Laulutekstid

Laulupeo TuleTulemine Foto: Laulupidu

Laul põhjamaast

Põhjamaa, me sünnimaa,
tuulte ja tuisuööde maa,
range maa ja kange maa,
virmaliste maa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
iidsete kuuselaante maa,
kaugeil teil sa kallis meil,
sind ei jäta ma.
On lumme uppund metsasalud,
vaiksed tali-, taliteed,
nii hellad on su aisakellad,
lumel laulvad need.
Põhjamaa, me sünnimaa,
karmide meeste kallis maa,
taplemiste tallermaa,
püha kodumaa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
hinges sind ikka kannan ma,
lainte maa ja rannamaa,
sind ei jäta ma.

Ela hästi, mu
kodumaa

Ela hästi mu kodumaa,
su rajad mulle on kitsaks jäänud.
Vastumeeli, raskel sammul,
jätan maha ma kodupaiga.
Võõra keele võõras sõna
tõukab eemal' emakeele.
Võõra keele võõras sõna
tõukab eemal' emakeele.
Ole meeles isakodu,
põdrasilmus ja kõõlusköied.
Oma meeles ikka kuulda,
põdrakellade hääli tahan
Palju pilte on mul silmis,
südames neist tunnismärgid.
Palju pilte on mul silmis,
südames neist tunnismärgid.
Ole meeles isakodu,
lapsepõlve mängupaika.
Oma kõrvus ikka kuulda,
põdrakellade hääli tahan.
Palju pilte on mul silmis,
südames neist tunnismärgid.
Palju pilte on mul silmis,
südames neist tunnismärgid
Ela hästi mu kodumaa,
su rajad mulle on kitsaks jäänud.
Vastumeeli, raskel sammul,
jätan maha ma kodupaiga.
Võõra keele võõras sõna
tõukab eemal' emakeele.
Võõra keele võõras sõna
tõukab eemal' emakeele

Jää vabaks, eesti
meri

Meil merevood on vabad
Ja võimsalt mühavad.
Ja kodupinna metsad
Meil vastu kajavad.
Jää vabaks, Eesti meri,
Jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
Ei karda Eesti rind.
Meil kalur merel noota
Võib vabalt vedada.
Ja rõõmulaulust põllul
Mets vastu kajada.
Jää vabaks jne.
Me vabal lainte voodel
Võib päike särada
Ja musta mulla põuest
Võib vili võrsuda.
Jää vabaks jne.

Ei ole üksi ükski maa

Jääb ikka nii, et Saaremaa
näeb õhtupäikse õitsemist.
Ta kõrval tunneb Hiiumaa
üht õiget sugu õitsilist.
Veel linnupesi Läänemaal
võib leida rannaroost,
veel aru annab Harjumaa
me rahva sünniloost.
Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!
Refr: Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Ei ole jännis Järvamaa
kui seemne ootel põld on must.
Ei peleta meid Pärnumaa
jutt põlislaande eksinust.
Ehk tarkust toitev Tartumaa
teab, mis on mehemeel?
Kui kaua suudab Võrumaa
end hoida õigel teel?
Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!
Refr. Teab loodus vaid...
Kas jääb ka nii, et Mulgimaa
jääl pidada ei lase end?
Kas vaikust valvav Valgamaa
on hüüdjatega ühinend?
Kui puhtaks jäävad Virumaal
kõik selge veega allikad,
siis alles julgen ütelda,
et elan omal maal
(et elan omal maal)
Refr. Teab loodus vaid...
Ei ole üksi ükski maa...

Mats alati on tubli
mees

Mats alati on tubli mees,
Ei kedagi ta pelga;
Ei kummarda ta saksa ees,
Ei tõmba küüru selga.
Ja kui see laul meil korda lä'eb,
Ei meie kimpu jää.
Kord astus oma pambuga
Ta läbi mõisa õue,
Saks tuli vastu kärkides
Kui kõige kurjem kõue:
Ja kui see laul jne.
"Kas sina, tõbras, parunit
Ei enam tunda taha?
Või on sul munad mütsi sees,
Et müts ei võtab maha?"
Ja kui see laul jne.
Mats võtab mütsi maha küll,
Siis seisab müts tal põues;
See sünnib toas, kirikus,
Kuid mitte mõisa õues.
Ja kui see laul jne.
Mats alati on tubli mees,
Ta kedagi ei pelga;
Ei kummarda ta saksa ees
Ei tõmba küüru selga.
Ja kui see laul jne.

Mässajate laul
filmist
„Viimne reliikvia"

Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja. Jaa-jaajaa!
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja. Jaa-jaa-jaa!
Mõisad põlevad, saksad surevad,
mets ja maa saavad meitele
(jah, meitele, jah, meitele
jah, meitele, meitele, meitele)!
Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja. Jaa-jaa-jaa!
Metsad põlevad, maad surevad,
meie saame meitele
(jah, meitele, jah, meitele
jah, meitele, meitele, meitele)!
Iga mees ...
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja. Jaa-jaa-jaa!
Mõisad põlevad, saksad surevad,
mets ja maa saavad meitele
(jah, meitele, jah, meitele
jah, meitele, meitele, meitele)!
Iga mees ...
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja. Jaa-jaa-jaa!
Meie põleme, meie sureme,
siis ei jää enam ühtegi orja,
ühtegi orja, ühtegi orja,
ei ühtegi, ühtegi peremeest!

Pistoda laul

Ühel seikleval priiuserüütlil
olgu pistoda alati vööl.
Või peitku ennast hoopis ta põues,
sest nii on kindlamgi veel.
See relv on imelik talisman,
mis hoiab sind päeval ja ööl.
Ta lõikab läbi kõik kütked, kütked,
millesse satud sa teel.
Ta jätab terveks, terveks vaid kütked,
mis hoidmas teda sinu vööl.
Neid kütkeid läbi tema ei lõika,
sest nii on kindlamgi veel.
Kust on ta sinu kätte jõudnud,
seda sa ise ei tea.
Mis lööke varjab ta ihutud tera,
mis plaane varjab ta ehitud pea.
Mis on küll selle meistri mõttes,
kes selliseid riistu taob?
Mis on tema õige hind
ja kas ta jääb või kaob

Mu isamaa armas

Mu isamaa armas,
Kus sündinud ma,
:,: Sind armastan ma järjest
Ja kiidan lauluga! :,:
Ei seedrid, ei palmid
Ei kasva me maal;
:,: Kuid siiski kenad männid
Ja kuused, kased ka. :,:
Ei hõbedat, kulda
Ei leidu me maal;
:,: Kuid viljakandvat mulda
On küllalt igal pool. :,:
Oh õitse veel kaua,
Mu isade maa!
:,: See maa, kus palju vahvust
Ja vaimuvara ka! :,:
Su hooleks end annan
ja truuks sulle jään
:,: nii kaua, kui kord suren
Ja oma hauda lä'en! :,:

Kas tunned maad
mis Peipsi rannalt

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere rannale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?
Refr. See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel. -
Sest laulgem nüüd ja ikka ka :
see ilus maa on minu kodumaa!
Siin teretavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid,
siin taevavihmal oras võrsub
ja päike paitab viljapäid.
Siin kasvab eesti meeste sugu
ja sammub vabadusele.
Siin kasvab priskelt eesti neiu
ja sirgub eesti mehele.
Siin tõstab rahvas põllurammu
ja matab endist viletsust;
siin püüab rahvas vaimuvalgust
ja võidab endist pimedust. -
Oh tõotagem südamest
me mehed olla igavest'!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata :
sa kosu, kasva, kallis kodumaa!

Puhu tuul

Puhu tuul ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind.
Kura ema oma tütre
lubas kodukanaks mul.
Lubas küll, ei andnud aga,
nimetas mind joomariks.
Nimetas, et purjus peaga
varsa sõitnud vaeseks ma.
Kus ma joonud kõrtsi kuivaks?
Varsa vaevand millise?
Oma raha eest ma joonud,
sõitnud oma varsaga.
Puhu tuul ja tõuka paati,
Aja Kuramaale mind

Emajõgi

Emajõgi läbi viib oma veed, kaldapajude
alt, udulaamade alt, koldesuitsude alt.
Emajõgi läbi viib oma veed.
Emajõgi on see, Emajõgi on see,
Emajõgi on see
Päevades päike, öödes kuu.
Kõduneb rohi, haljendab uus.
Emajõgi voolab, voolab veel.
Teel tasa ja targu, ikka tasa ja targu.
See pole argus, oh ei ma tean.
Emajõgi läbi viib oma veed, kaldapajude
alt, sõjasuitsude alt, argiudude alt.
Emajõgi läbi viib oma veed.
Emajõgi on see, Emajõgi on see,
Emajõgi on see.

Mere pidu

Valge kajakas merele lendab
punapäikese loojangu eel.
Tuulekeerises jõuavad randa
valged lained, mis murduvad teel.
Meri on, meri jääb, meri olema peab,
laine laksudes rannale lööb.
Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained mühinal randuvad siis.
Sinimeri, su vahusel pinnal
näkineide seal tantsimas näen.
Kuid meri on sünge kui hauas
ei tähti seal vilkumas näe.
Meri on, meri jääb, meri olema peab...
Näkineiu, sa punud mul pärga
merelainete vahusest veest,
vesiroosidest punutud paela
minu ümber sa armutult seod.
Meri on, meri jääb, meri olema peab.. .

Meremuinasjutt

Poiss unistab valgetest purjedest
Ja sinisest rannikuviirust
ja tormidest - suurtest ning kurjadest,
ja karisid kraapavast kiilust.
Eskaadrid ta unedes joonduvad
ja plaginal lehvivad lipud
ja fokkmastiraa otsas pooduna
piraatide ninamees ripub.
On vantides madrused turjakad,
kel ustavad südamed rinnus,
ja lendavad, lendavad purjekad
kui tundmatud valevad linnud.
Veel kivise kuiviku krudinat
ta ihaldab igemeis tunda
ja mastis - taifuunide judinat,
kui ees on Molukid või Sunda.
Ta unenäos pauguvad kahurid
ning raginal murduvad mastid,
on meri taas sile ja rahulik,
kui neelanud laevad ja lastid.
Ei päevagi kajakanaeruta,
„maa" - hüüdeta mastikorvist,
ta öösiti kartmatult aerutab,
toob meeskonna päästetult tormist.
Poiss unistab valgetest purjedest
Ja sinisest rannikuviirust
ja tormidest - suurtest ning kurjadest,
ja karisid kraapavast kiilust.

Unustuste jõel

Kord sinu suust tahaks kuulda ma,
kas päikese kätte sa said.
Või seda õnne, mis lootsid,
näed unepeeglist nüüd vaid?
Kord sinu suust tahaks kuulda ma,
kas kaasa mu peekrist veel jood
või on lõpp
me armastuse lool?
Refr: Ka unustuse jõel
on kallas kahel pool,
ka unustuse jõel võib seisatuda vool.
Ka unustuse jõel aeg kord silla loob
ja sind mu juurde jälle toob.
Kord sinu suust tahaks kuulda ma,
kas möödunu silmi veel seob,
püüda kas püüdmatut nüüdki
ihkavad vargsi su peod?
Kord sinu suust tahaks kuulda ma,
kas päevadeks ööd kevad koob
või on lõpp me armastuse lool?
Refr: Ka unustuse jõel...

Majakene mere
ääres

Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas suur hall.
Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas on suur hall,
nõnda hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on sind.
Nii hea, nii hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on sind.
Seal, kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav on.
Seal. kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav, värav on,
akna taga õhtu eel
valgus aknast paistab veel
ja mere ääres väike maja
ootamas on sind.
Nii hea, nii hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on sind.

Süda tuksub

Süda tuksub tuks, tuks, tuks.
Mine lahti uks, uks, uks.
Siis me lähme Mallega
saarde kala püüdema.
Hopsassa, Mallega
saarde kala püüdema.
Kui on hüva pärituul,
lendab vene nagu kuul.
Siis meil aega Mallega
salajuttu puhuda.
Hopsassa, Mallega
salajuttu puhuda.
Kui on kalad roogitud,
jutud kokku räägitud.
Siis me lähme Mallega
maale kala kauplema.
Hopsassa, Mallega
maale kala kauplema.

Meremehe
armastus

Kord kalalaeva pardal
ma kohtasin üht meest,
kes kodunt laskis jalga
oma kalli moori eest.
Refr. Uau-uau-uau holla-hii,
ta ikka laulis nii:
naise võin küll võtta ma,
kuid merd ei iial jätta saa,
naist armastan ma palavalt,
merd meeletult ja salaja!
Las kaugenevad kaldad,
see rõõmustab vaid meest,
kes kodunt laskis jalga
oma kalli moori eest.
Refr. Uau-uau-uau holla-hii,
ta ikka laulis nii:
naise võin küll võtta ma,
kuid merd ei iial jätta saa,
naist armastan ma palavalt,
merd meeletult ja salaja!
Torm tõuseb, maru algab,
ei hirmuta see meest,
kes kodunt laskis jalga
oma kalli moori eest.
Refr. Uau-uau-uau holla-hii,
ta ikka laulis nii:
naise võin küll võtta ma,
kuid merd ei iial jätta saa,
naist armastan ma palavalt,
merd meeletult ja salaja!

Õrnpunased purjed

Õrnpunased purjed... On loojangul päev,
oh tooge te koju mu armsama laev!
Ju hommikul vara läks merele ta,
nüüd terve päev olen kurb temata ma.
Oh, kingi sa tiivad mul, rändaja lind!
Siis su juurde viivad nad üle lainete
mind.
Õrnpunased purjed... On loojangul päev,
oh tooge te koju mu armsama laev!
Oh, kingi sa tiivad mul, rändaja lind!
Siis su juurde viivad nad üle lainete
mind.
Õrnpunased purjed... On loojangul päev,
oh tooge te koju mu kallima laev!
Oh tooge te koju mu kallima laev!

Ei meelest läe
mul iial...

Ei meelest läe mul iial
Le Havre'i kuumad ööd.
Ei meelest läe see piiga,
kel silmad nii kui söed.
Seal rüübatud sai viskit,
meil muret polnud miskit,
sest noor ma olin siis
ja veri kuum.
Ahoi! Ahoi! sest noor ma olin siis...
Ahoi, ahoi ja veri oli kuum...
Ahoi! Ahoi! sest noor ma olin siis...
Ahoi, ahoi ja veri oli kuum...

Võta mind kaasa

Aina vaid ütled sa:
jätan sind ma üksinda.
Õige küll, nii see on,
kuid ma teisiti ei saa.
Praegu veel nii on see,
olen süüdi su ees,
kuid on parem, mida varem
sellele lõpu teed
Refr: Võta mind kaasa
ja kaugele saarele vii,
minna su juurest ei kuhugi
sealt saa ma siis.
Küllap seal kunagi heaks
minagi muutuma peaks.
Võta mind kaasa
ja kaugele saarele vii!
Hommikul üksi jääd,
terve päev mind sa ei näe.
Millal kord tulen ma,
seda öelda sul ei saa.
Ootusvaev südames,
pikad päevad on ees.
Kuid on parem, mida varem
sellel lõpu teed!
Refr: Võta mind kaasa
ja kaugele saarele vii,
minna su juurest ei kuhugi
sealt saa ma siis. ...

Kui kallist kodust
läksin

Kui kallist kodust läksin
:,: Ma kurvalt kaugele, :,:
Siis ütles kase varjul
Mull' hella neiuke:
"Nii selge kui see allik
:,: On minu armastus, :,:
Siit käib küll õhtu õhul
Su järel igatsus!"
Sinu süda on kui Emajõgi,
Voolab vaikselt
Tundmatu ta vägi.
:,: Täna võid sa neidu armasta'
Aga homme vaata,
Kuidas sa tast lahti saad. :,:
Ma nägin mõnda kaske
:,: Ja mõnda allikat. :,:
Ma nägin mõnda neidu
Mul naeratelevat.
Ei olnud kask, ei allik
:,: Nii armas ometi, :,:
Ei vaatnud võõras neiu
Nii õrnalt iialgi.
Sinu süda on kui Emajõgi...
Kui kaugelt jälle koju
:,: Ma rõõmul rändasin :,:
Ja allikat ja kaske
Ma jälle tervitin.
Kask oli ära kuivand
:,: Ja allik mudane; :,:
Mu neiu oli läinud
Ju teise kaenlasse.
Sinu süda on kui Emajõgi...

Sinuga koos

:,:Kuu joonistab veele kullase tee,
Läheb see kaugusse, siit eemale.:,:
:,:Öö unistab koidust hommiku eel,
lainetes viit laulab meri temale :,:
Kajakas kullasest peeglist imetleb end,
kaugele merele viib tema lend.
:,:Sõuaksin talle ma järele sinuga koos
õnnesaarele :,:
:,:Tuul vallatleb kõrkjais, sahistab sääl ,
kutsudes merineide tantsule.:,:
:,:Loor ududest laotub luhtade pääl,
tõotades õnneleide kõigile .:,:
Kuhu küll ükskord viib mind minu lend?
Vaatan ma silmi sul, näen nendes ma end.
:,:Enam ei soovi ma kaugele,
sinuga koos õnnesaarele,:,:
sinuga koos õnnesaarele.

Laev tõstis purjed

Laev tõstis purjed üles öises fjordis
ja särasid veel tuled mustas vees.
Üks väike tüdruk kaljul õie murdis,
kui ratta juurde asus roolimees.
Õis langes alla ranna vahupiiri
ja tuulelaulu kustus vaikne nutt.
Laev uljalt ulgumere poole tüüris
ja ookeani jõudis hommikul.
Jäid maha rand ja kaljul väike maja
ja sillale viiv alla kitsas tee.
Veel hõljuks nagu üle fjordi vee
siis meremehe nukker laulukaja.
Mees roolis rinna vastu ratast surub,
on iga laine vaenlane ta ees.
Silm otsib aga õrna naisekuju
ja silmapiiri valge vahu sees.

Meremees

Õhtu eel vaikib tuul,
mattub uttu silmapiir,
kumab loojuvast päikesest
taamal pilvepiir.
Kaldast eemaldub laev,
ootab ees meremeest,
palju kuid kestev pikk rännutee.
Lained, päike ja tuul
ainsaks kaaslaseks neil teel.
Lained, päike ja tuul
kõikjal ootavad neid eel
ja kui tõusebki torm,
ei nad kartma löö siis,
üle lainete kõlab see viis.
Eks nii palju nad näevad nüüd
kaugeid võõraid maid,
lõunapäikest ja merd,
kauget Riot ja Shangaid,
kuid ei rõõmust sa suuremat olla kui
see,
kui on kiilu all kord kodutee.
Lained, päike...
Kuid ei kauaks saa kaldale
jääda meremees,
peagi jälle on sõit,
kauge tee neid ootab ees,
kurvaks jääda küll sul
pole põhjust mu neid,
küllap peagi sa näed jälle meid.
Lained, päike...

See oli ennemuistsel
aal

See oli ennemuistsel aal
kui heeringas elas kuival maal.
Ta hoidis ennast eemal veest
ja teda peeti kassi eest.
Kord kaljas kahe mastiga
läks teele soolalastiga.
Sel ajal sool oli kallis kraam
ja sada kuldnat maksis aam.
Seal laeval oli heeringas,
kes hiiri, rotte hävitas.
See heeringas oli maiasmokk -
tal maitses väga soolavakk.
Ta näris soola hoolega
siis mõlema suupoolega.
Ei pannud seda tähele,
et näris augu laevasse.
Siis kaljas kahe mastiga
läks põhja soolalastiga.
Siis vana Neptun vihastas
ja ütles: "Kuule, heeringas,
et kaljasesse augu sõid
ja uue laeva põhja tõid,
see karistuseks pead sa
nüüd merevee sees elama.
Sind merest kinni püüetaks
ja tünni sisse soolataks!"
Ja sellest ajast, tõsi see,
on merevesi soolane

Siis purjedes
oli meitel lust

Siis purjedes oli meitel lust
kui kõveras oli laeva mast:,:
:,:Maal igaüks läeb puhkama,
peab madrus masti ronima:,:
:,:Kas olgu torm ehk pime öö
vaat mastis seal on ikka töö;,;
:,:Üks madrus, kurivaim, kukkus vette,
ei teda saa sealt enam kätte:,:
:,:Ei seal pole haua andijat
ega kirikaial kandijat:,:
:,:Seal havid haua annavad
ja särjed särki säravad:,:
:,:Ja särjed särki säravad
ja kiisad kelmilt kiidavad:,:
:,:Et madrus, kurivaim, kukkus vette,
ei teda saa sealt enam kätte:,:

Silver Ükssilma lugu

Silver, kus on sinu kullamäed
merepõhja vara maha jäi koos laevaga
Silver, kus on sinu julged teod
merepõhja noorus maha jäi koos laevaga
Silver, kus on sinu vasak silm
merepõhja silm maha jäi koos laevaga
Silver, kus on sinu röövlisalk
merepõhja poisid maha jäid koos laevaga
Üksi ma veel kõrtsu laua taga
piigad põlvedel
oma viimseid päevi magan
üksi ma veel kõrtsu laua taga
piigad põlvedel
oma viimseid päevi magan
Silver, kus on sinu poisipõnn
merel seilab minu poisipõnn musta lipu all
Silver, kus on sinu sünnipaik
laevakajutis mu sünnipaik musta lipu all
Silver, kus on sinu õige koht
laeva tekil minu õige koht musta lipu all
Silver, kus on sinu röövlisalk
merepõhja poisid maha jäid koos laevaga
Üksi ma veel ...
Merel sõidab minu poisipõnn
Ahoi!

Tuukrilaul

Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda.
Ei ole seatinataldadega kingi.
Nad sinust maha peavad jääma supelranda,
kui sina vee all asjalikult kõnnid ringi.
Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha,
ei sõber telefoni teel sind tülita.
Et lisaraskus liialt rõhub sinu keha,
siis pinsile saad varem, nagu oletan.
Vaga vesi, sügav põhi!
Kas tunned alati end nagu kala vees sa?
Ei tundu ohutuna mulle sinu koht.
Seal pole millegagi täita oma lõõtsa,
kui juhtub midagi ja otsa lõpeb õhk.
Vaga vesi, sügav põhi!
Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha.
See pole sina, kes peab masti ronima.
Ehk vee alt välja tulla hoopiski ei taha,
sest pinnapealsed asjad sind ei huvita.
Vaga vesi, sügav põhi!
Tean, tänu sinule on vee peal
mitmed laevad.
Tean, tänu sinule on mere põhja kaart.
Ma usun, mehed, et teil tasub näha vaeva -
ka vee alt otsida meil tuleb oma saart!
Vaga vesi, sügav põhi!

Tüdruk, armastan
päikest ja tuuli

Öö saabunud sadama üle
laiutab lahtede suus
Tähtede helkivas süles
naeratab kullane kuu
Tean, et mu tüdruk sa magad
tean, et sind suigatab tuul
Sinust mu akende taga
jutustab kullane kuu
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli
tüdruk, sinust ma unistan vaid
Oi neid kirsina punavaid huuli
Tüdruk, ütle mul, kust sa need said
Kauguste kutset kui kuulen
see mind nii rahutuks teeb
Selles on meri ja tuuled
selles on sinavad veed
Sinul ja tormil ja taeval
midagi ühist on teil
Koos mulle meenute laeval
pikil ja pimedail öil
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli
Reelingul naaldun ja laintes
otse su pilku kui näeks
Karide kohinas kuulen
palvet, su juurde et jääks
Sinule andsin kord sõna
usu, ma seda ka pean
Sina ja meri ja mina -
üks neist on liigne, ma tean
Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli
laulupidu.postimees.ee 7

Uhti, uhti, uhkesti

Uhti, uhti, uhkesti,
viisk läks Tartust Viljandi
kaasas põis ja õlekõrs,
õlekõrs kui sääseõrs.
Ei saa üle Emajõest,
Hüva nõu nüüd kallim tõest.
Viisk siis ütles targasti
oma seltsilistele:
„Otsas häda, otsas vaev,
põis on meil kui loodud laev,
kõrs on mastiks kõlbulik,
mina olen laevnik.
Põis aga vastas põrinal,
väga kõlav kõri tal.
„Viisu nõu on imelik,
laev ju olgu laberik.
Vaatke kui ma veeren vees,
kohe oletegi sees!"
Kõrs siis heitis pikali
sillakene valmiski.
Viisk, see hüüdis: „Sild on hea.
Mina sammun üle pea."
Astus sammu, astus kaks,
Sillakene katki, praks.
Põnnadi, põnnadi hüppas põis,
Naeris, mis ta naerda võis.
„Vaata, kuidas rumalad
Uppusid nüüd mõlemad"
Tõmbas ennast õhku täis
Ja karplauhti lõhki käis.

Rannakolhoosis

Seda paati pole tehtud linnuluust,
kaared ise painutasin tammepuust.
Ei ma pannud pilliroogu mastideks
ega punapõllekesi purjedeks.
Tugev mootor tuksub nagu süda tal
mürisevad lained tema täävi all.
Ja ta endas kannab kolme kanget meest,
kes on läbi käinud mitme mere veest.
Kõige nooremal on üle valla ramm,
vanem võrke sisse laskma osavam,
kolmas aga väga palju laule teab
kalad teda kuuldes merest tõstvad pead.
Igal mehel noorik randa maha jäi,
igaühel kallis paadi vastas käib.
Aga harva näen ma oma päiksekiirt,
tema on ju tähtis karjabrigadir.
Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool.
Ütleb: "Sina merest kehva kala tood.
Rohkem kasu toovad minu kirjakud,
kui su lahjad tursad, lestad-kõversuud."
Oota, oota! Tulgu kagutuuled vaid,
näha toon sul iludusi-angerjaid!
Sihvakad ja sirged, sabakuubedes,
tulevad ja kummardavad sinu ees!
Oota, küll sa minu karja näha saad!
Lõhed, laiad laugud otsal säravad,
:,:Seljauimed vikerkaarest värvitud,
küljed hõberahadega kirjatud:,:

Rannapiiga

On alles piiga, kes meelde jäi minule
tujukas on küll siiski võtaks teise endale
Ütleb, et merd tema jätta ei kavatse
süda on tal kõva kui sile rannakivi
minust üldse väljagi ei tee
No-no-no: rannapiiga, rannapiiga
kuula mind ja pane hästi tähele
kui lähed mehele, siis ainult minule
mul on suures paksus
kuuse metsas oma maja
gramafon ja seinakell üks kukk ja kana
loomulikud lokid ja süda hell
On alles piiga, ei jätta või siukest
seitse tükki teisi vist annaks ära tema eest
äkki võib tulla üks paeltega meremees
keerutab ja räägib ja läinud ongi piiga
laeva peal aerutavad koos
Seepärast: rannapiiga, rannapiiga
kuula mind ja pane hästi tähele
kui lähed mehele, siis ainult minule
teen sul toa taha parditiigi
ise puhun lained maruvahule
see minimeri selline meeldib ka sinule
Rannapiiga, rannapiiga
kuula mind ja pane hästi tähele
kui lähed mehele, siis ainult minule
panen laudal lakka majaka ja kukest teeme
katusele kajaka
Mu rannapiiga, peaksid jääma täiesti...
peaksid jääma täiesti...
peaksid jääma täiesti...
rahule

Laul kaptenist

Elas kapten ühel maal,
tema julgust igal a'al
mitu korda näha sai ookean.
Meremöllus surmasuus
oli kapten korda kuus,
aga väsimust ei olnud tema luus.
Ikka kuum, ikka uus
rõõmus laulukene helises ta suus.
Refr. Meremees, meremees, naeratage -
rõõmsad naeratused sütitavad verd.
Meremees, meremees, olge vapper,
ainult julged võivad vallutada merd!
Korra kevadisel a'al
oli kapten kaugel maal
ja kui poisikene armus ta sääl.
Seisis keeletu kui puu,
oli kahvatu kui kuu
ja ei naeratanud kordagi ta huul.
Aga truul sõbrasuul
seda laulukest ei laulnud talle tuul...
Refr. Meremees, meremees, naeratage -
rõõmsad naeratused sütitavad verd.
Meremees, meremees, olge vapper,
ainult julged võivad vallutada merd!

Ütle meri mu meri

Mere kohal särab taevas,
Taevas see on tähti täis.
Palju tähti alla langes,
palju rohkem alles jäi.
Ütle meri, mu meri,
miks sa siia mind tõid?
Ütle meri, mu meri,
kas ma lahkuda võin.
Mere kaldal liivaluited,
luited need on jälgi täis.
Kes need jäljed siia jättis,
kes neid jälgi mööda käis?
Ütle meri, mu meri,
miks sa siia mind tõid?
Ütle meri, mu meri,
kas ma lahkuda võin.
Merel puhumas on tuuled,
tuuled need on trotsi täis.
Kas mind suudlesid su huuled,
või ehk tuul neist üle käis?
Ütle meri, mu meri,
miks sa siia mind tõid?
Ütle meri, mu meri,
kas ma lahkuda võin.
Merevetel sõitvad laevad,
palju laevu merre jäi.
Mere kohal särab taevas,
Taevas see on tähti täis.
Ütle meri, mu meri,
miks sa siia mind tõid?
Ütle meri, mu meri,
kas ma lahkuda võin.
Oh.Ütle meri, mu meri,
miks sa siia mind tõid?
Ütle meri, mu meri,
kas ma lahkuda võin.

Vana jõgi

Kõike head, vilgas kodulinn!
Jätma pean mõneks ajaks sind,
sest kuskil jälle on ootamas mind
üks vana jõgi.
Telgi kaldale kaasa toon,
purju end värskest õhust joon
ja tunnen taas, et on looduse kroon
see vana jõgi...
Refr.: Vana jõgi, vana jõgi,
kui pelgupaik sa minu jaoks.
Vana jõgi, vana jõgi -
mis teen küll siis,
kui sa ükskord kaod?
Vetepeeglis kasesalu
väreluste värv...
Käin paljapäi ja paljajalu,
puhkab pingul närv. Vana jõgi!
Peatub siin tõtlik ajasamm.
Magab vaid vana veskitamm.
On kuldaväärt iga päikesegramm,
mis jõudu annab.
Ringi rändan ja vilet löön,
lõket teen, värsket kala söön
ja mõttelend keset hämarat ööd
mind pilvis kannab.
Refr.: Vana jõgi, vana jõgi,
kui pelgupaik sa minu jaoks.
Vana jõgi, vana jõgi -
ma soovin vaid, et sa eal ei kaoks!

Vanas rataslaevas

Tulutoovad tööd jätsin linnas,
sest see röövis kõik minu päevad-ööd
vana rataslaeva peale ma läksin
aega nüüd on palju, vähe tööd
vanas rataslaevas
seal tunnen end kui taevas
sõidan, sõidan, sõidan mööda jõge
seestpoolt võõraks jäid mulle linnad
kinnisilmi neis ringi käisin ma
aga jõe pealt märkan neid
võrratus ilus
nii et enam pilku neilt ei saa
seepärast vanas rataslaevas
seal tunnen end kui taevas
sõidan, sõidan, sõidan mööda jõge
rahvas jõel on hea ja lahke
teretulnud siin on alati kõik
kui ka vahel juhtub et puudub raha
mõne penni laenuks neilt saada sa võid
seepärast vanas rataslaevas
seal tunnen end kui taevas

Vana kuunar

Ta tekil viise tuuleflööt kord hõiskas
ja taglast täitis tormi jäme hääl.
See vana kuunar juba aastaid seisab
siin muuli ääres seitsme tuule käes.
Ta tegi tööd ja vaeva nägi kõikjal,
see vana hall ja vapper merelind.
Nüüd sinilaineid lahekäärus lõikab
kesk suvesära jahi nooljas rind.
Refr.: Las puhub tuul, las puhub tuul
nüüd üle taeva
ja keerutab purjede sees.
Las puhub tuul
ja sihi poole iga laeva
viib üle vee, viib üle vee.
Eks sama tuul ka jahte lahel saadab,
võib igas purjes kuulda flöödiviit.
Neid luigetiibseid vana kuunar vaatab
siin muuli ääres seitsme tuule käes.
Refr. Las puhub tuul, las puhub tuul
nüüd üle taeva
ja keerutab purjede sees.
Las puhub tuul
ja sihi poole iga laeva
viib üle vee, viib üle vee.
Las puhub tuul, las puhub tuul
nüüd üle taeva
ja keerutab purjede sees.
Las puhub tuul ja sihi poole iga laeva
viib üle vee, viib üle vee.