Ugala tänavune esimene suvelavastus on plaanitud rändama mööda Eesti suuremaid ja väiksemaid (maa)lavasid.
Suvelavastus pöörab nalja üle võlli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soojenduseks oli esietendus, mis halva ilma sunnil toodi lossimägedest Kaevumäelt Ugala suurde saali — kogu oma värvikirevuse ja klounaadi sisse juhatava lavakujundusega kunstnik Jaak Vausilt ning etenduse-eelsete meeleolukate muusikatörtsatuste ja teadaandmisega, kui palju etenduse alguseni veel aega on jäänud.
Põhjust oodata ju oli. Pärast läinudaastast amatöörist näitekirjaniku ja lavastaja tehtud suvetükki oli tulemas Mati Undi farss Walter Brandon-Thomase teose motiividel, lavastajaks Taago Tubin, kelle senised tööd («Runar ja Kyllikki» ning komöödiatest juba aastaid publikumenukalt laval püsiv «Helesinine vagun» ja lõppenud hooaja õnnestunud «Grafiti») kuuluvad Ugala viimaste aastate väheste vaieldamatute õnnestumiste hulka.
Lati alt läbi
Paraku jäidki ootused vaid ootusteks, sest sedapuhku joosti lati alt sirge seljaga läbi. Kas oli süüdi žanrimääratlus farss ehk eesti keeli jant, mis sisaldab endas veiderdamist ja ülepaisutust, või hirm, et põhisihtgrupile maarahvale jämekoomikat kasutamata nalja ei valmista? Näidend ise sisaldab ju läbi ajaloo komöödiažanris kasutatud ja hästi töötavaid isikute äravahetamise ja mehe naiseks riietamise võtteid, mis tõepoolest nalja pakkusid.
Millegipärast oli Ugalas lõppenud hooajal rohkesti säärast janditamist. Õnneks jäid sellest puutumata nii eespool nimetatud «Grafiti» kui Peeter Tammearu lavastatud «Vanamehed seitsmendalt», küll aga pakkusid seda massistseenides paljuski sarnased lavastused «Linnapea» ning «Arturi laulud ja aastad».
Väheste vahenditega edasi antav massistseen ei tähenda automaatselt koomuskitegemist ning komöödialavastus üle võlli löövat janditamist. Seda näitas muu hulgas ilmekalt Elmo Nüganeni 1989. aastal siinsamas Ugalas välja toodud «Charley tädi». Loomulikult ei pea see olema järeltulijatele kaanon, aga meeldiv stiilieeskuju võiks olla küll.
Palju viiteid
Tõsi, lavastuses leidus ka nauditavat. Esmajoones pakkusid naudingut kahtlemata undilikud lavamaailmast välja viivad viited, olgu siis suhtlemine publikuga, vaidlus selle üle, kas viibitakse parajasti XIX (näidendi aeg) või XXI sajandis (lavastuse aeg), osutamine Ugala enda ajaloolistele hittidele (päevakohaste teemade ettelugemine à la «Armastus kolme apelsini vastu») või nimitegelase, tõelise Charley tädi Luule Komissarovi mängumõnust valitud pseudonüüm Rosenkamf-Jägerfreund.
Publik lustis kaasa nii neile kui peategelaste, üliõpilaste ja esimeste armastajate Juss Haasma ja Keit Triisa ning Andres Oja ja Egle Silla koorihetkedele.
Nauditav oli ka Martin Milli kohmetu ja raskemeelsuse all kannatava tudengi Babberly kehastumine vastupandamatuks brasiillannaks, kuid üksnes piirini, mil seelikusabad hakkasid üle pea käima ning mängu ilu vahetati jämekoomika vastu.