Peeter Paani põlvkond keeldub täiskasvanuks saamast

Peeter Paani põlvkond keeldub täiskasvanuks saamast Foto: SCANPIX

Suurbritannia ajakirjanik Marianne Power arutab 20. – 40. eluaastates põlvkonna üle, kes sõna otseses mõttes keeldub täiskasvanuks saamast.

Sotsiaalteadlased on sellele põlvkonnale andnud nimetuse Peeter Paani põlvkond, edastab Daily Mail.

34-aastane Poweri sõnul on ta vanemad elanud tüüpilist elu, nad abiellusid , said lapsi, ostsid maja ja tegid karjääri.

Nüüdisajal on aina rohkem neid noori täiskasvanuid, kes sellest kõigest loobunud on või seda edasi lükanud on.

Power lisas, et ta elab seni üürikorteris koos oma noorema õega, tal on vähe sääste ning ta ei ole mõelnud pensioniks raha ja vara kogumisele.

Ajakirjaniku sõnul on ta üldjoontes tavaline ühiskonnaliige, sest tal on valimisõigus ja ta maksab makse, kuid samas ei vasta ta standardile, et mingis vanuses peab just teatud asju tegema.

Power küsis endalt, et kas ta on oma eluga käinud ümber hoolimatult või jääbki ta ebaküpseks. Uurimine näitas, et ta ei ole ainus, kes on sellise elu valinud.

«Kuulun niinimetatud Peeter Paani põlvkonda, mis koosneb 25- 45-aastastest, kes on oma noorust nii-öelda pikendanud. Nad on põgenenud ühiskonnas tavapäraste vastustuste nagu abielu, kinnisvara soetamine ja lapsed eest niikaua kui võimalik,» selgitas Power.

Briti Kenti ülikooli teadlane Frank Furedi kinnitas vastutust mitte võtta sooviva põlvkonna olemasolu.

«Tegemist on inimestega, kes ei soovi oma ellu tavapärast stabiilsust ja end kellegagi siduda. Nad võivad olla peoloomad ka keskeas,» lausus Furedi.

Need isikud võivad elada veel 30. eluaastates koos vanematega ning lükata abiellumist edasi. Või jäävad nad vallaliseks ja jätkavad elu nagu elasid 20. eluaastates.

Teadlase sõnul abiellusid Briti mehed 1970. aastatel keskmiselt 24-aastaselt ja naised 22-aastaselt. Nüüd abielluvad mehed keskmiselt 32-aastaselt ja naised 30-aastaselt.

Samuti on kasvanud nende naiste arv, kes esmakordselt abielluvad 30. eluaastate lõpus ja 40. eluaastate alguses. Tänu kunstlikule viljastamisele ja muudele viljakusprotseduuridele, on paljud naised lükanud pere loomise ja laste saamise 40. eluaastatesse.

Statistika kohaselt ostsid britid 1980. aastatel endale esimese maja keskmiselt 29-aastaselt, nüüd aga 38-aastaselt. Kindlustusmaaklerite sõnul kasvab esimese maja ostjate vanus 2025. aastaks 41 eluaastale.

Poweri sõnul on mitu nüanssi, mis on niinimetatud Peeter Paani põlvkonda mõjutanud. Üle-Euroopaline majandus- ja rahanduskriis, tööpuudus ja väikesed palgad on ühes mõjuaspektid.

Isegi need, kellel on oma pere ja kinnisvara, sõltuvad mingil määral rahaliselt oma vanematest.

«Peeter Paani põlvkond ei näe end täiskasvanu ja vastutusvõimelisena nägemisel mitte midagi head. Kultuurilised ja ühiskondlikud hoiakud eelistavad alati noori, mitte aga keskealisi ja eakaid,» selgitas ajakirjanik.

60. eluaastates sotsiaalteadlase Fuerdi sõnul tabasid ka eelmisi põlvkondi majandusraskused, kuid nad ei hädaldanud nende pärast.

Teadlase arvates ei ole põhipõhjuseks majandusprobleemid, vaid kartus täiskasvanuks saada.

«See põlvkond ei suuda end täiskasvanuna näha. Põhjus seisneb ka ühiskonna hoiakutes. Mida vanemaks saadakse, seda tõsisemalt elu peab võtma ning seda närvilisemaks muututakse. Samas kardetakse suhteid luua, kuna ei taheta haiget saada,» nentis uurija.

Poweri arvates mängivad rolli tänapäeva ühiskonna suurenenud võimalused, mis lubavada varasemast kauem noored olla.

«Minu emal oli kunagi valida vaid kolme karjääri vael- saada õpetajaks, medõeks või sekretäriks. Tema kolm tütart on elanud ja elavad aga temast väga erinevat elu,» selgitas ajakirjanik.

Ta lisas, et samas on nüüdisaja suuremad valikuvõimalused paljud segadusse ajanud ning nad ei tea, millises suunas minna. Ka selle tõttu võidakse millestki loobuda või edasi lükata.

Samuti on selle põlvkonna naised hakanud kahtlema, kas nad ikka tahavad emaks saada.

Greenwichi ülikooli teadlase Oliver Robinsoni sõnul ei ole paljud 20- 40 eluaastates olijad rahul keskpärase kodanliku eluga ja sellepärast püüavad seda vältida. Ka ei soovi nad kogeda sama, mida kogesid nende vanemad.

«See on protest seni kehtivate normide vastu. Ühiskond on muutunud ja otsitakse uusi võimalusi oma elu elada nii nagu õigeks peetakse,» lisas teadlane.