Bob Dylan “Together Through Life”

Bob Dylan “Together Through Life”. Foto: Plaadi esikaas

Lugesin just värskest Muusikast Kukerpillide intervjuud, kus isand Volkov ja härrad Kõrvitsad pajatavad, mismoodi tulid nende ellu rokenroll, kantri ja folk, kuidas avastasid enda jaoks cajun'i, tex-mex'i, zydeco ja Kariibi rütmid ning kuidas kogu see kompott kukrite köögis meie rahvamuusikaga kokku segati.

Põnev lektüür, soovitan kõigile, keda huvitab avaram pilk maailmamuusika ja Eesti seostele. Seejärel panin peale uue Dylani - superalbum, mis tõi Dylanile tabeli esikohad Ameerikas ja üle paljude aastate ka Inglismaal, kriitikute ja kuulajate üldine lemmik - ning see kõlas täpselt nagu Kukerpillid.

Mis kinnitab veel kord, et muusika on universaalne, ideed on alati õhus, kõik vana on alati uus jne.

Maestro huvi juurtemuusika vastu pole muidugi mingi uudis, võrreldes eelmise albumiga "Modern Times" on aktsendid erakordselt päikeselised, südamlikud ja tujulised. Hulk laule sai loodud kahasse Grateful Deadi tekstikirjutaja Robert Hunteriga, kaasa teevad Tom Petty bändi piprase näpuga kitarrist Mike Campbell ning Los Lobose akordionist David Hidalgo.

Akordion ongi siin üks peategelastest. Nagu kukrite laulus: tõmma aga nii, et näpud villis, lõõts on tuult ja nalja täis. Albumi salvestamine olnud lustlik ja kerge ning seda fiilingut on võimatu mitte kuulda.

Ajad on halvad igal pool, nuttu ja hala tuleb kõigist torudest, mu meelest on väga kena, et Dylan ei lähe murekooriga kaasa, ei moraliseeri ega plääguta, vaid osutab, mis tegelikult tähtis: hea tuju ja sitke vaim viivad elus ikka edasi. "Together Through Life" on rahvalik plaat, mida on tore armastada, ole sa siis ameeriklane või eestlane.

Töölt kinga saanud inimesed arutavad, mida head endale koondamisraha eest osta, ma ütlen - ostke Dylani uus plaat. Ja mõni Kukerpillide oma kah, et tarbimises valitseks tasakaal.