9. juuni: Asume koduteele

Väikelaste pükstel on sääred, kuid keskosas on suur ava. Foto: Teet Roosaar

Tõuseme teisipäeva hommikul vara ja asume koduteele. Eestis on teisipäevast päeva ainult tund aega olnud, kui hosteliuksest välja astume.

Mine tea, kas lastaksegi ära. Töölised kaevasid paar päeva tagasi hosteli ukseesise üles ja nüüd on suurem osa tänava asemel kraav. Selle kraavi ääres elatakse, müüakse, pakutakse süüa jms. Ega sellepärast siis äri seisku, kui meetri kaugusel kopp müttab.

Tervisekaitse- ja tööohutusametnikud saaks Hiinas kiiresti infarkti. Töötsoonist piiratakse ainult hädavajalik, baktereid tapab tuli. Kuigi restoranide ja kaupluste külastajad koperdavad üle kraavi pandud laudade, ei pane keegi uksi kinni.

Töölised sebivad nagu sipelgad: varahommikust hiliste õhtutundideni. Ka laupäeval ja pühapäeval rabatakse tööd teha.

Neil päevadel, mil vihma tuleb, paneme jalgade ümber kilekotid. Hiina töölised ja politseinikud kannavad keepe, enamik inimestest hoiab pea kohal vihmavarju.

Tööliste kõrval on Hiina sümboliks lapsed. Neile pööratakse alati tähelepanu ja enamasti on nad süles, mitte vankris.

Mähkmeid siinses kliimas ei tunta, lastel on auk pükstesse lõigatud. Kui häda peab tulema, las ta siis tuleb. Oma viga, kui ei märka ja pihta saad.

Kel lapsi ei ole, on endale koera muretsenud. Pekingis on üllatavalt palju rihma otsas koeri, mõni jalutab ilma rihmata perenaisest eemal. Koerte eest hoolitsetakse ja kellegi ei tuleks pähegi oma lemmik nahka panna.

Seevastu hulkuvaid koeri on väga vähe, kasse pole üldse kohanud.

Kui keegi lähemal ajal Pekingisse satub, jalutage piki uut jalakäijate tänavat Quinmenist lõuna poole. Väga müstiline tunne: algul on tänava ääres moodsad ärid, mis varsti täieliku tühjusega asenduvad. Tänav sai enne valmis kui poed sisse kolisid.

Hiina väärib külastamist.