/nginx/o/2009/06/08/191320t1he48f.jpg)
„Terminaator: Lunastus"
Osades: Christian Bale, Anton Yelchin, Sam Worthington, Bryce Dallas Howard,
Lavastanud: McG
1 tund ja 55 minutit
Hinnang: vaadatav
Mai kinos 11. juunini kl 19 ja 21
Pidev tants ja tagaajamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1984. aastal tuli vähetuntud režissöör James Cameron mõtte peale teha film robotist, kes saadetakse minevikku tapma tuleviku vastupanuliikumise juhi ema. Peale mitut tulutut katset oma ideed mõnele suurstuudiole maha müüa, leidis ta ootamatu kosilase ühe väiksema produktsioonifirma näol.
Filmi nimiossa taheti palgata hinnatud karakternäitlejat Lance Henrikseni ning tema vastaseks, inimkonna päästeingliks, nurgelist märulistaari Arnold Schwarzeneggerit, kuid peale asjaosaliste kohtumist otsustati rollid ümber jagada. Austria kulturistist sai kurikuulus tapjarobot ning legend oligi sündinud.
25 aastat hiljem on Terminaatori saaga jõudnud neljanda filmini, mis kannab alapealkirja „Lunastus".
Erinevalt eelmistest osadest on tegevus kantud tulevikku, kus vähesed tuumarünnakust pääsenud inimesed peavad lootusetut sõda masinate vastu.
Keskseks tegelaseks on kerkinud täiskasvanud John Connor (Christian Bale), kellele sekundeerib tema isa teismelisena Kyle Reese (Anton Yelchin). Mängu sekkuvad ka täiesti uutmoodi terminaator (Sam Worthington) ning digitaalse noorenduskuuri läbinud Schwarzenegger. Viimane küll ainult kahjuks hetkeks ning ilma isikliku panuseta.
Peale kolmanda osa suhteliselt kesist publikumenu hakati vaikselt pidama „Terminaatori" matuseid. Produtsendid kaklesid raha pärast, esimese kahe filmi lavastaja Cameron oli ebaõnnestumise aimduses oma käed sarjast juba varem puhtaks pesnud ning Schwarzeneggerist saanud California osariigi „kubernaator".
Ometi ei kaotanud mõned üksikud lootust ning varsti hakkasid levima jutud järgmisest „Terminaatorist", mis pidi tulema veel parem, veel emotsionaalsem, veel sügavam, veel süngem ja kindlasti ka veel tõsisem kui kõik eelmised osad kokku.
200 miljoni dollari suuruse eelarvega polnud selline asi sugugi võimatu.
Kahjuks osutus reaalsus natuke teistsuguseks, kui see planeeritud oli. Film on küll tehniliselt hästi teostatud, mis tänapäeva võimaluste juures pole ka mingi ime, kuid jääb sisult pisut kuivaks ja ebaoriginaalseks.
Meeletu eriefektide paraad tapab pisemagi emotsiooni ning lõpuks ei ole enam olulist vahet, kes selles pidevas tantsus ja tagaajamises peale jääb - inimene või masin.