7. juuni: Pekingi hotpot tasub proovimist

Siin me oleme, koos naisega hotpoti proovimas. Restoran oli rahvast täis, meie laud vabanes just saabudes. Foto: Teet Roosaar

Käisime pühapäeval Suvepalees ja sõime õhtul hotpoti. Vastavalt ajakirjandusreeglitele alustan tähtsamast.

Hotpot on populaarne põhiroog, mille mongolid Hiina pealinna tõid.

Seltskond istub väikese lauale asetatava katla ümber, milles keeb puljong ja kuhu igaüks keetmiseks lihatükke, juurvilju ja nuudleid asetab. Lõpuks torgatakse keedetud tükk kastmesse ja pistetakse suhu.

Millegipärast oli mul ettekujutus, et hotpot on väikeses savipotis roog, ja seetõttu oli tellimisega hulk sehkendamist. Aga kelner oli kannatlik ja näitas kõik ette.

Keetsime õhukesi loomalihaviile ja seeni, kastes need sojakastmesse. Väga mõnus, et aga kogustega ei osanud arvestada, jäi kõht veidi tühjaks.

Ostsime hiljem tänavalt neli lambalihavarrast, mis maksid Eesti rahas 17 krooni. Kõik neli kokku, mitte üks.

Suvepaleese sõitsime linnabussiga. Vaatasime "Lonely Planetist" ja "Top 10 Pekingist", millised bussid sinna lähevad, ainult peatuste leidmisega oli natuke tegu.

Läksime pisut alla poolteise tunni metroo ja bussiga, tagasi tulime poolteist tundi ainult bussiga.

Reisifoorumis www.trip.ee on eestlased kurtnud, et nad ei saa Pekingi bussiliiklusele pihta. Tõsi, peatustes on sihtkohad hieroglüüfides, aga kui vajalikku bussinumbrit teada ja konduktorile sihtkoht ette näidata, pole häda midagi. Konduktorid on väga vastutulelikud ja hoiatavad varakult, millal on õige aeg maha minna.

Suvepalee on mäel ja järve ümbruses asuv hoonete kompleks, kuhu keiser koos õukonnaga mõneks ajaks Keelatud Linnast kolis. Eriti armastas seda keisrinna Cixi, kes Hiina laevastiku uuendamiseks ette nähtud raha eest marmorpaadi ehitas. Tema nahka see Hiina keisrivõim läkski.

Suvepalee territoorium on suur ja seal kulus ligi viis tundi. Kahju neist, kes peavad ekskursioonijuhi sabas selliseid kohti läbi jooksma.