/nginx/o/2013/12/30/2723350t1ha1e4.jpg)
Ööbime lühikese jalutuskäigu kaugusel Tiananmeni väljakust. Sestap olnuks patt vaatamata jätta, kas väljaku turvameetmeid on ikka 1989. aasta meeleavalduse aastapäevaga seoses tugevdatud.
On küll. Väljak oli politseinikke ja sõjaväelasi täis nagu kirjuid koeri. Politseinikepaare seisis iga laternaposti all, sõjaväelased ja politseinikud patrullisid iga paarikümne meetri järel.
Kõige omapärasemad olid sõdurid, kes kindlaid jooni pidi marssisid. Nende teed ei tohtinud takistada, seetõttu ootasime marssivat soldatit nagu rongi, mis piki rööpaid mööduma pidi.
Kui poolteist nädalat tagasi väljakul käisime, ei tahtnud keegi passe näha. Väljaku sissepääsude, nii nagu ka metroojaamade ees on turvaväravad, kus kotid läbi valgustatakse.
Seekord vaadati passis viisat ja kästi kott avada. Meil fotoaparaate kaasas ei olnud, ent väljakul ringi jalutades võis päris pikki objektiive näha. Ühtegi kaamerat ei märganud, kuid fotoaparaadi ja telefoniga oli võimalik filmida.
Arvan, et kui väljakul mõni intsident oleks toimunud, oleks välisturistidel kästud fotoaparaadid ette näidata ja osa pilte ära kustutatud. Selle vastu oleks aidanud mälukaardi salaja äravahetamine.
Aga väljakul ei toimunud midagi huvitavat, kuigi oli reede õhtu ja rahvast tavapärasest rohkem jalutamas. Osa inimesi istus poolkaares ümber riigilipu, ent ma ei oska oletada, kas see oli tavapärane või mõni vaikiva protesti vorm.
Keset väljakut on hiiglaslik Mao Zedongi mausoleum. Silt ütles, et Maod saab vaadata teisipäevast pühapäevani 8-12, kuid pass tuleb kaasa võtta ning fotoaparaadid ja kotid koju jätta.
Läksimegi laupäeva hommikul suurt mõrvarit kaema. Järjekord oli hiigelpikk, tuhandeid inimesi, kuid liikus kiiresti. Järjekorra lõpust kuni mausoleumist väljumiseni kulus 40 minutit.
Marssisime viie kaupa reas. Abikaasa oli passi hotelli unustanud, kuid politseinik ütles, et sellest pole midagi. Minu passi heideti kiire pilk, kuid viisat ei otsitud. Hiinlased pidid küll kõik oma ID-kaardi ette näitama.
Turvakontroll, lillede ostmise võimalus ja trepist üles. Esmalt sattusime suurde, Mao kujuga saali, kus järjekord kahte lehte löödi. Kuju ette sai kinniselt territooriumilt ostetud valgeid krüsanteeme panna, neid oli seal juba terve autokoormatäis.
Mao austajad kummardasid kuju ette lilli pannes sügavalt, ent lillede viijate arv ei ulatunud isegi kümnendikuni.
Lihtsalt pidi vait olema, mütsi maha võtma ja edasi kõndima.
Järgmises ruumis oli Mao balsameeritud surnukeha. Reisijuhi järgi asub see kristallkirstus, mis vahepeal külmutuskambrist välja tõstetakse.
Mina ei tea, kas see oli laip või kuju. Nägu oli valgustatud, keha Leninist pikem. Lenin; see on üks teine mõrvar, kelle surnukeha Moskvas Kremli ees näidatakse. Minu mälestused tema laibast pärinevad kooliajast, mis oli üle 25 aasta tagasi.
Mao laiba taga, paarkümmend meetrit surnukehast paiknesid suveniiridega kaubitsejad. Keiserlikku ja kommunistlikku pärandit oli kohati püütud ühendada, enamik mälestusesemetest olid igavad vidinad.