/nginx/o/2013/05/10/1742408t1hbecb.jpg)
Anna Levandi sõnab, et pole kunagi taskuraha enda vanemate käest küsinud.
Anna Levandi lapsepõlvest: mäletan, et kõht oli pidevalt tühi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu vanemad lahutasid, kui olin kuueaastane, seega nii mind kui ka minu kahte venda kasvatas põhiliselt ikka ema. Ta käis korraga kahes kohas tööl ja pidi ju meie eest ka hoolitsema, seega mul tõesti ei tulnud mõttessegi tema käest ise raha küsima hakata, ma ju nägin, kui raske tal oli,» tunnistab Anna Buduaarile.
Naine lisab: «Aga kui ta vahel andis natuke raha, siis kulutasin selle söögi või siis magusa ostmiseks. Mäletan, et kõht oli pidevalt tühi.»
«Meie peres ei olnud kombeks lastel vanemate käest raha küsida. Nõukogude ajal lapsed ei unistanud asjadest, sest neid ei saanud niikuinii kusagilt osta. Unistused olid pigem sedalaadi, et midagi saavutada spordis või koolis, minna mõnda huvitavasse laagrisse või ära käia teatris,» lausub Levandi.