3. juuni: Confutsiuse sünnilinnas

Teet Roosaar
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Confutsiuse häärberile ehk rikaste inimeste eluhoonete kompleksile
iseloomulik vaade.
Confutsiuse häärberile ehk rikaste inimeste eluhoonete kompleksile iseloomulik vaade. Foto: Teet Roosaar/Pärnu Postimees

Oleme Confutsiuse sünnilinnas Qufus ja kõik kolm suure mõtlejaga seotud kohta - tempel, häärber ja perekonnarahula - on juba nähtud.

Võimas, kuigi jah, odav see lõbu just polnud.

Öö vastu kolmapäeva möödus Luoyangist Yanzhousse sõites. Seekord oli tegu läbisõitva rongiga, mis pealegi hiljaks jäi. Kuid alati leidub abivalmis inimesi, kes on valmis õiget ootesaali näitama või tablool olevaid hieroglüüfe seletama.

Öösel magasime lämbes vagunis kolmekorruselise platskaardi keskmistel lavatsitel. Et see oli kogu marsruudi üks keerukamaid otsi, olin õnneks hieroglüüfidega peatuste nimed ja kellaajad kaasa võtnud. Vaja läks, sest vagunisaatja oskas vaid hiina keelt ja kogu vagunis ei leidunud ühtegi inimest, kes veidigi inglise keelt oleks rääkinud.

Yanzhous teadsin, et raudteejaamast peaks minema buss 21 kilomeetri kaugusel asuvasse Qufusse. Minul näpp Lonely Planeti Qufu hieroglüüfi juures ja naisel näpp eesti-hiina vestlussõnastiku sõna
„bussipeatus" all, asusime taksojuhtide piiramisrõngast läbi murdma. Aega läks, aga buss õnnestus leida. Lõunas kuluvad need raamatud ja kehakeel hädasti ära, kas või näiteks raudteekassast Yanzhou-Pekingi pileteid ostes.

Qufus ootas meid Yani templi juures broneeritud Qufu International Youth Hosteli tuba. Oh, mõnus: kliimaseadmega ruum, dušš (mis sest, et poolteise meetri kõrgusel) ja laiad voodid, millele pikali visata. Õnneks lasti meid juba kella 10 paiku tuppa.

Lubatud Wifi ala siin küll pole, aga ilmselt saan sülearvuti juhtmega internetti ühendada. Kui mitte, pole täna pilte saata võimalik. Veidi ennast kogunud ja pesu pesnud, asusime Confutsiuse templit otsima. Enne veel imemaitsev magushapu sealiha riisiga ja olimegi kultuuriväärtuste vastuvõtmiseks valmis.

Confutsius elas aastatel 551-479 eKr. Pärast seda on tema suguvõsa erinevatelt valitsejatelt endale hulga privileege välja kaubelnud ja pikka aega ei õnnestunud Qufusse isegi raudteed ehitada (praegu peatuvad siin ainult üksikud rongid).

Confutsiuse templist enamik on hiljem ehitatud. Algsest templist on avatud ainult esikülg, maja külgedel ja taga käivad restaureerimistööd. Erinevalt teistest templitest olid territooriumile kaubitsejad lastud, kes oma pakkumistega majade vaatamist segasid. Tempel oli vaatamist väärt, ehkki enamik infost oli hiinakeelne ja ingliskeelsete turistidega pole eriti arvestatud.

Confutsiuse suguvõsa häärber on suurejooneline. Viidad juhatavad kohati lausa inimeselaiustest vahedest läbi ja järjest avastad uusi soppe. Et meil ekskursioonijuhti polnud, saime tutvuda ka nurgatagustega, mis kohati nägid välja nagu endise REVi territooriumil asuv Port Arturi parkla eelmisel suvel.

Confutsiuse kahe ruutkilomeetri suurune perekonnarahula asub vanalinnast veidi eemal. Taksoga kaheksa krooni eest kohale, niisama suure summa eest abimootoriga jalgrattarikšaga tagasi. Üllatas, et surnuaia sissepääsu ääristas pikk kaubitsejate rivi.

Confutsiuse hauatähise leidmine polnud kerge, sest osa kohtades sildid puudusid. Kes siiakanti satub: otsige politseijaoskonna lähedalt. Päris paljud hauatähise juures olnud hiinlased laskusid selle ees põlvili.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles