Öösel magasime lämbes vagunis kolmekorruselise platskaardi keskmistel lavatsitel. Et see oli kogu marsruudi üks keerukamaid otsi, olin õnneks hieroglüüfidega peatuste nimed ja kellaajad kaasa võtnud. Vaja läks, sest vagunisaatja oskas vaid hiina keelt ja kogu vagunis ei leidunud ühtegi inimest, kes veidigi inglise keelt oleks rääkinud.
Yanzhous teadsin, et raudteejaamast peaks minema buss 21 kilomeetri kaugusel asuvasse Qufusse. Minul näpp Lonely Planeti Qufu hieroglüüfi juures ja naisel näpp eesti-hiina vestlussõnastiku sõna
„bussipeatus" all, asusime taksojuhtide piiramisrõngast läbi murdma. Aega läks, aga buss õnnestus leida. Lõunas kuluvad need raamatud ja kehakeel hädasti ära, kas või näiteks raudteekassast Yanzhou-Pekingi pileteid ostes.
Qufus ootas meid Yani templi juures broneeritud Qufu International Youth Hosteli tuba. Oh, mõnus: kliimaseadmega ruum, dušš (mis sest, et poolteise meetri kõrgusel) ja laiad voodid, millele pikali visata. Õnneks lasti meid juba kella 10 paiku tuppa.
Lubatud Wifi ala siin küll pole, aga ilmselt saan sülearvuti juhtmega internetti ühendada. Kui mitte, pole täna pilte saata võimalik. Veidi ennast kogunud ja pesu pesnud, asusime Confutsiuse templit otsima. Enne veel imemaitsev magushapu sealiha riisiga ja olimegi kultuuriväärtuste vastuvõtmiseks valmis.
Confutsius elas aastatel 551-479 eKr. Pärast seda on tema suguvõsa erinevatelt valitsejatelt endale hulga privileege välja kaubelnud ja pikka aega ei õnnestunud Qufusse isegi raudteed ehitada (praegu peatuvad siin ainult üksikud rongid).