Pärnumaa mõisad said kaante vahele

Tõstamaa keskkool, mis asub restaureeritud Tõstamaa mõisas. Foto: Henn Soodla

Hiljuti jõudis Valdo Praust oma Eesti mõisaraamatute sarjaga Pärnumaani. Sissejuhatavalt ligi 90 leheküljelt leiab ülevaate Pärnumaa mõisatest ja nende enamjaolt kurvast saatusest.

Nimelt on meie maakonna 87 mõisast enam-vähem algkujul säilinud ainult 18. Üle poole ehk 59 mõisat on hävinud täielikult ja see on ülejäänud maakondadega võrreldes halvim tulemus. Riburada on kirjas, et mõis on maha põlenud, maha põletatud, lammutatud, ümber ehitatud, alles vaid varemed ...

Taustaks sellele leidsin ajalehe Vaba Maa Pärnu väljaandest nupu (1933, nr 64) "Mõisahooned maanteesillutiseks".

Mõisad sillutiseks

Nimelt palus teedeministeerium maavalitsuse teedeosakonnalt andmeid selle kohta, kui palju oli maakonnas põllumajanduslikult kasutamata kunagisi mõisahooneid ja kui palju saaks neist materjali maanteede ehitamiseks.

Pärnumaal kuulusid lammutamisele järgmised mõisahooned: Karksis laut, tall, masinarehi, katlamaja; Abjas küün; Uulus härrastemaja varemed (osaliselt juba kasutatud); Vaskräämas härrastemaja varemed, tall ja osaliselt kasutatav katlamaja; Taalis kuivatirehi, saun; Kaelasel varemed; Pööraveres härrastemaja varemed; Kõpus rehi ja laut; Lepaspääl magasiait; Ermistus laut, kuur, pesuköök ja viljaküün; Võllas masinarehi ja kuivati ning Lelles karjalaut. Nii kavatseti kaotada viimased jäänused, mis meenutasid orjaaega.

Üle poole ehk 48 mõisa ja kirikumõisa kohta on autoril õnnestunud leida fotosid ning mõne kohta rohkemgi kui üks. Nende mõisate kohta on ladusalt kirja pandud lühiülevaated ehitamisest ja saatusest läbi ajalootormide. Konkreetse mõisa ajaloo uurimisel on aga kõnealune raamat vaid abimaterjaliks, sest tihti on kirjas, et mõis oli selle ja selle aadliperekonna valduses, andmata daatumeid. Aga see polegi raamatu eesmärk. Asjaks seegi, sest on teada, kui raske on olnud mõisate hävinud arhiivide tõttu kirjapandutki terahaaval kokku panna.

Mõni näpukas

Kena raamat küll, aga norimist alustaksin leheküljelt 11, kus on kirjas, et Karksi ja Halliste kihelkond olid 19. sajandil osake Pärnumaast. Mõnikümmend rida hiljem nenditakse, et nimetatud kihelkonnad liideti alles 1939. aastal Viljandimaaga. Järelikult olid need kihelkonnad 20. sajandilgi Pärnumaa osad. Ja kui päris täpne olla, läks 1939. aasta valdade reformiga Viljandimaa koosseisu ainult Karksi kihelkond Karksi, Polli ja Pöögle vallaga. Rimmu vallale loovutasime Pornuse valla põhjapoolse osa ja osa Uue- ning Vana-Kariste vallast.

Halliste kihelkonnast ehk Abja, Penuja, Pornuse, Uue- ja Vana-Kariste valdadest moodustati Abja vald ning see kuulus 1950. aastani Pärnumaa koosseisu. Leheküljel 19 väidetakse, et suuremad ordumõisad asusid Toril ja Karksis. Meie kallid hõimuvelled ja põhjanaabrid käivad küll meelsasti tori'l ehk turul, aga meie läheme Püha Jüri kirikusse järjekordset tahvlit avama Torisse, mitte Torile.

Veel leidsin vea leheküljel 84, kus R. Siimanni on tõlgendatud kui Olev Siinmaad.

Tegelikult töötas Pärnus möödunud sajandi 30ndail kaks Siimanni-nimelist arhitekti. Pärnu linnaarhitekt Oskar Siimann võttis 1936. aastal nimeks Olev Siinmaa. Pärnu maavalitsuse ehitusinspektor arhitekt Rudolf Siimann jäi vähemalt 1940. aastani oma nime juurde (Pärnu Päevaleht 1940, nr 10). Tema projekteeritud on Pärnu linnavalitsuse praeguse hoone Karja tänava poolne esimene juurdeehitus ja Suur-Sepa tänava äärse vanema osa ümberehitus. Seega jälgis Pärnu kunagise linnaarhitekti Erich von Wolffeldti Koonga mõisahoone ümberehituse projekti elluviimist siiski Rudolf Siimann.

Sellised näpukad ei vähenda raamatu väärtust, küll oleksid need olnud välditavad, kui käsikirjaga oleks tegelnud toimetaja. Paraku tänapäeval kirjastustes sellist ametikohta vajalikuks ei peeta.