:format(webp)/nginx/o/2013/12/30/2723350t1ha1e4.jpg)
/nginx/o/2009/06/02/188487t1h09e8.jpg)
Hiina on huvitav, kuid ühel hetkel hakkab mööda templeid käimisest kõrini saama. Eriti kui väljas on 35 kraadi, vaatamisväärsuse pilet maksab kuni 200 krooni ja rong järgmisesse sihtpunkti väljub alles kell 23.
2. juuni: Palavus tapab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käisime teisipäeval UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Longmeni koopaid ja Hiina budismi sünnipaigaks peetavat Valge Hobuse templit vaatamas. Erinevalt esmaspäevast ei tulnud meil enam grupiekskursioone taluda: linnaliinibuss viis vaatamisväärsuse ukse ette.
Longmeni koopad rajati budistlike munkade poolt aastatel 500-700, pärast seda, kui Hiina pealinn Luoyangi toodi. Mungad uuristasid koobastesse rohkem kui 100 000 Buddha kuju, millest suurimad on kuni 17 meetri kõrgused.
Kui Lonely Planet ütleb Shaolini templi kohta, et see on ülehinnatud, siin minu arvates on ülehinnatud pigem Longmeni koopad. Küsida 200 krooni kujude, väikeste koobaste, templi jms vaatamise eest tundub liiast, eriti kui võrrelda neid näiteks India Khajuraho skulptuuridega. Läänekalda kujud on suuremad ja paremini säilinud, idakaldal jääb vaid turnimise rõõm. Samas: kõike eelnevat teades vaataks ma nad ära ikka.
Seevastu esimesel aastasajal rajatud Baima Si ehk Valge Hobuse tempel oli päris huvitav. Isegi mitte niivõrd altarite ja pühakujude, kuivõrd munkade argitoimetuste poolest. Kes silitas puud ja palvetas omaette, kes läks aeda harima. Ei mingit „anna rohkem raha“ mentaliteeti nagu Shaolinis.
Registreerisime end Luoyang International Youth Hostelist välja ja ootame öist Qufu (Yanzhou) rongi. Küll nüüd kasutaks dushi, mis millegipärast oli toa ja rõdu vahele paigutatud ning matist klaasustega. Aga asi seegi, et ei pea enam lõõskava päikese käes olema.