Hingeturism

Robert Randma teos «Sigaret», mis märgiti ära 2008. aasta romaanivõistlusel, pakub mõtlemisainet eri vanuses lugejatele.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Vastilmunud «Sigaret» on Robert Randma 2008. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos, milles tuleb vaatluse alla väga huvitav ja paeluv teema - hinge olemasolu, selle tähendus ja roll kehas.

Raul, kes oma hinge rännakutele siirdub, on mitmeski mõttes huvitav tegelane. Me ei saa kunagi teada, mis see täpselt on, mis tema hinge piinab, aga me kõik teame seda tunnet - soovi ületada piire, soovi tundma õppida, kogeda. Ja nii nagu Raulgi oleme kogenud, kuidas seesama soov meid ennast lõhestab ja teisi ärritab, kuidas see tekitab hirmu, vastuseisu, nördimust. Ja ometi on see soov liialt ahvatlev, et avanevaid võimalusi kasutamata jätta.


Oma rännakutel (esmalt juhuslikkuse, siis juba valiku printsiibil) võtab Raul üle erinevaid kehasid. Mõneti kummastav on see, kuidas teda ei huvita need kehad iseeneses, vaid pigem see tunne - mis tunne on «olla», olla kellegi teisena. Mis tunne on mäletada midagi, füüsiliselt mäletada võõras mateerias midagi sellist, mida sa pole kogenud? See on kummaline tunne. Rauli hing kaotab oma rännakutel suure osa emotsionaalsusest - ta ei ela, vaid taaskehastab, ta ei mäleta, vaid jutustab ümber endale seiku, mida ta hetkekeha on kogenud.

Robert on valmis kirjutanud selle teose, mis on tegelikult kogu aeg olemas olnud, siinsamas, meie läheduses hõljunud, servapidi ulatudes kõikidesse teistesse uuematesse teostesse. Selle meie põlvkonna raamatu, selle Nõukogude riigi räpastelt varemetelt tõusnud idealistide-romantikute põlvkonna teose. See on raamat meile, kes me ei rahuldu pelgalt mateeriaga, vaid tahame teada, kuidas toimib hing - meile, kes me tahame teada, mida kõik tajutavad ja mittetajutavad nähtused tähendavad. Meie tahame kaevuda olemasoleva sisusse, mitte vaid takerduda kesta. Ja me tahame uskuda (ja oo, usume) kõiki neid asju, mille kohta meie emad ja isad nii ühemõtteliselt konstateerivad: «Lollus!»

Kõige ilusam koht raamatust oli minu jaoks Rauli ema kiri oma pojale. Selles oli sellist suurt eluvalu, mis kriipis hinge, tuletas meelde seda habrast, imelist seost lapse ja vanema vahel. Samamoodi nutma ja naerma ajavalt, ausalt ja noortoorelt mõjuvad Kadri ja Liina, ühed säravamad tegelased selles loos.

Kõige kummalisemaks tegelaseks kogu loos jääb tegelikult Raul, kes hingena on hajus, sootu olend, kes adapteerub sellise vaimustuse ja hooga, et on raske vahet teha päris-inimese ja Raul-inimese vahel. Aga võib-olla on see puudulik identiteet, see iseolemise liigõhuke koorik, see saladus, miks see kõik ikkagi just Rauliga juhtus... Ja see lõtv side tema maskuliinse keha ja haavatud, õrna hinge vahel, mille puhul tundubki loomulikum valik käia erinevaid radu.

Roberti puhul tuleb ära märkida ka temale ainuomane stiil. Hüplik, tihe, košmaar-metafooriline. Robert ühendab omavahel asjad, millel ei ole mingit seost, ja ometi, seda paeluvamalt need mõjuvad, tekitades tiheda teksti sisse tillukesi mõttesaari, millele võib hetkeks peatuma jääda. Ühes mällusööbinud lõigus näiteks võrdleb ta suitsupilvede puhumist rongidega - võrdlus, mis minu assotsiatiivsüsteemid hetkeks rivist välja jäi, kohe seejärel kiiremale käigule paisates.

«Sigaret» on omanäoline, mõtlemapanev ja huvitav teos, milles kajastuvad paljud need küsimused, mis tänapäevaseid noori paeluvad. Kuidas ikkagi tõusta kõrgemale oma lihalikust minast, oma kehakogemuse piiridest, oma egost? Raul teab, tema on avastanud tee -koos Rauliga on võimalik rännata erinevate kehade vahel, avastades iseennast ja teisi.

http://www.birkrohelend.com/blog

Tagasi üles