Oleme jõudnud Luoyangi, millest Shaolin on ligikaudu 80 kilomeetri kaugusel. Piirkonna teisteks vaatamisväärsusteks on UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Longmeni koopad, mida kavatseme külastada teisipäeval, ja Hiina budismi sünnipaigaks peetav Valge hobuse tempel ehk Baima Si.
Esmaspäev kulus Shaolini külastamiseks. Ostsime bussijaamast piletid ja istusime bussi, kuni see järsku seisma jäi ja keegi hiinlane suure bussi viis ainukest sõitjat väiksemasse bussi kutsus.
Hoiatuseks järgmistele: ärge minge turismibussi, see kolistab palju teisi vaatamisväärsusi läbi ja jõuab Shaolini kahe tunni asemel kuuega.
Turismibussis ootas meid Pekingist tuttav eestlane, Tallinna tehnikaülikooli magistrant Hando. Koos oli lõbusam ja ilmselt jätkame üheskoos hommegi.
Shaolin tekitas vastuolulisi tundeid. Ühest küljest munk, kes pärast nime ja riigi kirjapanekut ripatsi kaela paneb ja kümme jüaani selle eest küsib, teisalt oli kung fu etenduse tase tõesti vapustav.
Esinejad panid seistes jala kaela taha, purustasid nõelaga läbi klaasi õhupalli (klaasi tekkis ainult väike auk), painutasid kõriga odasid, lasid end odateravikel õhku tõsta jne.
Nägime ka sadu, et mitte öelda tuhandeid õpilasi, kes nii suurtel väljakutel kui nurgatagustes harjutasid. Pildistasin karkudel hüppajaid, kuni keelama tuldi.
Templikompleksi olulisemad osad on tempel ise, pagoodide mets, tuhande Buddha hall, koobas ja üle silla algavad mäed. Näha saab pooletunnist kung fu etendust, kus soovijaid lavale kutsutakse ja nende üle naerdakse.
Näiteks siis, kui nad ei oska kukerpalli teha või hundiratast visata. Enamik kung fu stiile on võrdlemisi akrobaatilised, kuid Bruce Lee poolt tuntuks tehtud wing tsuni saab õppida Pärnuski. Oskused tulevad aastatega ja nõuavad eluaegset pühendumist.
Shaolini templit on külastanud Vladimir Putin, kuninganna Elisabeth jpt kuulsusi. Tasus meilgi seda näha, kuigi Lonely Planet nimetab teda ülehinnatuks (sissepääs maksis 170 krooni) ja oma kuulsuse ohvriks.