/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/06/07/1813134t1h0622.jpg)
Jon Hopkins
«Immunity»
(Domino)
Hinne 4
Uued plaadid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Brian Eno semu
Briti elektroonikamuusik ja -produtsent Jon Hopkins on rohkem tuntud koostöödest teistega: ta on Coldplay produtsent ja Brian Eno klahvpillimängija ning tema senised kuulsamad albumid on valminud kahasse: «Small Craft On A Milk Sea» (2010) Brian Eno ja Leo Abrahamsiga ning «Diamond Mine» (2011) King Creosote’iga. Neljanda sooloalbumi «Immunity» eesmärk oli kasutada elektroonikas võimalikult avarat heligammat ja teha n-ö elus ja hingav plaat.
Elektroonika pole ammu enam midagi erilist ega hermeetilist, seda kasutavad rokkbändid ja nüüdisklassika heliloojad üha enam, teisalt on mõistetav elektroonikute püüd murda välja paljude jaoks solvavast riiulist «tantsumuusika» ja teha «päris» muusikat. Hopkins kasutab analoogsaunde, klaverit, sünteesitud füüsilisi instrumente, bassisünti ja klopib kogenud produtsendina oma albumimaailma vahule: kõige vahel on õhku ning kliinilise puhtuse asemel kuuleme pigem häireid ja krudinaid. See kõik pole midagi uut, seda saab luua aga igavalt või huvitavalt, Hopkins loob huvitavalt, kasutades vahendid ära fantaasiarikkalt. Ja biit jääb! Aga see varieerub vägagi.
Valner Valme
----------------------------
Erinevad artistid
«The Great Gatsby Soundtrack»
(Interscope)
Hinne 5
Moodne muusika
1925. aastal ilmus F. Scott Fitzgeraldi romaan «The Great Gatsby», mis korduvalt ka eesti keeles kaante vahele saanud. Baz Luhrmanni («Moulin Rouge», «Romeo + Juliet») filmi saundträkk on väärtus omaette. Filmimuusika produtseeris Jay-Z, üks edukamaid räppareid ja ettevõtjaid muusikamaailmas. 20ndatel toimuvat tegevust näitav film kasutab heliribal praeguse muusika tippe. Kõlavad Lana Del Rey «Young And Beautiful», Beyonce ja OutKasti Andre 3000 tõlgendavad maitsekalt Amy Winehouse’i «Back To Black’i».
Briti täht Emeli Sande annab koos Bryan Ferry orkestriga uue, ent filmiajastulähedase elu Jay-Z kaasa Beyonce 2003. aasta hitile «Crazy In Love». Eredamad hetked on veel Florence + The Machine’i «Over The Love», Jack White’i «Love Is Blindness» ja The xxi «Together». Kõlavad ka Frank Ocean, Sia, Gotye ja muidugi Jay-Z. Paraku will.i.am tundub kõrvalise elemendina ja oli teisigi artiste, kelle ärajätmisel olnuks plaat terviklikum. Paradiisiski peab paar maitsetut õuna olema. Meeliülendav tabamus filmimuusikas! Täishinne filmiga sünkroonis külmavärinaid tekitava sümbioosi eest.
Liisa Koppel
-----------------------
Disclosure
«Settle»
(Island)
Hinne 5
Briti tantsupopp
Briti tabelite noored vallutajad Disclosure on tüüpilised tantsumuusikaprodutsendid ja nad ei ürita debüütalbumil kunsti teha. Vennad Guy (22) ja Howard (19) on verinoored ja sündisid 90ndate alul tantsumuusika laiema läbimurde ajal nende kodumaa edetabelitesse. Kõik briti dance-mõjud sealt alates on jõudnud vendade muusikasse: broken beat, jungle, house, 2step, UK funky, future garage.
Mingis mõttes on Inglismaa tantsumuusikas 90ndad tagasi: õitseng, särts, populaarsus, ja ma ei räägi dubstep’ist, mida mainides saab niikuinii igaüks omamoodi sõnast aru. Ainult et tollal saagisid Massive Attack, Roni Size, Orb, Basement Jaxx jt tabeleid, haarasid auhindu ja laiasid ajakirjakaantel andergraundist tulnud värskete žanritega. Ei saa samas öelda, et Disclosure, Rudimental, Labrinth jt soojendaksid pelgalt üles vanu saunde.
Eriti Disclosure kujundab omaette esteetilise ruumi, nad on lihtsalt kogemuse võrra rikkamad, ent loonud täiusliku albumi briti tantsupopist seisuga 2013, võrreldav MJ Cole’i 2001. aasta albumiga «Sincere», aga luues veel mitmekesisema submaailma. Terviklik albumina, aga kui tahad hitti, siis vajuta «White Noise» koos AlunaGeorge’iga.
Valner Valme
--------------------------
Camera Obscura
«Desire Lines»
(4AD)
Hinne 3
Šoti indi
Mahedaimad indipopibändid tekivad teadagi Šotimaal. Ilmselt on neil seal midagi kraanivette segatud. Camera Obscura Glasgow’st on sealse skeene keskmise põlvkonna esindaja, tegutsedes 1996. aastast, ja see on nende viies album. Tempo on tagasihoidlik, nagu Šoti indibändidel tavaliselt.
Camera Obscura on püsinud kaasaegsete kaaslinlaste Belle And Sebastiani varjus ja nende mõjutused on olnud ka sarnased. Eeskujuks varasemad Glasgow’ bändid The Pastels ja The Vaselines, sinna juurde ohtralt 50ndate ja 60ndate mõjutusi ranna- ja nätsupopist orkestriestraadi kaudu Phil Spectori ja Burt Bacharachini.
Uus produtsent Tucker Martine (REM, Sufjan Stevens) ei ole Obscurat geneetiliselt muundama hakanud, küll aga võib aimata senisest enam kantri mõjusid – ainult parimas mõttes. «Every Weekday» on ehk kõige otsesemalt kantriindi, muidugi Beach Boysi sugemetega. Ameerika mõjud on omal kohal, pinnapealsemaks on aga jäänud oma juurte mõrkjas ilu, šoti pastelne udu on muutunud selgeks raadiopopiks. Produtsendi teened ja karuteened.
Valner Valme
--------------------------
Judas Priest
«Epitaph»
(Sony)
Hinne 4
Vaatemäng, mida tasub vaadata
Judas Priesti viimase maailmatuuri viimane kontsert Londonis Hammersmith Apollos on vaatemäng, mida tasub vaadata. Kui tarvis, oskab Rob Halford olla südamlik ja kena, pisut Hardi Tiidust ja Karl Martin Sinijärve meenutav vanamees tuiab kangetel jalgadel mööda estraadi, pajatab bändis oldud aastatest, ustavatest fännidest ning teeb rahva rõõmuks paar tiiru mootorrattaga.
Jutupausid venivad pikaks, kontserdi tempo püsib mõnusalt aeglane, meeleolu muutub intiimseks nagu klassikakontserdile kohane. Eeskava pakub läbilõiget Judas Priesti loominguteest, keskendudes põhiplaatide «Screaming For Vengeance», «Painkiller» ja «British Steel» materjalile. Nad ütlesid, et «Epitaph» jääb ansambli viimaseks maailmatuuriks, aga uus album on juba töös, maailm muutub väiksemaks ning nagu metssiga kartulisse tuleb Judas Priest pigem varem kui hiljem tagasi lavale.
Mart Juur
------------------------
Duo Raivo Tafenau & Meelis Vind
«Two Minds – Two Lines»
(AVA Muusika)
Hinne 4
Eesti jazz’i kahekõne
Saksofonist Raivo Tafenau ja klarnetist Meelis Vindi duo tegutseb juba ammu, kuid tegevuse talletamiseni jõuti alles nüüd. Mõlemad esindavad kodumaise puhkpilli-jazz’i eliiti, seega ei maksa nende mängukvaliteedis kahelda. Paar erandit kõrvale jättes on plaadil Tafenau ja Vindi omalooming. Ehkki pillivalik on piiratud, pole seda meeleolude, tekstuuride ja kõlavärvide palett.
Leiab põhjamaise värvinguga eleegilisi palu, rahvamuusika karakteriga kepsakaid lugusid, standard-jazz’ile lähenevaid radu ja vabamas raamis sündivaid improvisatsioone. Tafenau kantileenne saks ja Vindi mõnevõrra tõredama tooniga bassklarnet suhtlevad mobiilsel moel – käivad käsikäes, siis pööravad teineteise vastu, peavad dialoogi ning leiavad taas üksmeele. Instrumentaalse ja eriti puhkpillimuusika sõpradele pakub plaat palju põnevat.
Joosep Sang
-------------------------
The Haxan Cloak
«Excavation»
(Tri Angle)
Hinne 4
Nõiakunst
Londonlase Bobby Krlici ultratume projekt (rootsi keeles tähendab haxan nõida). Valgusel ja helgusel pole siia kaevupõhjast immitsevasse saundigammasse asja. Olemuselt drone, aga kiiksuga, sarnasused Demdike Stare’iga. Bass domineerib ja hoiab kütkes. Lisatud kriipivad (nagu keegi kraabiks küüntega seina) helid tekitavad õudse tunde ning samas mõjuvad meelitavalt. Neile, kellele imponeerivad õudusfilmid. 2009. aastal ilmunud Haxani debüütalbum kujutas inimese viimseid päevi enne surma.
Konkreetne teos tegeleb postuumsete teemadega: taevas, põrgu või jääd vahepeale kõlkuma? Temaatiliselt Haxan Cloak mõtlemisruumi ei anna, kõik on otsekohene. Muusika mõjub õõvastavalt ja nii ongi. Liiga lihtne oleks plaati kuulata pimedas toas ja üksi. Esita endale väljakutse, kuula, kui päike paistab ja linnud laulavad, mõju on sama, «Excavation» neelab su tervenisti.
Niilo Leppik
----------------------
Daughter
«If You Leave»
(4AD)
Hinne 3
Instagram ja Tumblr
Daughteri tugevus ja nõrkus on, et inglanna Elena Tonra juhitud trio on igav bänd. Debüütplaat on sama klišeeline kui Instagrami filtritest läbi lastud foto udusest metsast või merre vajuvast päiksest. Miski ei saa valesti minna, samas on kompositsioon paika seatud juba triljoni pildi eeskujul. Sõpradele ja romantikutele ikka meeldib. Vokaalilt malbemat Florence Welchi meenutav Daughter kõnnib teismeliste tüdrukute Tumblritest leitava südamevalulüürika ja ilusate indiballaadide teed. Vahepeal on hea turvaline uduste metsade ja kurva lihtsa muusika sisse peituda ning selle valemi järgi lahendab Daughter võrrandeid hästi.
Silvia Urgas
----------------------
Hugh Laurie
«Didn’t It Rain»
(Warner)
Hinne 2
Kiiktool, piip ja kamin
Dr House’i nime all tuntust kogunud näitleja tõi välja teise albumi tulvil lõõgastuvat kaminatule taga uinuva maamehe bluusiklassikat törtsu jazz’i ja tangoga. Hugh vastutab klaveri, kitarri ja laulu eest, kaasa teeb Copper Bottom Band. Plaadiraamat on dekoreeritud mustvalgete fotodega stuudiosalvestusest ja eelmise sajandi algusest, kõik jätab mulje, et üks kuulsus ajas sõbra bändi stuudiosse, tuletati vanu aegu meelde ja tehti naljaviluks plaat kah valmis.
Soolod pole päris soolod ja album kõlab nagu väikses ruumis pingutusevaba sossutamine, helikvaliteet pole kiita, liiga matt ja summutatud, kindlasti nimme, kuid ei tekita nii erilist emotsiooni. Hea osa seisab selles, et vana bluusitunnetust ja suhtumist on üritatud täiuslikult imiteerida. Lihtne väljalülitamise muusika.
Gert-Ott Kuldpärg