Kuna WGT muusika pole pealetükkiv ega ületäidetud, siis saab kuulaja sinna ennast asetada. Kuigi tegu on kitarritrioga, pole instrumendi ega mängija ego tähtis.
Need on muidugi imelised helid, mida siin just kitarridega tekitatakse, aga kitarri asemel võiks olla ka mõni muu pill või masin.
Oluline on kooskõla, sellest tekib meditatsioon. Reis ära. Aga see ei lähe imalaks vaimude väljakutsumiseks. Ei midagi õõnsat. Muusika kehastub.
Pigem on siin midagi masinlikku, distantseeritut, samas info tuleb otse selle keha, milleks siin on heli, keskelt: ma ei imestaks kui ma kuulnuks pala "Laura" hoopis Dopplereffekti plaadilt, või sama teed minnes, Drexcyia, matemaatika ja müstika korraga, ülim kalkuleeritus... mis WGT-l on tulnud impro-puhangust.
"Orbiidile!" on kitarripala elektrooniliste uitudega, selles on klassitsistlikku korrastatust ehk cosmos't ja selle antiteesi chaos't korraga. Võib-olla see ongi tasakaal. See muusika on uks, aga kuhu see viib, sõltub kuulajast.