Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

No-Big-Silence “Starstealer”

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
No-Big-Silence “Starstealer”.
No-Big-Silence “Starstealer”. Foto: Plaadi esikaas

Nad on konkreetsed mehed konkreetsete soovidega. "Chain me forever and nail down the door," palub No-Big-Silence, ma teen seda suurima heameelega, aheldan ja naelutan nagu orjalaeva sepp, kes tööst vabal ajal kuulab Rob Zombiet, vannub, ropendab ja loeb koomikseid.

"Starstealer" valmistas meeldiva üllatuse. Paljud nende lood on muljet avaldanud, sadomasolised videod olid eriti head, kas või too "7 vapra" esitus, kus tegi kaasa Anu Saagim, poeskäimise võrk peas ja piljardipall suus. Kosmikutega tehtud laulumäng "Kuidas kuningas kuu peale kippus" oli samuti päris äge, ehkki eesti keel pole Crami jaoks töökeelena vist parim variant.

Mis on NBSi puhul mõnikord häirinud. Teatav idaeuroopalik kabareelikkus, soov istuda mitmel toolil korraga, pendeldamine elektro ja gootika ja industriaali vahel. Vahel õnnestub niisugustest komponentidest miksida kange Molotovi kokteil, teinekord mitte, üldiselt ei soovitaks katsetada, kui tulemuses just sada protsa kindel polda. Numani ja Depeche Mode'i stiilis kondisurinaid esineb sellelgi plaadil, neist pole pääsu, kuna kuuluvad ilmselt NBSi identiteedi hulka. Eks lepime siis sellega.

"Starstealer" on keskendunud ja tervikuna toimiv album. Liigliha leidub minimaalselt, musklid on tugevad, mõned rifid suisa geniaalsed, helipilt mastaapne. Rob Zombie tase. Sekka naljakalt käkerdatud poppi ("Kiss The Beast", "Radioactive Paradise") ja alicecooperlikku vana kooli põrinat ("The Bone Man"). Varem kippus Cram lauldes veiderdama, nüüd on kõik korras ja solisti kõrilihas kannatab õige asja eest. Ülitoreda cameo bäkilauljana sooritab loos "Chain Me" Kaire Vilgats, ta karjub nagu udupasun ja teeb seda paremini kui Lacuna Coili tšikk. Väga viis, proua Vilgats.

Ja mis veel oluline - bänd on võtnud asja tõsiselt ja meisterdanud plaadi kontseptsioonialbumi põhimõttel. Metalplaat ilma kontseptsioonita on nagu inimene ilma nabata. Cram tutvustas kuskil seda kontsepti lähemalt, rääkis kümnest laulust, igaühele vastab üks sümbol, mida sümbolid tähendavad, ei jäänd mul kahjuks meelde. Aga küll see guugeldades välja tuleb!

Märksõnad

Tagasi üles