Mis on NBSi puhul mõnikord häirinud. Teatav idaeuroopalik kabareelikkus, soov istuda mitmel toolil korraga, pendeldamine elektro ja gootika ja industriaali vahel. Vahel õnnestub niisugustest komponentidest miksida kange Molotovi kokteil, teinekord mitte, üldiselt ei soovitaks katsetada, kui tulemuses just sada protsa kindel polda. Numani ja Depeche Mode'i stiilis kondisurinaid esineb sellelgi plaadil, neist pole pääsu, kuna kuuluvad ilmselt NBSi identiteedi hulka. Eks lepime siis sellega.
"Starstealer" on keskendunud ja tervikuna toimiv album. Liigliha leidub minimaalselt, musklid on tugevad, mõned rifid suisa geniaalsed, helipilt mastaapne. Rob Zombie tase. Sekka naljakalt käkerdatud poppi ("Kiss The Beast", "Radioactive Paradise") ja alicecooperlikku vana kooli põrinat ("The Bone Man"). Varem kippus Cram lauldes veiderdama, nüüd on kõik korras ja solisti kõrilihas kannatab õige asja eest. Ülitoreda cameo bäkilauljana sooritab loos "Chain Me" Kaire Vilgats, ta karjub nagu udupasun ja teeb seda paremini kui Lacuna Coili tšikk. Väga viis, proua Vilgats.
Ja mis veel oluline - bänd on võtnud asja tõsiselt ja meisterdanud plaadi kontseptsioonialbumi põhimõttel. Metalplaat ilma kontseptsioonita on nagu inimene ilma nabata. Cram tutvustas kuskil seda kontsepti lähemalt, rääkis kümnest laulust, igaühele vastab üks sümbol, mida sümbolid tähendavad, ei jäänd mul kahjuks meelde. Aga küll see guugeldades välja tuleb!
/nginx/o/2013/07/05/1875536t1h2d2d.jpg)
/nginx/o/2009/06/01/186997t1h43fc.jpg)