Et kaldale tagasi jõuaks

Foto: Margus Ansu

Pärast paariaastast "seadusepuhkust" on meresõiduohutuse eest vastutavad asutused andnud välja uue määruse, mis kehtestab miinimumnõuded väikelaeva ja selle kasutaja varustusele. Mairold Vaik Veeteede Ametist tutvustab Navigaatori palvel uusi nõudeid ja selgitab nende tagamaid.

Merel võib ette tulla olukordi, kus kõige hullem suudetakse ära hoida just tänu laeval olevatele headele abivahenditele. Tekib aga küsimus, millised need abivahendid on ehk kuidas oleks kõige õigem oma laeva varustada.

2005. aasta juunini kehtis laeva varustamise kohta väikelaeva tehnilise ülevaatuse raamatu vormis määrus, mis võeti uue seaduse puudumisel tänavu suveni väikelaevade ülevaatuste ja kontrollide aluseks.

2007. aasta 4. juunist hakkas kehtima majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus nr 37, "Nõuded väikelaeva varustusele, väikelaeva tehnilise ülevaatuse kord ja kontrollakti vormid väikelaeva registreerimiseks ning väikelaeva või jeti pisteliseks kontrollimiseks", mis kehtestab miinimumnõuded väikelaeva ja selle kasutaja varustusele. Määrus puudutab kõiki registreeritud veesõidukeid pikkusega 2,5 kuni 24 meetrit ning kehtib merel ja laevatatavatel sisevetel. Tegu on miinimumnõuetega, paljud regatid ja muud spordiüritused on oma reeglites rangemadki kui siinkohal käsitletud määrus.

Määruses jaotatakse väikelaevad vastavalt ehituslikele parameetritele nelja erinevasse kategooriasse, millest sõltub ka varustuse tase. Nii näiteks väikelaev, mis on ehitatud vastavalt sellele, et kannatab 4 pallist tuult ja 0,3-meetrist lainet, tuleb varustada D-kategooria järgi.

Uues määruses vastutab laeva varustatuse eest peale väikelaeva omaniku ka selle juht. Väikelaeva omanik on vastutav veesõiduki mere- ja sõidukõlblikkuse (s.t. korpus, mootor, taglastus jms.) ja varustatuse eest. Kui omanik ei ole pardal, vastutab viimase (ohutusvarustus ja muu vastavalt veeretke pikkusele - vesi, kütus, vajatav informatsioon jms.) eest väikelaeva juht.

Kõikidelt väikelaevadelt nõutav varustus

Kõik väikelaevad peavad olema ette valmistatud vee pealetungi tõkestamiseks või vähendamiseks. Liigvee üle parda heitmiseks peab C- ja D-kategooria veesõidukil olema hauskar või mõni muu suure kühvli moodi asi, pilsipump asendab hauskarit. A- ja B-kategooria veesõidukitel on pilsipump kohustuslik.

Päästerõngas või päästeling on kohustuslikud vastavalt rahvusvahelistele nõuetele. Päästerõnga läbimõõt peab olema vähemalt 400 millimeetrit. Päästeling on hobuserauakujuline päästevahend, mida kasutatakse eelkõige jahtidel ja mis asendab päästerõngast. Valget värvi päästerõngad, mis on enamikus pärit nõukogude ajast, ei ole aksepteeritavad ega ohutud.

Päästevest on nõutud juba eelmisest aastast kehtiva määruse "Väikelaevade kasutamise nõuded" järgi, siinkohal on lihtsalt näidatud, et varustuses peab olema vest kandevõimega alates 100-st (C- ja D-kategooria) ja 150-st njuutonist (A- ja B-kategooria), sellest piisab enamasti nii lapse kui ka 110-kilose täiskasvanu pinnal hoidmiseks. Siinkohal märkuseks, et 50-njuutoniline vest ei ole piisav ohutusvarustus (loe päästevestide kasutamise kohta täpsemalt eelmisest Navigaatorist 2/2007 - toim.). Päästevestide ostmisel tuleks veenduda, et see oleks CE-märgistusega ja uurida kui tihti tuleb vesti kontrollida, lisaks tasub müüjalt küsida koopiat vesti sertifikaadist.

Kompass on oluline, kui visuaalsed orientiirid kaovad. Määruses ei ole täpsustatud, milline kompass peab olema, seetõttu piisab väikestes paatides tavalisest käsikompassist. Käsikompassi soovitan igaks juhuks ka kaardiplotteri olemasolu korral, kuigi ka selle abil saab ilmakaari määrata.

Otsad ehk köied. Neid peab olema nii palju, et jaguks ka pukseerimiseks. Tihti päästetakse hätta sattunud veesõidukid vaid pukseerides ja parem olla selleks valmis kui tõdeda, et päästmiseks jääb varudest napiks. Väikelaeva pukseerimisotsa pikkus peab olema vähemalt kolm väikelaeva kogupikkust. Pukseerimisotsa läbimõõt peab olema üle kuuetonnise kaaluga väikelaeval vähemalt 20 millimeetrit, 2-6-tonnise kaaluga väikelaeval vähemalt 16 millimeetrit ja vähem kui kahetonnisel väikelaeval vähemalt 12 millimeetrit.

Veekindel taskulamp peab kõigil kaasas olema ka siis, kui ei plaanita hämaruseks või ööseks veele jääda - iial ei või teada, mis asjaoludel äkki kauemaks veele tuleb jääda (mootor ütleb üles, ilm halveneb, kellegi abistamine võtab hulga aega vms). Omalt poolt soovitan kaasa võtta ka varupatareid veekindlas pakendis.

Vaja on ka prügimahutit või kotti, kuhu jäätmed koguda, et ei tekiks kiusatust prahti vette visata ja loodust risustada.

Uude varustuse määrusesse on kirjutatud ka mõned rahvusvahelistes laevakokkupõrgete vältimise reeglites (COLREG) olevad nõuded.

Nii peab kõikidel veesõidukitel olema heliseade, millega udus endast märku anda ja vajadusel abi kutsuda. Samuti peavad õigesti paigaldatud ja töökorras olema tuled - merel COLREG-i järgi, laevatatavatel sisevetel vastavalt sisevetel liiklemise eeskirjale. Tuled peaks väikelaeval olema juba tehase poolt pandud, vanemal veesõidukil peab uurima, ega need ole maha võetud.

Vee peal varitseb ka tuleoht

Tulekustutusvaip peab olema kõigil võimsama kui kümnekilovatise mootoriga veesõidukitel - ka siis, kui veesõidukis on tulekustuti. Tulekustutusvaip peab vastama Eesti standardi EVS-EN 1869:1998 nõuetele ja sellel peab olema vastavussertifikaat. Tulekustutusvaipa hoitakse tootja pakendis, mille pealdisel on eesti keeles kirje "Tulekustutusvaip" ja kasutusjuhend.

Väikelaeval, millel on 25-kilovatine või võimsam mootor, kus kasutatakse lahtise leegiga küttekeha, põlevaid vedelikke või gaasiseadmeid, peab olema vähemalt kahekilose mahutavusega pulbertulekustuti.

C-kategooria veesõidukil peab lisaks tulekustutustekile olema ka üks tulekustuti, mis peab olema vähemalt kahekilone A- ja B- kategooria väikelaevadel peab olema vähemalt kaks tulekustutit. Tulekustutid peavad pardal olema ka siis, kui veesõiduki mõnes ruumis on (automaatne) tulekustutussüsteem, näiteks masinaruumis.

Päästevarustus

Päästevarustusel - päästevest, päästerõngas, päästeparv - peab olema väikelaeva registreerimisnumber või väikelaeva nimi. See on vajalik selleks, et kui leitakse selliseid asju vees hulpimas, oleks omanik kohe teada ja võimalikel päästetöödel aega raisku ei läheks. Päästevestil ja -rõngal, mida kasutatakse mitmel veesõidukil, võib ka mitu numbrit olla.

Kõikidel väikelaevadel peab olema ankur koos otsaga, A- ja B-kategooria väikelaevadel koguni kaks ankrut koos otstega. Väikelaeva ankru kaal peab olema vähemalt väikelaeva kogupikkuse, laiuse ja kaalu summa. Ankruotsa pikkus peab olema vastavalt laeva kategooriale 15 - 60 meetrit.

A-, B- ja C-kategooria laevadelt nõutav varustus lisaks eelnevale

A-, B- ja C-kategooria väikelaeval peavad olema pootshaak, binokkel, viskeliin pikkusega vähemalt 15 meetrit ning lood või elektrooniline kajalood sügavuse mõõtmiseks. Ka esmaabivahendid peavad kõigi kolme kategooria laevade pardal olema, seejuures peab pakend vastama töötervishoiu ja tööohutuse seaduse paragrahvis 4 lg 4 toodud nõuetele. Määruses, mis korraldab ettevõtte esmaabi ja sätestab miinimumnõuded esmaabivahenditele väikeettevõttes, on ka nimekiri kõige vajaliku kohta.

A-, B- ja C-kategooria väikelaevad peavad olema varustatud ka kohamääramisvahenditega, nendeks on navigatsioonikaart, kaarditöövahendid või GPS. Kui on tegemist käsi- GPS-iga, on asukoha määramiseks vaja ka navigatsioonikaarti. Kaardiplotterit kasutades paberkaarti ei nõuta, aga sõidupiirkonnaga tutvumiseks ja reisi planeerimisel soovitan eelnevalt paberkaadiga tutvuda. Kõik paber- ja elektroonilised kaardid peavad olema värskelt korrigeeritud, Veeteede Ameti kodulehelt leiab kord kuus Eestit puudutavat infot muudatuste kohta.

Purjejahtidel (v.a. D-kategooria) peab iga meeskonnaliikme jaoks olema üks ohutusvöö, tormise ilmaga on sellest ka teistel veesõidukitel kasu.

Pürotehnika: eelnimetatud kolme kategooria väikelaevadel peab olema kolm punast säratuld, mida kasutatakse oma asukoha näitamiseks ja mida hoitakse põlemise ajal käes. A- ja B-kategooria alustel peab lisaks olema kaks langevarjuraketti, millega saab kalda lähedal abi kutsuda ja kaldast kaugel teistele veesõidukitele märku anda. Pürotehnikat peab hoidma veekindlas pakendis ja seda ei tohi kasutada pärast valmistaja poolt näidatud kasutusaja lõpptähtaega, sest see on eluohtlik.

Avamere-väikelaevadelt nõutav varustus lisaks eelnevale

A- ja B-kategooria väikelaevadelt nõutakse triivankrut, mis vette visates hoiab juhitamatut alust lainetega risti; avariivarustust (plaaster, koonuskorgid, sobib ka spetsiaalne vaht korpusevigastuse ajutiseks parandamiseks vms) ja hädarooliseadet (varurool või -pinn, varutrossid või hüdraulika osad; kõlbab ka midagi, mis kaotsiläinud roolilaba asendaks). Neile on kohustuslik ka radarpeegeldi, mille abil radaritel on veesõidukit lihtsam avastada.

Soovitan radaripeegeldit kasutada ka suurte laevade lähedal liiklevatel väiksematel alustel, sest mida väiksem on objekt vee peal, seda vähem on see kaasliiklejatele märgatav. Väiksemate aluste jaoks on olemas spetsiaalsed (kokkupandavad) peegeldid, mis halva nähtavuse korral, pimedas, udus või tormis, väga vajalikuks osutuvad.

Päästeparv on kohustuslik A- ja B-kategooria väikelaevadel, mis väljuvad kohaliku rannasõidu piirkonnast. Meresõiduohutuse seaduses loetakse kohalikuks rannasõiduks meresõitu Eesti rannikulähedastes vetes kuni 20 meremiili kaugusele kaldast. Päästeparve(de) kohtade arv peab vastama veesõidukil viibijate arvule.

Kõike ei ole võimalik seadusesse kirjutada

On varustust, mida nimetatud määrusega ei nõuta, aga mis on nii iseenesetmõistetav, et ei vaja seadusesse kirjutamist. Näiteks paadil aerude olemasolu ja kõikidel vendrite ning sildumisotste olemasolu; jahtidel taglastuse ja purjede varu, tagavaraseeklid, -talrepid jms. Samuti ei ole määrusesse kirjutatud mõningaid spetsiifilisi asju, näiteks kiiretel kaatritel mootori väljasuretamise "võtit", kui juht peaks üle parda kukkuma.

Kuigi väikelaev ei pea iga-aastast ülevaatust läbima ja ka kontrollimise tõenäosus võib olla väike, on ometi soovitatav juba enda ohutusele mõeldes väikelaev varustada vähemalt miinimumnõuete järgi. Tasuks isegi mõelda, millist varustust veel juurde muretseda, et see teid igast olukorrast välja aitaks ning reisi lõpul turvaliselt kaldale tooks. Terve mõistus on vee peal alati kasuks ja kunagi ei tohi unustada, et merel pole tagantjäreletarkusega midagi peale hakata.

Pidage meeles, et teid oodatakse koju tagasi!

Laeva varustuse nõuded tabeli kujul leiab elektroonilisest riigi teatajast www.riigiteataja.ee

Tekst Mairold Vaik, www.ajakirinavigaator.ee

Artikkel ilmus Navigaatoris 3/2007.