Paljud veesõitjad eelistavad seilamiseks Väinamerd, ent Tallinna jahtklubi uus kommodoor Margus Mets soovitab tutvuda ka Tallinnast ida poole jäävate vetega. Siit leiab piisavalt sildumiskohti, kaunist loodust, ajalugu, kultuuri, romantikat. Millise märjukesega võrdleb ta Narva-poolseid alasid, sellest lugege allpool.
8. juunil startis Tallinna Jahtklubi (TJK) kahest jahist ja kuuest kaatrist koosnev eskaader teekonnale Pirita-Viinistu-Toila-Narva-Jõesuu-Narva. TJK liikmed on teinud eskaadrisõite igal suvel. Sõidetud on Gotlandile ja Rootsi rannikule, Peterburi, Savonlinna, piki Soome rannikut. Vähemate alustega on käidud Riias ja Jurmalas, jõutud välja ka Norra rannikule, Nidasse, Saksamaale. Üksikud merehundid on mootori jõul teinud Vahemerest oma kodumere ja rentinud kaatreid Ameerika rannikul.
Kuid miks Narva? Valdav osa mootorpaadi ja jahiomanikest pöörab Tallinnast väljudes vööri kohe kas Väinamere või Soome ranniku suunas. Vähesed ida poole sõitjad piirduvad enamasti Prangli, Kaberneeme või Vergi sadamaga. Võsu ja Käsmu on kahjuks sadamata.
Meid peibutas sihtkohana Narva ja sõit Euroopa Liidu piirijõel. Olen mitmed aastad tagasi Piirist Piirini regatiga seal käinud ja hiljem tuttavatele pidevalt Narva jõge soovitanud. Ometi on vaid vähesed selle sõidu ette võtnud.
Viinistut soovitas vahesadamana Leho Siimsen, kelle Helen III meid seal ees ootas. Tema teadis, et Viinistu uus külalissadama kai on valmis.
Teise põneva vahesadama, Toila, pakkus välja Viktor Siilats. Olin seda romantilist vana kalasadamat käinud maa poolt uurimas, kuid pidanud sissesõitu liiga riskantseks. Vahemere riskisadamatega harjunud Viktor ja tema abikaasa Krista väitsid aga, et Toila sadam on täiesti ohutu. Meie eskaadriga olid nad ühinenud siiski üsna ootamatu sõidukiga - Norras valmistatud Askeladen 805 Commuteriga. See napilt kaheksameetrine, kitsaste spartalike elutingimustega kaater osutus siiski heade sõiduomadustega merekindlaks aluseks.
Meie eskaadris olid ka üks kuninglik Storebro ja üks Nord Star 42, mida alles talvel Helsingi meremessil imetleti kui väga merekindlat ja kvaliteetset alust. Erinevalt eelmistest, väiksematest mudelitest, on sellel Nord Stari uuel lipulaeval ruumikad kajutid, mis sobilikud ka pikemateks reisideks.
Eskaadrisse kuulusid veel Soomes toodetud kaatrid Flipper ja Finnmaster ning Saksamaal valmistatud Bavaria. Mõlemad purjekad olid samuti Bavariad ning alles oma esimesel pikemal sõidul.
Suund itta
Et purjekad ja mootorpaadid ühel ajal Viinistusse jõuaksid, startisid esimesed varahommikul ja teised keskpäeval. Eesti põhjarannikul kipub peaaegu alati nii olema, et kui hakkad sõitma itta, on tuul idast, kui aga läände, on ka tuul läänest. Veidi üle meetrine vastulaine oli natuke ebamugav, kuid ei sundinud meid head matkakiirust, 20 sõlme, vähendama.
Tallinnast ida poole sõites ollakse alati ebamugava valiku ees: kas sõita otse Aegna ja Kräsuli vahelt mööda kitsast ja madalat kanalit või ringi ümber Aegna. Purjekatel pole valikut, nendele see kanal ei sobi. Helistasin Eesti Lootsile, kellel on Rohuneemel sadam ning kelle lootsilaevad varem peaaegu täiskiirusel sealtkaudu Muuga lahte sõitsid. Nemad ei soovitanud Kräsuli kanalit kasutada. Mõned aastad tagasi süvendatud kanal olevat uuesti liiva täis ning tähistus vildakas.
Meie eskaadril läksid kiprite arvamused lahku. Eskaadri juhina ei hakanud ma oma seisukohta peale suruma ning igaüks langetas otsuse ise. Nii sõitsid kaks suuremat alust ümber Aegna ringi ning väiksemad läbi kanali.
Keri meenutused
Muuga lahest edasi on kaks võimalust. Võib minna Prangli ja Keri vahelt, avamere poolt, mis on sobiv võimalus hea ilmaga. Siis on mõtet Keri all peatus teha ning nautida seda jääst ja tormidest räsitud kivist saart, millel siiani säilinud kordon ja Peeter I ajal ehitatud paekividest majakas. Tuulevaikse ilma korral saab lõuna poolt sõita saarele täiesti külje alla, julgemad isegi randuda. See pisisaar kasvab teravikuna merest välja, juba mõnisada meetrit kaldast eemal on sügavus üle 100 meetri.
Käisin saarel mitmel korral 1990ndate keskel, kui majakat valvas majakavahiperekond. Pererahvas oli alati erakordselt lahke. Kevadeti pakkusid nad külalistele merelindude mune - praetult, üleriputatud isekasvatatud rohelise sibulaga. Peremees oli enamasti triibulises venelaste meremehesärgis ning ei öelnud ära valgest viinast. Ainus, mida nad alati tuua palusid, oli värske leib.
Nad elasid Eestist äralõigatuna. Lauatelefoni neil ei olnud, mobiiltelefonist rääkimata. Sellepärast palusid kohe luba tulijate omaga linna sugulastele helistada. Neil polnud ka aerupaati, millega saanuks Pranglile poodi sõita. Kivide peal vedelesid vaid päevinäinud kummipaadi jäänused. Kõik, mis meile näis romantikana, oli neile rutiin. Mäletan, et küsisin, kas linnas oleks parem. Nad ei osanudki vastata, sest olid niivõrd leppinud paratamatusega, et olid ükskord nõustunud siia tulema.
Hiljem kuulsin, et mees oli õnnetult surma saanud. Hüpanud märjale raudlaeva tekile, kukkunud ning löönud pea vastu reelingut. Lesk oli pärast seda maale pääsenud.
Pärast seda abielupaari oli mõned aastad majakavahiks üksik vene mees koeraga. Koeraga sellepärast, et oleks kellegagi rääkida. Hea lihtne vene mees oli, suhtus harvadesse külalistesse rahulikult, viina ei võtnud ega tundnud ka suuremat huvi, mis linnas toimub.
Muide, Keri saar sai enne sajandivahetust tuntuks ka selle poolest, et seal veetsid ühe romantilise suve noored ajakirjanikud Astrid Kannel ja Madis Hint, kes Keril tekkinud mõtetest kogu Eestile teada andsid. Saarele pani mälestusmärgi ka meie põhjanaabrite lennukompanii Finnair, kelle Tallinnast startinud lennuki Kaleva venelased Teise maailmasõja alguses salapärastel põhjustel alla lasid.
Nüüd on majakas automaatjuhtimisel ning inimese abi ei vaja. Saar ise olevat antud rohelise maailmavaatega noortele kasutamiseks.
Meie valisime seekord kaldaäärse teekonna ja möödusime Pranglist lõunast. Arvestasime, et sedasi sõites on Piritalt Viinistusse umbes 50 meremiili ehk kaks ja pool tundi sõitu. Kui pole tähtis jõuda punktist A punkti B, eelistan sageli sõita täiesti kalda äärt pidi. Kui hoolikalt elektroonilist kaarti jälgida, võib sõita mööda viie meetri sügavusjoont.
Mida see annab? Avastad looduskauneid kohti, millest autoga maanteel sõites aimugi ei saa. Imestad, kuidas mitmed paigad mere poolt vaadates hoopis teistsugused välja näevad. Kui pikem sõit kaldast kaugemal kipub tüütavaks minema, siis seiklemine mööda siselahti mitte kunagi. Sedasi sõites oleks aga teekond pikenenud oma paarikümne miili võrra.
Viinistu - paik kultuursele meremehele
Viinistu sadama külaliskai on tõesti valmis ning sinna mahub oma paarkümmend alust. Ainsaks puuduseks on avatus idatuultele. Meie paadid jäid poikinnitusega esialgu üsna tugevalt õõtsuma. Viinistu oma paatide kai on oluliselt turvalisemas kohas ning väga ränga ilma korral võib sinna lainevarju minna.
Siinne sadam pakub mitmekülgset meelelahutust. Otse kai serval on uus rikkaliku menüüga restoran, kus pakutakse ka kohapeal suitsutatud kala. Sellist luksust ei ole mina Eestis mujal kohanud. Jaan Manitski Viinistus eksponeeritud kunstikogu on kindlasti ainus, mida saab imetlema minna meritsi. Hea õnne korral võite sattuda ka õhtusele teatrietendusele.
Vähem elamusi ei paku ka jalutuskäik Viinistu kalurikülas. Siin on paiku, kus aeg on seisma jäänud: majad, kus pole keegi aastaid käinud; autod, mis bensiini lõhnagi unustanud. Ja sealsamas majaõued, mis lausa piinlikult korras. Ja ümberringi vaikelu, vaid mõni üksik inimene vilksatab siin-seal.
Kohaliku paadimehega saab kaubale sõiduks Mohnile, kus tsaariaegne garnison ja tuletorn. Kuid kõige enam lummab seal väga eriliste vormidega puutumatu loodus. Kui naisterahvast saarevalvuriga ilusti rääkida, saate ta endale mõneks ajaks teejuhiks. Kuulete lähemast ja kaugemast minevikust salapäraseid jutte, millest mõnel võib ka tõepõhi all olla, kuid head on nad kõik.
Järgmisel hommikul oli tõeline mootorpaadimeeste ilm: päike paistis, tuult ei mingit. Lõunaseks vahepeatuseks olime valinud Toila. Teel sinna on mõtet hoida hästi kalda alla, eriti Ontika juures. See pikk ja kõrge paekallas ei jäta küll nii võimast muljet kui Pakri poolsaar, kuid on lähedalt vaatamist väärt. Valisime peatuspaigaks koha, kus allikas või peaaegu kosk mööda paeseljandikku merre langeb. Siin saab paadiga hästi kalda lähedale, ka vaid 100 meetri kaugusele.
Toila - romantiline peatuspaik
Toila vana kalasadam asub jõesuudmes, mida selleks tarbeks on süvendatud. Külaliskai on kõige merepoolsem veidi muuli meenutav vana kai. Põhja ja ida suunas täiesti avatud, nii et tugeva tuulega mitte just eriti turvaline peatuspaik. Vana kalasadam paikneb suudmest paarsada meetrit ülesvoolu.
Plusspunkti sai Toila juba selle eest, et vastu tuli muhe sadamavaht, kes otsad vastu võttis. See on vana meretraditsioon, millest enamik Eesti väikesadamaid enam lugu ei pea. Ka need mitte, kellel Euroopa ühed kõrgemad kaitasud ning kõik euronormid täidetud. Siinselt sadamavahilt sai ka teada kõik vajaliku: kust saab süüa, kust paati vett, kuidas on kõige parem minna Oru lossiparki jne.
Teel Narva-Jõesuuni tasub lähemalt vaadata ka Sillamäe võimsat uussadamat. Üks kai ulatub väga pikalt merre ja on mõeldud eriti suurte aluste vastuvõtuks. Kuid sadam oli tühi, ei ainsatki laeva. Nüüd saab väga piltlikult selgeks, miks Tiit Vähi praeguse valitsuse ja pronksiöö peale nii verine on. Kui oled suure hulga iseenda ja investorite raha sõna otseses mõttes merre valanud, on raske suuremeelne olla.
Siseneme Narva jõkke
Enne Narva-Jõesuusse jõudmist võtsime 16. kanalil ühendust sealse piirivalvekordoniga - ikkagi Euroopa Liidu välispiir! Eelinfo oli väga erinev. Tallinna piirivalveametnikud ütlesid, et teel Narva tuleb Narva-Jõesuu piirivalvekai ääres peatuda ning esitada laeva dokumendid. Purjetajad olid öelnud, et mingit peatust tegema ei pea, sest piiri ei ületata. Tegelikult oli nii, et meie piirivalvurid seisid küll kai peal, kuid silduma meid ei sunnitud ja dokumente ei kontrollitud. Küll manitseti, et me oranžide piiripoidega tähistatud jõetelge ei ületaks.
Eskaadriga jõel sõitmine on muidugi elamus. Merega seotud laevatatavaid jõgesid Eestis rohkem polegi; Pirita jõkke pääseb vaid mõnisada meetrit. Ka Pärnu jõel ei ole sadamast ülespoole minek eriti mõistlik. Narva jõgi on aga laevatatav kuni Narva linnani. Kaunid luhad, lopsakad vesikupud, palju lotjadel kalamehi mõlemal pool piiri. Ja meid silmanurgast jälgiv Venemaa rannavalve.
Narva külalissadam asub peaaegu Narva linnuse külje all. Vanad ujuvkaid, millel vahelt tükk puudu, mõned poid ning kiire vool, mis teeb poi peale mineku päris keeruliseks. Lõpuks tuli kasutada isegi tuukri abi, kes ühe meie alustest poi ankruotsa küljest lahti päästis. Hoiatati ka suure kivi eest, mis kuskil sealsamas kai ees olevat.
Külalistele avatud sadamahoonet ei ole, pole ka pidevat sadamavahti. Kaldavool on. Tanklat ei ole. Lähim korralik tankimisvõimalus on Pirital, hädapärane võimalus poolel teel Vergis. Mõned tsaariaegsetest sadama laohoonetest on siiani kasutusel, suurem osa aga seisab tühjadena ja akendeta. Näib, et kunagi on siitkaudu käinud vilgas kaubavahetus Venemaaga.
Nõudlik meresõitja võib siin viriseda, et pole seda või teist, aga tuleb mõista, et suvelgi pole siin pidevalt külalisi, kellele neid teenuseid pakkuda. Pigem jõuavad siia vaid üksikud seiklejad. Aare Kööbi korraldatav regatt Piirist Piirini, kus osaleb kuni kümmekond alust, on ainus üritus, mis siia sadamasse hetkeks vilkama elu toob. Tallinna Jahtklubi kuueliikmelise eskaadri jõudmine Narva oli kindlalt siinne suursündmus. Ja kõik esmavajalik on tegelikult sadamas olemas.
Minu logi näitas, et Piritalt alates olime läbinud 140 meremiili. Juba tagasiteel külastasime ka Narva-Jõesuud. Siin on korralik poordikinnitusega kai. Sadamateenuseid küll pole, kuid seda korvab väga kaunis vaade Venemaale ning suurepärase grilllihavalikuga kaldapealne vabaõhurestoran. Kuna tegemist on kohalike laste populaarse supluskoha ja linlaste jalutuspaigaga, siis rahu te ei saa, kuid sõbralikke ja harivaid vestlusi kindlasti. Kes soovib, võib külastada ka kohalikke spaasid. Neid on koguni kaks. Üks renoveeritud vana ning teine päris uus.
Julgen veelkord soovitada merereisi Narva. Kui Väinameri on kui hea vana rumm, siis siinpool on veel head, juba äraunustatud samagonni.