Martha & Hillar Kukk

Purjelaev Martha Lõuna-Aafrika Vabariigis. Foto: Erakogu

Martha
tüüp Colin Archer 40
ehitusaasta 1999
kerematerjal klaasplast
kogupikkus LOA 14,7 m
kere pikkus LOD 12,0 m
laius 4,1 m
süvis 2,0 m
taglase tüüp ketš
mastide kõrgus:
peamast: 15,5 m
besaanmast 11,0 m
Purjed:
groot 32 m²
kliiver 34 m²
foka 11 m²
besaan 12 m²
spinnaker 139 m²
gennaker 126 m²
Mootor Iveco Aifo 8041 MO9 95 hj
Navigatsiooniseadmed kompass, GPS, radar, logi
Lisaseadmed Inmarsat-C, Mini-M, VHF, HF, ilmafaks, Navtex, autopiloot, tuulemõõtja, kajalood, EPIRB, Radari transponder
Kütusepaakide maht 368 l
Veepaakide maht 270 l
Lubatud inimeste arv pardal 8
Suurim lubatud koormis 3000 kg
Purje nr EST 255
Kutsung ES 2447
MMSI 276 418 000
Kodusadam Tuletorni kai, Orjaku

Hillar Kukk

Vanus 49 aastat

Meresõidukogemus 27 aastat, Marthal 27 600 miili, ca 12 000 teistel alustel

Aastas seilab Marthal keskmiselt 3000; kõige rohkem 13 000 miili

Martha & Hillar Kukk

Möödunud jaanipäeval ümbermaailmareisile asunud Martha kaptenil Hillar Kukel on seljataga juba 27-aastat purjetamiskogemust. Neist ligi kümme on ta seilanud oma praeguse purjeka Marthaga.

Mida räägib maailmarändur ja ookeaniületaja Navigaatorile oma alusest, kogetud tormidest ja reiside jooksul külastatud sadamatest, saate lugeda allolevast intervjuust.

Miks see paat?

Ma ei saa küll Marthat kuidagi paadiks nimetada. Laev ikka. Usun, et igale kaptenile on tema juhitav alus ikka laev, suurusest sõltumata.

Kui oma esimese purjeka Emerald 1997. aasta mais vette sain, olin veendunud selle kooselu pikaajalisuses. Arvan siiski, et lahutuse peapõhjuseks ei olnud selle Ridas 35-tüüpi jahi halvast kvaliteedist johtunud reklamatsioonide hulk, vaid uus armumine praktiliselt esimesest pilgust. Martha sõsaralust Sari nägin sama aasta suvel Poris.

Ega ma algul maailmakuulsast laevaehitajast Colin Archerist palju teadnudki, kuid mida rohkem tema laevade kohta teavet sain, seda enam innustusin. Enne lõplikku otsust käisin 1998. aasta suvel veel Norra meremuuseumides Oslos ja Colin Archeri kodukohas Larvikis ning mitmetes sealsetes sadamates. Kui sügisel Soomest pärit laevaehitaja Cristian Lydmaniga Martha ehitamiseks käed lõin, ei olnud minu jaoks enam oluline asjaolu, et proovipurjetamine oli veel tegemata - nii veendunud olin oma uue armastuse sobivuses. Väga tähtis oli minu jaoks ka võimalus kogu ehitusprotsessis kaasa lüüa - projekteerimisest varustamiseni, rääkimata igapäevasest ehitustööst.

Martha kere on ehitatud Colin Archeri legendaarse päästeotstarbeks välja töötatud purjeka jooniste järgi, mis on saadud Oslo meremuuseumist. Originaalmõõtmeid on vähendatud 46 jalalt 40 jalani, muudetud on sise- ja tekilahendust harrastuspurjetamise vajadusi silmas pidades, kahveltaglastus on asendatud efektiivsema bermuudapurjestusega.

Kuigi oma tänastele kogemustele tuginedes teeksin samasuguse aluse veidi teise lahendusega, olen Marthaga igati rahul, eriti pärast täiendust roolikambri näol 2005. aastal. Minu meelest on tegemist hea kompromissiga purjelaeva ehitamise traditsiooniliste ja kaasaegsete väärtuste vahel.

Kuidas Martha endale nime sai, miks just see nimi?

Minu arvates on laevadel ja inimestel nimedega sama lugu - nimi ja kandja peavad sobima. Algselt sai pika arupidamise peale registreeritud nimeks Skuld. Hakkamata siinkohal lahti seletama selle nime kaunist tausta, selgus õnneks õigeaegselt, enne laeva ristimist, selle sõna rootsikeelne tähendus - võlg. Uueks nimeks saigi seetõttu Martha - minu äia, kes on minu purjetamisharrastuses ehk kõige suurem süüdlane, kadunud ema nimi. Kahjuks ei ole ma teda ise kunagi kohanud, kuid mu abikaasast laeva ristiemale oli ta väga tähtis ja lähedane. Ja eks hoia ju laevgi oma "süles" meeskonda nagu vanaemad lapselapsi, uinutades ja kaitstes.

Alles hiljem, maailma meredel seilates, olen tajunud laeva nime tähtsust hoopis uuest aspektist - arusaadavus erinevates keeltes (proovigem veel ette kujutada ragisevat ja vilistavat raadiosidet, mis sarnaneb nõukogudeaegsele "Ameerika Häälele"). Martha nimi on siiani erinevates maades kirjutatud ilma täiendavaid küsimusi esitamata täiesti õigesti. Kujutan ette, kui palju segadust võib tekitada ühe Kariibidel kohatud Soome lipu all sõitva jahi nimi Kirjava kana.

Kirjelda oma tavalist päeva merel.

Minu jaoks ei ole ükski päev merel tavaline. Laulgi ütleb, et merel on tuhat nägu. Kui aga peenemad nüansid kõrvale jätta, siis on täiesti erinevad ühe- ja mitmepäevased etapid. Seda alates purjetamisega seonduvatest toimingutest söömise ja magamiseni.

Ühepäevased etapid on üldjuhul täis aktiivset purjetamist ja küllaltki tihedat navigeerimist (olen veidi vanamoodne ja kaardiplotterit Marthal ei ole). Suuremaks söömaks läheb tavaliselt pärast sadamassejõudmist ja laeva klaarimist.

Mitmepäevased sõidud on reeglina pikkade halssidega ja purjede seadmisega end tavaliselt väga koormama ei pea. Tihti ei ole vahetki, kas paut teha täna või alles homme. See ei pea küll paika ranniku, eriti kõrge ranniku lähedal, kus tuul pagiline ja suunalt muutuv. Sõltuvalt mereoludest teen tarvilisi laevatöid, millede puudust purjelaevas kartma ei pea. Teadmisega, et rasked mereolud ja aeg teevad oma töö ja abisaamisele ulgumerel loota ei saa, jälgin pidevalt Martha tehnilist seisukorda. Näiteks kontrollin pilsikaevu, et aegsasti avastada võimalik leke kas laevakere läbiviikudes või survestatud mageveesüsteemis. Pikkadel etappidel lülitame üllatuste vältimiseks joogiveesüsteemi survepumba tööle vaid tarbimise ajaks.

Kontrollin seisva taglase kinnitusi tekil. Loen. Organism lülitab end alalhoiurežiimile - magan sõltumata kellaajast siis, kui und on ja meresõit võimaldab. Järgmisel hetkel peab võib-olla end mobiliseerima ilmast või laeva materiaalosast johtuvaga rinda pistma.

Menüü ja söömise sagedus sõltub Vetevana tujudest - kui ikka väga loobib, ei lähe kõht õieti tühjakski.

Võrreldes Balti merega lisandub alates Põhjamerest tavapärastele toimingutele loodete jälgimine ja sadamasse saabumisel kogu laeva pesu mageda veega. Vastasel juhul sädeleb kõik soolakristallidest.

Eksootilisim paik, kus oled oma laevaga käinud?

Eksootikat on maailmas kõikjal, kui vaid seda näha oskaks. Oma koduümbrustki peaksime vaatama silmaklappideta, avatud meelte ja südamega. Väinameri, Kihnu ja Ruhnu, Soome saarestik, Taani väinad, Norra fjordid, Galedoonia kanal, Hebriidid, Orkney ja Shetlandi saared, Kanali saared, Galiitsia, Portugali rannik, Madeira, Kanaari saared, Kariibi meri ja saared, Bermuuda saared, Assoorid - pärast kõike seda on tõeline eksootika taas sõita kodusadama liitsihil.

Meeldejäävaim reis?

Mul on vist oma rännakutega vedanud, sest kõigist on mäletada palju kaunist ja ka õpetlikku. Muidugi, pikemad ja kaugemad sõidud pressivad end esiplaanile, kuid mäletan väga kirkalt ka oma esimest purjetamist kaptenina 1994. aastal rendifirmast Top-Sail laenatud jahiga Katrin.

Reisisihiks oli Turu saarestik ja Ahvenamaa. GPS, milleta tänapäeval ei kujuta meresõitu hästi ettegi, oli siis Eesti harrastusalustel tõeline haruldus ja puudus ka Katrinil. Vaatasin üle purjetamiskursuste konspektist Kalju Toomara loetud navigatsiooniosa ja Kihnu Jõnni kombel panin püksirihmaga kursi Paljassaare otsast Hanko faarvaatri alguse W-poile.

Piritalt sõitsime välja õhtul, sest pimedas on Soome lahe mõlema kalda majakate plingid ju paremini näha ja asukoha määramine seetõttu oluliselt lihtsam. Ja hommikul paremat kätt paistma hakanud esimene linn oligi Hanko.

Saarestikus seilates märkisime kaardil hoolega iga seljataha jääva meremärgi kriipsukesega ehk kandsime kuludesse, nagu me siis seda tegevust nimetasime. Kuid ikkagi eksisime loovides ühel lagedamal kohal sedasi ära, et ei teadnud enam, kust tulime ja kuhu peame minema. Meid ümbritsevad saared paistsid kaugelt ühtse tervikuna ja nende vahel olevaid faarvaatreid - kaardi andmetel viit - ei olnud võimalik eristada.

Kursustel kuuldud tarkust ja oma loogikat kasutades saime siiski taas järjele. See sündmus aga ajendas paari päeva pärast Turus ostma käsi-GPSi, mida kasutasin järgneval paaril aastal rendijahtidel ja mis leidis püsikoha esimeses päris oma jahis Emerald.

Koht, kuhu tahaksid oma laevaga tagasi minna?

Ikka kodusadamasse! Täna on Martha koduks Tuletorni kai Hiiumaal.

Pikim merereis?

Tallinn - Kariibi meri - Tallinn aastatel 2001-2002. Tookordne rännak kestis aasta, kaks kuud ja kolm päeva. Meremiile kogunes veidi üle 13 000.

Tugevaim torm?

Põhjameres 2007. aastal. Sakslaste ilmateates lubatud kuus palli kasvas keskööks kaheksani ja siis rauges. Võtsime uuesti üles kõik purjed, tunnikese trotsisime tuuletust ka mootoriga. Kui hommikuvalguses märkasime ahtris pealevajuvat sünk-musta taevast, oli juba hilja uueks tormiks valmistuda. Veerand tunniga oli tuult uuesti kaheksa palli ja vihma kallas sedavõrd tugevasti, et isegi laineharjad madaldusid. Purjede rehvimine õnnestus patuga pooleks ilma suuremate kaotusteta ja kui tuule kiirus tõusis kümne pallini, tegi 20-tonnine Martha käiku üle kaheksa sõlme vaid fokaga. Õnneks oli tuul meile pärisuunaline, kuid viie-kuuemeetriste lainetega andis päris maadelda. Kõike seda tuli meil taluda siiski vaid neli tundi, kuni pääsesime Den Helderi sadamasse varjule.

Keeruliseimad sõidutingimused?

Sissesõit Grimsby sadamasse Inglismaal aastal 2000. Nimelt asub see lüüsiväravatega suletav sadam Humberi jõe suudmes ja sissesõit on võimalik vaid kolm tundi enne ja pärast kõrgvett. Saabusime sadamaesisele veidi pärast keskööd, navigeerides sadamate teatmikus oleva jõedelta plaani järgi (üllatuseks lõppes merekaart miili võrra enne sadamat) pimeduses ja tulede segadikus. Kahte faarvaatrit tähistavate poide tulede ja sadamaväravate leidmine linnatulede taustal ning tõusust tingitud üle kolmesõlmelise voolu trotsimine väravate avamist oodates on jäänud meelde ühe keerulisima navigeerimisena. Kõike vürtsitas veel vägagi vilgas laevaliiklus.

Lemmiksadam Eestis?

Loomulikult Martha kodusadam, Tuletorni kai Orjakus, Hiiumaal.

Linnasadamatest on lemmikuks Kuressaare sadam. Inimlikes mõõdetes ja kaunis kohas. Linnas endas on ajalugu ja nüüdisaeg sobivalt käsikäes.

Lemmiksadam välismaal?

Aastate jooksul külastatud sadamatest üht lemmikut leida on mul väga raske. Pealegi on lemmiku-staatus minu arvates tihti ainult selle konkreetse korra emotsioon, mis ei pruugi sugugi kokku langeda sadamat objektiivselt iseloomustavate kriteeriumitega laiemas mõttes (turvalisus, teenused, keskkond jne.).

Sadamad võib jagada kaheks - loodussadamad (nii looduslikud kui ka looduse keskele rajatud) ja linnasadamad. Mõlemal omad võlud, sõltuvalt olukorrast. Esimeste osas pakub vaieldamatult parimat Soome ja Rootsi saarestik. Linnasadamates peatudes on jälle hea võimalus tutvuda piirkonna ajaloo, kultuuriväärtuste ning -sündmustega. Minusugusele merematkajale ei ole aegajalt vähetähtsad ka vaid linnades saadavad teenused (gaas, mingid varuosad, purjede parandamine jne.). Mariehamn, Bergen, Kiel, Brest, Cherbourg, La Coruna, Las Palmas, Ponta Delgada tulevad hetkel meelde sobiva kompromissina.

Milliseid vanade merekarude uskumusi ja kombeid järgid?

Merede valitsejale meelehea andmist ei tohi unustada, eriti pikematel sõitudel. Unustasin 2001. aastal enne Atlandi ületamist oma kohustuse täitmata ja kuni kolmanda päevani, mil see rituaal sai tehtud, oli ebameeldivusi küllaga. Reedesed väljasõidud on samuti alati mingi jama kaasa toonud.

Merel ei vilistata. Või kui, siis väga ettevaatlikult tuulevaikuse korral tuule kutsumiseks.

Laevas ei ole kohta vihmavarjule. Vastasel korral ei tasu leplikust merest unistadagi ja siin ei aita isegi Vanakesele lepituse pakkumine. Siinkohal meenub aastatetagune sõit jahil Kalev Stavangeri. Kogu teekond, alates Tallinnast, oli üks rist ja viletsus - vihm, pidev vastutuul ja lisaks veel korralik torm Rootsi kaguosas. Vihma sadas ka tol õhtul, kui meie meeskonda vastuvõttev Stavangeri meremuuseumi esindus meid õhtusöögile eskortis. Tahtmata nimesid nimetada, avas üks Kalevi meeskonnast uhkelt kümme Soome marka maksnud automaatvihmavarju. Teadsin sellest ebausust juba ammu ja olin äärmiselt üllatunud. Võtsin selle teema õhtusöögil arutada ja muuseumirahvas kinnitas, et see kehtib ka Norras. Ühisel otsusel sai see vihmavarjust hädatooja uputatud meie toonase reisi kaugeimas punktis Lysefjordis, vabanduseks avamata Viru Valgega ühteseotult. Poole tunni pärast paistis päike ja kodutee oli vaid üks lust.

Ilma kiidetakse õhtul ja naist hommikul. Ilma kirumisega ei ole küll kunagi kokku hoidnud, kuid kiitmise jätan alati sõidu lõppu. Ja eks ole tavaeluski nii, et liiga suured ootused toovad tihti kaasa pettumuse.

Unistuste reis?

Praegu ilmselt just sellel olen. Kui pallile tiir peale saab, ju siis tekivad uued unistused. Ühest ringist ei piisa kaugeltki kõikide kohtade, kuhu meritsi pääseb, nägemiseks. Samas: kas kõike peakski? Vahemeri on kindlasti koht, kus tahaks veel kunagi seilata. Aga eks aeg näitab.

Martha ümbermaailmareisi teekonda saab jälgida internetiaadressil www.marthaworldcruise.com

Ajakiri Navigaator