Nõuanne: lastega merel

Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Mereleminek ei ole ainult lapsele suur elamus, vaid ka lapsevanemale endale, kes oma järglase kaasa võtab: südantsoojendav on näha oma järeltulijat tegevuses, mis sind ennast köidab. Meresõit on elukool, mida mujalt ei saa. Vähekogenud meresõitjatel aga tasub siiski üht-teist kõrva taha panna.

Paar suve tagasi, kui sõpradega purjetamas käisin, oli seltskonnas ka kaks alla kümneaastast last. Püsimatud ja aktiivsed, nende ohjeldamisega oli päris palju tegemist. Ega lapsevanemgi tajunud, et tegemist pole tivoli või Juku mängumaaga, ja lasi neil pardal ringi joosta. Lõpuks päädis müramine sellega, et üks laps kukkus poolenisti tekiavast sisse, kui üks meeskonnaliige eespurje kokku korjas - puri kattis sel hetkel kogu vööriosa ja osalt avause, mida laps ei märganud. Õnneks poiss suurt viga ei saanud ja pärast seda kadus lastel müramise isu ära.

Enne kui lapsega merele minna, tuleks hinnata lapse kannatlikkust ja püsivust. Nemad ei oska ohtusid hinnata ja mõningase sõidu järel võib paljudel igav hakata. Oleneb muidugi, milline ilm on. Tormi korral istutakse enamasti kui hiirekesed ühes kohas ja ollakse vapralt tekil vanemate juures, sest kajutis vihmavarjus on veel kehvem.

Merehaigus

Kes käivad harva merel või on seal esimest korda, peavad arvestama, et ka vaikse lainetuse korral võib merehaigus kimbutama hakata. Kõht ei tohi enne reisi olla väga täis ja päris söömata ka ei tasu minna. Laste suhtes tuleb tähelepanelik olla ja juba enne reisi peaks pisikesele seletama, et ta ei häbeneks, kui sees keerama hakkab, samas ei tasu manada, et see on vältimatu ja hirmus seisund.

Lastele ei ole merehaiguse tabletid soovitavad. Oksendamist aitab vältida ka jäätükikeste neelamine ja sidruniviilu imemine. Täiskasvanutel soovitatakse tabletid sisse võtta enne, kui lainetus pööritama ajab, juba paar tundi enne reisi.

Kindlasti ei tohi lapsega kurjustada, kui tal halb on. Kajutist või kinnisest ruumist tasub ta välja tekile kutsuda, et ta merd ja silmapiiri näeks. Püüa ta tähelepanu kehvast tundest eemale meelitada, vestle või hoia millegagi tegevuses. Abiks on näiteks mobiiltelefonide mängud või kaasavõetud mänguasjad. Kui laps siiski tahab kajutis olla, siis olgu seal pikali, silmad kinni. Kui laps oksendab, tuleks talle pärast seda midagi kerget süüa anda, see teeb olemise toekamaks.

Käituge vastavalt ilmale

Kui on tegemist päikselise päevaga, tuleb lapsi päikesepiste ja ülepäevitamise eest kaitsta - peakate, päikseprillid ja heledad rõivad kindlasti kaasa! - ning kasutada päiksekreemi. Lapse jaoks on soovitav ka lihtsat joogivett kaasa võtta.

Paljud lõbureisijad broneerivad jahisõidu pikalt ette ja kehva ilma korral ei soovita reisist loobuda ning lapski võetakse kaasa. Samas tuleks halva ilmaga siiski koju jätta väiksemad kui kolmeaastased põnnid, kes ei oska veel oma vajadustest ja enesetundest täpset ülevaadet anda.

2005. aasta suvel püüdsime tugevat tuult trotsides Piritalt välja sõita, aga kuna kaasas olnud mõnekuune laps pistis kahemeetriste lainetega kohtudes kõvasti kisama, tuli muulide vahelt tagasi keerata. Teatavasti alla kaheaastased lapsed merehaigust ei põe, aga ju tal oli siis mingi muu põhjus, mis seltskonna kai äärde tagasi ajas.

Ilmselt oli seltskonnas viibiv laps kõige targem, sest pärast lapsevanema kaldaletoimetamist arvasid kõik reisijad, et seekord võiks ikka minemata jätta.

Nende lastega, kes maast-madalast paadis kaasas olnud, ei ole nii palju muret, aga sellegipoolest tuleb neil pidevalt silma peal hoida.

Päästevest olgu kandjale sobiva suurusega

Täiskasvanutele on eri kaalukategooriates päästevestid, kuid hädapärast saab suurema vesti rihmadega kokku tõmmata, et see seljas püsiks. Laste puhul on suuruste erinevus märgatav. Enne lõbusõitu peab veenduma, et lapse jaoks on sobiva suurusega vest olemas, küsida seda veesõiduki juhilt juba kaldal ja selga proovida. Liiga palju olen näinud seltskondi, kus lapsel paslikust suurem vest selga pandud, hullemal juhul koguni täiskasvanu päästevest. Sellega on "linnuke" küll kirjas, aga häda korral võib laps lihtsalt vestist välja libiseda (teadupärast kipub inimene veepinnast allapoole vajuma, vest aga jääb pinnale).

Tänavu kevadel Tallinna Merepäevadelgi polnud lõbusõitu pakkunud paadiomanikud varunud piisavalt eri suuruses päästeveste ja üsna hale oli vaadata lapsi, kel vestide õlad üle kõrvade tõusid. Teistelgi veeüritustel panin tähele lõbusõidupakkujate hooletut suhtumist, mitmed organiseerijad andsid halba eeskuju, käies ringi lahtiste hõlmadega päästevestides.

Veelkord tuleb meelde tuletada, et ujuvvest tõstejõuga 50 N ei ole piisav lapse pinnal hoidmiseks. Seda kannavad need, kes on treenitud, kuidas käituda vette kukkumisel, aga väheste kogemustega lapsed kandku ikka kraega päästevesti, tõstejõuga alates 100 N. Soovitav, et laste päästevest oleks vees vestist väljapudenemise eest kaitsmiseks varustatud jalgevahelt läbikäiva lisakinnitusrihmaga. (päästevestide kohta loe põhjalikumalt Navigaatorist 2/2007 või www.ajakirinavigaator.ee).

Tähtis on, et vanemad oma käitumisega oleksid lastele eeskujuks. Enne kui lapsele päästevest selga pannakse, peaks see endal juba seljas olema. Tuleb näidata, et ohutunnetus on lapsega samaväärne, mitte jätta muljet, et lapsel on vähem kogemusi.

Päästeveste on ka lemmikloomade, eelkõige koerte jaoks, eri suurustes. Kellele loomake kallis ja kes ei ole kindel tema ujumisoskustes, muretsegu ka talle vest. See, kas lemmiklooma üldse kaasa võtta või mitte, jääb igaühe enda otsustada. Pigem soovitaksin loomi ja lapsi korraga mitte sõidutada.

Soome väikesadamates panin tähele, et väikelapsed kandsid päästevesti ka sadamakaidel liikudes. On ju alati võimalus, et laps kaob hetkeks vaateväljast ja parem olla kindel, et õnnetuse korral oleks abivahend seljas.

Merele kaine peaga

Vahel ei suuda täiskasvanudki end ohjeldada. Sõber rääkis mulle, kuidas kord üks purjus reisija vööris reelingusse komistas ja üle parda pudenes - kipper jõudis reageerida ja sai ahtriosas reisija püksirihmast kinni, teiste abiga toimetati äkitselt kainenenud mees pardale tagasi.

Olen isegi ühe teleajakirjanikust tuttava peale üle tormi karjunud, et see lõpetaks vööris "Titanicu" mängimise, õnneks tõid pisut kainemad kaaslased reelingul kõõluja siiski ohutumasse paika.

Tuleb mõista, et merekeskkond on meie igapäevasest tavaümbrusest erinev ja pigem ohte ette näha kui lootma jääda, et minuga ei juhtu midagi. Alati ei saa ka kogenud kaassõitjatele loota, sest kriisiolukordades kipub enamasti abikäsi väheks jääma.

Mereleminek on alati tõsine ettevõtmine.

Lapsega merele minnes pidage silmas:

- kaaluge tõsiselt, kas laps on esmasõiduks merel valmis;
- valige mereleminekuks sobiv ilm;
- reisiks tuleb hoolikalt valmistuda, võtke kaasa piisavalt söögikraami ja vett, suvel ka päikesekreem ja päikeseprillid;
- valige õige riietus, varuge riideid ka ilmamuutuseks, merel tasub alati kanda mütsi;
- selgitage lapsele veesõidukil käitumise reegleid, rõhutage, et ta alati kusagilt kinni hoiaks;
- rääkige lapsele ebamugavustest ja ohtudest, kuid ärge teda hirmutage;
- igavuse peletamiseks võtke midagi köitvat kaasa (raamat, mänguasjad vms.);
- proovige juba kail lapse päästevesti sobivust, päästevest olgu lapsele paras ja tõstejõuga vähemalt 100 N;
- jälgige veesõidukil pidevalt lapse tegevust;
- merehaiguse tekkides olge võimalusel ülemisel tekil ja vaadake ettepoole merele;
- suure lainetuse korral hoidke laps oma läheduses;
- olge lapsele hea eeskuju!

Tekst Mairold Vaik, www.ajakirinavigaator.ee