Me kõik me oleme kuulnud lugusid, kuidas on "kaduma" läinud mõni päramootor, pihta pandud paat või osa varustusest. Mis seal salata: õnnetuseks on paljud meist seda ka ise kogenud. Olle Uussaar tuletab meelde igapäevaseid tarkusi, nippe ja vahendeid, millega ebameeldivaid üllatusi ennetada.
Esmalt räägin kõige likviidsemast kaubast ehk päramootorist. Enne paadi omapead jätmist või päramootori paadi külge kruvimist tuleks kindlasti üles tähendada mootori number. Sellest aga ei pruugi palju abi olla, kuna uuematele mootoritele on number peale kleebitud. Seetõttu soovitan mootorile oma märgi peale teha, kas või toksida kärniga oma nimetähed kuhugi, kus need kohe silma ei torka. Olemas on ka eriline, paljale silmale nähtamatu värv, millega kirjutatu on nähtav vaid erilise lugemisseadmega. Kui selle värviga mootorile oma nimi kirjutada, võib kurikael mootori ka üle värvida, kuid õige omaniku nimi jääb lugemisseadmele ikka nähtavaks. Samasugust võimalust pakuvad kindlustusseltsid luksusautode märgistamiseks ning mõnes riigis on see lausa kohustuslik.
Tehke mootorivargus võimalikult tülikaks
Aga mida teha, et varas mootorit pärapeeglilt üldse kättegi ei saaks? On küll vana tõde, et lukk on looma jaoks, aga siiski: mida keerulisemaks me varastamise teeme, seda väiksem on tõenäosus oma varast ilma jääda. Võib väita, et 90 protsenti väiksematest mootoritest langeb varaste küüsi just seetõttu, et pätid vaatavad: ahaa, see tuleb nii lihtsalt lahti, et selle võiks ju kaasa võtta. Seega tuleks väikestel liblikkinnitusega mootoritel kindlasti lukku kasutada, kas või selleks, et liblikad omavahel kinnitada. Veel parem ja kindlam on aga spetsiaalne päramootori lukk, mis takistab ligipääsu liblikatele ja kinnituskruvidele nende all. Neid lukke pakuvad kõik suuremad paadipoed ning paremad neist on tehtud sulamitest, millest iga rauasaega jagu ei saa.
Kuid tihtipeale on päralaud pehmemast materjalist kui mis tahes turvalukk ja seetõttu pole haruldased ka juhtumid, mil korralikult kinnitatud mootorid koos pärapeegliga minema viiakse. Seetõttu oleks kõige kindlam paati omapäi jättes mootor kaasa võtta või jätta alus valvega sadamasse.
Ka suurematele päramootoritele, mis kinnituvad poltidega läbi ahtripeegli, pakutakse spetsiaalseid mutrilukke, mis takistavad ligipääsu läbi korpuse paigaldatud kinnituspoltidele. Kuid kaabakad on sellegi luku vastu lahenduse leidnud: paadi juurde tullakse nurklihvijaga, millega ahtri pool asuvad poldipead lihtsalt maha lõigatakse. Ka on üsna lihtne roostevabast materjalist poldid pooleks keerata.
Selle vastu on küll väike nipp, mis aga eeldab, et kui kunagi ise tahate mootorit maha võtta, peate samuti nurklihvija abi kasutama. Nipp ise on selline: ülemistesse poldiaukudesse pannakse lisaks üks polt, millel on vahetult ahtripeegli juurest keeret natuke maha lihvitud. See tagab, et mutter hakkab poldi peal ringi käima. Ja kui teda seal piisavalt kaua üle keerata, keeldub ta lahti tulemast. Sedasi ei saa vähemalt tavaliste mutrivõtmete abil mootorit maha võtta. Ka ei saa ringi käiva mutriga polti pooleks keerata.
Käivitusblokeering
Elektroonilistest abivahenditest on levinuim immobilaiser ehk käivitusblokeering. See seade nõuab lisaks süütevõtmele veel üht võtit - olgu siis mingisugust pulka, kiipkaarti vms. -, mis käivitusahela aktiviseerib. Blokaatori võib peita peaaegu kuhu iganes, nii et isegi kui võti pättide kätte satub, ei pruugi nad nii-öelda lukuauku üles leida. Immobilaiser sobib kõige paremini väikestele lahtistele kaatritele, mida hoitakse suures ja rahvarikkas sadamas.
Õnneks on kaatrivargused viimastel aastatel Eestis peaaegu lakanud. Kui mõni paat ka ära varastatakse, on ilmselt tegu olnud täiesti laokile jäetud alusega. Seetõttu tasuks kaatri käivitamine teha võõrale nii keeruliseks kui võimalik, sest enamasti minnakse ärandatud paadiga lihtsalt lõbusõiduga, mis võib aga hõlpsasti lõppeda kaatri purukssõitmisega mõnes kivises lahesopis.
Signalisatsioon
Kindlasti tasub paadile paigaldada signalisatsioon. Kuigi väiksemas ja valveta sadamas pole tihtipeale kedagi, kes hädapasuna undamist kuulda võiks ja asja uurima läheks, mõjub iga undav asi pätile psühholoogiliselt vastikult ja sellest aspektist on alarm igal juhul kasulik.
Kuna paat kõigub ja rapub ka kai ääres seistes, ei sobi sellele iga signalisatsiooniseade. Signalisatsiooni puhul oluline ka alternatiivne aku. Nimelt lülitatakse kaatritelt lahkudes enamasti mass välja ja seetõttu jääb toiteta ka signalisatsiooniseade. Kui aga signalisatsioon otse aku külge ühendada, võib vihmasel suvel, kui paati harva kasutatakse, üle pika aja sõitma minnes aku nii tühi olla, et mootor ei käivitu. Samas võib ka alternatiivse aku korral juhtuda, et pärast häire andmist on aku nii tühi, et järgmised kolm-neli nädalat ei tee signalisatsioon piuksugi. Seetõttu on siiski kõige mõistlikum paigaldada paadile immobilaiser, kuna see ei tarvita jõudeolekus voolu. Küll võiks signalisatsiooni panna kaatritele, millel on topeltakud ja võimalus kasutada kaldavoolu.
Inimestele, kes hoiavad paati kodu lähedal, pakutakse ka juhtpuldi ehk peileriga signalisatsioone. Juhtpult töötab kuni kilomeetri kaugusel paadist ja annab piiksumisega märku, kui paadi akus pinge langeb, mõni luuk avatakse või mootor käivitatakse. Uhkemate juhtpuldiga signalisatsioonidega saab kasutada automaatset käivitust, et näiteks sügiseste öökülmade saabudes mootoriruumis plusskraade hoida.
Paadi jälgimine mobiiltelefoniga
Viimane ja suurematel kaatritel vast enimlevinud vargavastane seade on nn MobiKIT, mis kogub populaarsust ka väikeste paatide omanike seas. Süsteemi eelis on, et see annab kõikjal, kuhu mobiililevi ulatub, täpse ülevaate, mis teie paadiga parajasti toimub ning kus see asub. Nimelt on süsteemiga ühendatud GPS-seade, mis on ühenduses satelliitidega ja teatab omanikule kaatri täpse asukoha. Mõned seadmed võimaldavad kasutada ka koordinaadikontrolli: kui paat suudetakse varastada nii, et sinna sisse ei murta, seda ei kõigutata ega raputata, annab paat omanikule ikkagi märku, kui tema asukoht muutub rohkem kui eelnevalt määratud lubatud kõikumine. Häiret annab süsteem ka siis, kui paadi side satelliidiga katkeb. Niisiis saate alati, kui teie mobiiltelefon on sisse lülitatud, oma paadil silma peal hoida. Lisaks saab mobiiltelefoniga juhtida kõikvõimalikke lisavõimalusi, näiteks valvesüsteeme või kaugkäivitust.
Lõpetuseks aga tasub korrata vanu tõdesid: väikesed mootorid tuleks paadist pikemaks ajaks lahkudes võimaluse korral alati kaasa võtta, lahtine varustus ja elektroonikaseadmed ära peita ja kajutiga kaatrites kardinad ette tõmmata. Ehk maakeeli öeldes: ärge jätke läikivaid asju harakate silmade alla!
Tekst Olle Uussaar, www.ajakirinavigaator.ee