Keri saar ja tuletorn

Foto: Küllike Rooväli

Prangli saarest kuus kilomeetrit põhja pool asub Eesti põhjapoolseim punkt - tilluke Keri saar, mille saab täismees pikuti läbi käia viiesaja, laiuti saja sammuga.

Kagu-loode suunalise Keri saare pindmine kiht koosneb munakividest ja sõmerjast kruusast, idas ja kagus helendab pisut liivast randa. Murukamarat leidub majaka juures, siin-seal on pisikesi rannaniidulappe. Ümber saare on meri suuri ja väikseid rändrahne suisa täis külvatud. Kagus ulatub merre Kagu- ehk Kuivasäär, mis viimastel aastatel on suurema osa ajast vee all. Vastassuunas sirutub Loetsäär.

Mida ütleb Keri nimi? Esiteks on tegemist lühenenud mugandiga rootsikeelsest Kokskärist. Sõna "skär" tähendab kari. Mis aga on "kok"? On oletatud, nagu tuleks see sõnast "kogg" - koge, vanaaegne kaubalaev. Kuid 17. sajandil esinesid nimevormid Kougschär ja Kaugschär. Kas pole hoopis tegemist kaugel asuva skääriga, kaugekariga? Huvitav on 18. sajandi lõpul kirja pandud nimekuju Kärimaa. Kuid eks ole ka tillukest Pandju saart Tallinna lahes kutsutud Pandjumaaks. Pisikesel Eestimaal on ju iga oja jõgi ja iga kühm mägi, olgu siis ka paras põlletäis kivist ja kruusast karihakatust maa...

Keri tuletorn - vanim Soome lahes

Keri varaseim kirjeldus kannab aastaarvu 1623 ja pärineb hollandlase Julius Blaeuwi meresõiduraamatust: "Väike paljas leetseljak, keskel meremärk." Paarkümmend aastat hiljem on meremärki nimetatud paagiks ehk tornitaoliseks rajatiseks. Kas mainitud paagi otsas juba siis tuli oli, pole dokumentaalselt tõestatav. Küll aga on seda väitnud vanad randlased, kelleni on kandunud esiisade jutud.

Arvatavasti kahjustati Keri paaki Põhjasõja ajal, sest miks muidu pidi Peeter I andma 1718. aastal korralduse püstitada saarele "kivitulp kõrgusega 30-50 jalga ning selle otsa teha pimedal ajal tuli". Aasta hiljem oli majakas valmis. Tõenäoliselt põletati ehituseks vajalikku lupja sealsamas, hiljem on üht Keri neemedest hüütud Lubjaahjusääreks. Varsti rajati kivitumbale puidust tuletorn. 1803. aastal asendati amortiseerunud puitmajakas uuega ja selle otsa paigutati vaskreflektoritega varustatud õlilambid. Seni oli kasutatud raudkorvis põlevat lõket. Ent ka see ehitis kõdunes ning 1858. aastal hakkas vana kivitorn kandma raudmajakat, mis püsib tänapäevani.

Peeter I käsul 1719. aastal ehitatud Keri majakat peetakse Soome lahe vanimaks tuletorniks ja see on muinsuskaitse all.

Gaasimaardla saarel

1902. aastani said majakavaht ja tema pere joogivett madalast kaevust. Vesi oli soolakas ning seetõttu otsustati rajada puurkaev. Kuid äkki hakkas puuraugust vee asemel hoopis gaasi tulema. Asuti puurima uut kaevu, aga nüüd purskus gaasijuga üpris tugeva jõuga, kiskudes puuraugust kaasa kive, savisegust vett ja liiva. Keegi tõmbas tikust tuld ja korraga lahvatas enam kui meetri kõrgune leek nagu põletist.

1906. aastal otsustati gaasi otstarbekalt kasutama hakata. Puurauk varustati ventiili ja torustikuga. Nii said valgust majakas, tuletornivahi korter ja kõrvalruumid. Seati üles esimene looduslikul gaasil töötav pliit Eestis. Tõenäoliselt oli Keri majakas tollal ainus selletaolise valgustussüsteemiga tuletorn kogu maailmas.

1912. aastal hakkas gaas tujutsema: oli üksikuid tugevaid purskeid, gaasisurve tõusis. Puuraugust paiskus liivajuga, mis sõi läbi torud ja ventiiliputka katuse. Viimased kolm nädalat möirgas gaasisammas nii valjult, et seda oli kuulda mööduvatel laevadel. Ülespaiskunud kivid langesid 32 meetri kõrgusele majakakatusele. Aeg-ajalt värises kogu saar. Pärast ühte tugevat allmaatõuget gaasivool lakkas. Viie aasta jooksul oli inimene kasutanud Keril ligi miljon kuupmeetrit maagaasi. Veel hiljemgi on saare lähedal täheldatud gaasi väljavoolu - veepinnale tuleb mulle. Ometi pole metaani hulk enam küllaldane majaka valgustamiseks.

Tänane Keri

Aastal 2002 lahkus Kerilt majakavaht, viimane püsiasukas. Praegu töötab tuletorn automaatrežiimil, energiat annavad tuulegeneraator ja päikesepatareid.

Kuigi siiani toimiv ligi 300-aastane majakas kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi saja haruldasema tuletorni hulka, ootab kokkuvarisenud küljega muinsusväärtuslik ehitis juba aastaid ennistajaid.

2006. aasta kevadest toimetab saarel mittetulundusühing Keri Selts, mille eesmärk on saare tutvustamine ja hoidmine. Kavas on taastada majakas ja muud vanad hooned. Lisaks tahetakse seal korraldada merelaagreid noortele ja mereteemalisi seminare täiskasvanutele.

Majaka renoveerimine läheks Keri Seltsi juhatuse liikme Peep Rada sõnul maksma 10-20 miljonit krooni ja pisikesel MTÜ-l sellist raha mõistagi ei ole. Seetõttu on koos Eestimaa Looduse Fondi ja soomlastega küsitud toetust INTERREG III programmilt. Paraku projekt vanadele Läänemere-äärsetele majakatele ja merekindlustele, sealhulgas Keri tuletornile uue kasutuse leidmiseks Euroopa Liidult toetust ei leidnud. Nüüd otsitakse uusi rahastamisvõimalusi, sest kuigi 1990. või 1991. aastal kokkuvarisenud seinaga majakat on konserveeritud: pragusid parandatud ja vitsad laialivajumise vältimiseks peale tõmmatud, võib see Rada hinnangul ikkagi ühel hetkel kokku vajuda, kui midagi ette ei võeta.

Õnneks on tuletorni juurde kuuluvad hooned paremas seisukorras ega vaja nii suurt investeeringut. Siiani töökorras elektrisüsteemiga majakavahi maja sai eelmisel aastal uue katuse ja saun vähem tuleohtliku kerise. Nüüd on nelja korteriga hoone aastaringselt elamiskõlblik ning Peep Rada sõnul lähebki arvatavasti üks inimene selleks talveks saarele elama. Vabatahtlike saarevahtide hoidmine saarel, et asjad seal käest ära ei läheks, on eriti oluline suvel, kui palju rahvast liikvel. Rada räägib, et sel suvel oli saarel pidevalt keegi, kes külalisi vastu võttis ja neid seal juhatas.

Külalisi aga satub saarele aina sagedamini. Juba kaks aastat on Kerit külastanud raadioamatöörid, kes sealt enam kui 3000 osalejaga raadioamatööride võistlusel osalesid. Viie päevaga saare antennide metsaks muutnud võistkond, kelle eestvedaja oli Tõnno Vähk, vaatamata esialgsele võidurõõmule punktide hilisemal ülelugemisel siiski esimest kohta ei saavutanud ja eeldatavasti võib mehi saarele oodata ka järgmisel aastal.

Oktoobri alguses aga peeti Keril lastelaager, kus 20 kaheksa- kuni kaheksateistkümneaastast kooliõpilast said nädalavahetuse jooksul saareeluga tutvuda.

Tekst Helen Raiend, www.ajakirinavigaator.ee