Purjetajate ühisustena loodud, kuid nüüd ka teiste veesõitjate koduks ja kogunemispaigaks saanud jahtklubid koondavad rahvast mitmesugustelt elualadelt. Mis on see kokkuliitev jõud ja kasu, mida nendest kooskäimiskohtadest ja koos tegutsemisest saadakse? Arutlevad purjetaja abikaasa Kati Murutar ning Pärnu Jahtklubi liikmed Tarvi Markson ja Mati Hool.
Purjetamine ei pruugi olla kättesaamatult luksuslik rikkurite privileeg. Olen ligi kakskümmend aastat näinud, et eestlase moodi purjetamine on rohkem hirmsa töö, kombineerimise ja pühendumise - mitte eputamise - asi. Meie pere meeste - nagu õige paljude purjetajate - alused pärinevad eelmise sajandi keskpaigast ja on toodud Volga jõelt. Arvatagi, et selliste vanurite pidamisega kaasneb hirmus putitamine-sätitamine ja ülisäästlik suhtumine. Lapitud-topitud fossiil-laevad lastaksegi vette vaid suvisteks sündmusnädalateks - rohkem ei leotata ega tuulutata. Eesti sisevetel on teisigi selliseid õrnalt peos kantavaid ja poputamist vajavaid uunikume. Ometi on nii, et vana paadi omaniku jutu peale, et ta armastab purjetada ja tal on laev, vilistatakse tunnustavalt - jajaa, rahamees! Ehkki tegelikult on ta hoopis igakevadise värviämbri ja teab kust hangitud vahetusjuppidega pühenduja-mees.
Avamerepurjetamine on sama vähenõudlik ja tagasihoidlik - vastavalt elujärje ja vajaduste-nõudmiste edenemisele on kümne aastaga väikesest Krissust vahepeal kogukama Temprini ning nüüdseks juba suhteliselt kopsaka Adventure'ni edenetud. Eakad ja palju näinud-teinud on kõik need laevad, milleni on nii isiksuste kui majandajatena küpsetud. Küpsetud on, jah, aga üks on samaks jäänud - mitmekesi omamine. Viie-kuuekesi peetav laev seob omanikud läbi tegevuse ja õnnestumise, pettumuste ja putitamiste tugevamaks sõpruskonnaks kui miski muu. Mitmekesi laeva omamine teeb meeste sõprusega midagi sellist, mida soovitatakse ka abielu õnnestumiseks - ei tule vahtida mitte üksteisele otsa, vaid samas suunas.
Jahtklubide keeruline kombestik
Hobid, mille poole eestlase hing püüdleb, on algselt olnud äärmiselt igapäevased toimetused. Kuid mis on purjetamine tänapäeval? Kaupa ja reisijaid praegu enam ju purjede all ei veeta. Purjetamine on hoopis ressursside taastaja. Lisaks inimese tööjõu ja hingeväe taastamisele kinnistab ta üliolulisi väärtusi, mis kipuvad linnastunud kontori-eksistentsis kaduma minema. Näiteks härrasmehelikkus ja sügav, olemuslik viisakus.
Kogu purjetamis kombestik on nagu üks pikk, ilus, vanamoodne ja kohati justkui natuke naiivnegi mäng. Varustus ja riietus. Reeglid ja maneerid. Kõik see, mille võttis hiljuti ühe lausega kokku Pärnu jahtklubi hing Mati Hool: "Ostetakse üha rohkem, vägevamaid, uhkemaid ja uuemaid laevu - aga kõigepealt peaks õppima jahtklubis üksteisele tere ütlema!"
Nii meri kui selle värav ja eeskoda jahtklubi on ikka veel kohad, kus ei saa mitte kuidagi ega kunagi uulitsahängari kombel öelda"a mul pohhui". Igatiseks õnnestumiseks peab adekvaatne olema suhe nii enda, teiste, laeva, varustuse kui merega. Kes sõidab põhjaalusest "habemest" puhtaks pesemata alusega, jääb viimaseks. Piltlikult öeldes. Kes hakkab merd väga suureliselt sinatama, saab otsa - ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla.
Hästi läheb sellel, kel jätkub süvenemist ja viisakust. Aukartust ja positiivsust. Erinevalt aina virtuaalsemaks muutuvast ja arvutisse kolivast elu- ja meelelaadist on purjetamine reaalne ja vahetu. Tuleb tunnetada vee ja tuule, hoovuste ja aluse eripära ning neid lahti mõtestada. Ning väärikust, reegleid ja praktilist nutti nõudev ala toob välja ka inimeste soolise suutlikkus. Laevad ja meri on ühed vähestest kohtadest, kus veel ollakse tõelised mehed ja naised.
Jahtklubides jäädakse meesteks ja naisteks
Mida üks mees arvuti ja kirjutuslaua taga ikka nii väga näidata võiks, et naisel teda imetledes oksad tõuseksid ja pungad puhkeksid?! Selge see, et vaimne töö tühjendab sama oimetuks - kulutab muudest töödest kapitaalsemaltki võhmale - kui need tööd, mida tehes inimene ka välispidiselt ilusa, ürgmehelikuna paistab.
Milline isasloom emastele meeldib? Kellega järglasi tahetakse? Tegijad ruulivad. Kusjuures: kui naine nüüdismaailmas lapsed üksi üles kasvatatud saabki, siis uhket isaslooma peaks ka arvutilapsest telekakasvandikule kas või näidata saama.
Jahtklubides pulbitsev alateadlik-üleloomulik-süvasisemine mehelikkus on ilmselt ka põhjus, miks jahtklubi on iga mereäärse linna kuumim koht. Jahtklubidega tahetakse seotud olla. Ehk sellepärast, et seal liigub raha ja edurahvas - äkki hakkab midagi endalegi külge, või saab vähemalt näidata, et oled tegijatega tuttav. Tegelikult annab ürgisase väe lähedus turvatunnet, on usaldusväärne, tundub lootusrikas, tõmbab jätkusuutlikkusega ligi.
Ja kuidas on naiselikkusega selle jahtklubidesse koondunud tõelise mehelikkuse paistel? Väga hästi.
Kui tahes haritud ja edukad naised muutuvad purjede ja vee läheduses ürgnaisteks. Mida intelligentsemad, seda naiselikumaks nad painduvad. Nii üksildaste näkineidudena kenitledes, vallatute naiskondadena välja kutsudes kui ilmastiku mõjul elatanud Toora Jookusteks küpsedes. Ent võrreldes purjetavate meeste arvuga jäävad naised purjede all siiski pigem erandiks kui reegliks. Harvad ja imetlusväärsed, nagu õed Curied täppisteadustes. On viikingid ja nende naised. Asjade selline korraldus on tänu teaduslik-tehnilisele revolutsioonile küll mõnevõrra teisenenud - näiteks Muhu väina regati ajal vihuvad moorid meestel sadamast sadamasse autodega kannul -, aga olemus on ikka sama.
Ja pealekauba teeb just purjetamine maailma ümmarguseks. Pärnu jahtklubisse tuleb regattide starti üsna rohkem ja loomulikumalt külalisjahte. Ning meie kahemastiline Martha purjetab praegu Hillar Kuke kuulsusrikkal juhtimisel ümber palli.
Toogu veed, tuuled ja purjed omade vahel Killer Cooki hellitusnime kandev kapten ümber palli koju tagasi! Kui nad Marthaga kord kuude või ka aastate pärast naasevad, saab see õilsaid rituaale järgides comme-il-faut tähistatud. Paluksin kapteni tantsukaardile selleks suurpäevaks üht vaba valssi, mis teeks mulle suurimat au, söör!
Tarvi Markson
Pärnu jahtklubi liige kolmandat aastat, purjetanud 7 aastat
Inimestel on tekkinud illusioon, et ka üksinda saab hakkama. Arvuti, töökabinet, autorool ja oma pea geniaalne sisemus loovad mulje, et elu on eraklik ja teisi vajamatu ühemeheetendus. Ent huvialad ja nendest võrsuvad ühendused säilitavad inimlikkuse ja sotsiaalsuse. Olen veendunud, et just tarvidus südamesõpradega kokku saada ja koos midagi ära teha on üks olulisemaid põhjusi, miks veesõitu harrastada.
Nõukogude ajal säilis purjetajate ringkonnas vabadus, sõltumatus, härrasmehelikkus. Praegugi julgustab see vabaduse- ja sõprusetunne ning ühised kogemused inimesi meresõitjate seltsis tavatule avameelsusele. Kuna meri on üks karmimaid sõpru ja vastaseid, saavad inimesed, kelle seltsis merd sõidetakse, väga lähedaseks. Kellega mere ja stiihia käest eluga sadamasse tuldud, nendega räägitakse päris asjadest.
Kirjutamata seadused tekitavad purjedealuses elus hierarhia. Siin ja praegu kujunev kangelaste pingerida on midagi hoopis muud kui pagunitega tšinovnikute hangunud süsteem. Üle tähtsustatud maised väärtused - positsioonid ja muu sedasorti pseudo-valuuta - jahtklubis ei kehti. Võrdsed on väärikad taadid, kes jäänud truuks puust paatidele ja vanadele volkaritele, ja näiteks hotellikettide omanikud.
Individualistlikule inimesele on jahisadamate kogukonnakultuur turgutav ja arendav. See on see kõigile kai peal ja koridorides vastutulijatele tere ütlemine, mille järele printsipiaalsed eetikud igatsevad. Pärnu jahi Britta meeskond rääkis hiljuti, et kui neil oli alus tüüri juurest osmoosi tõttu lekkima hakanud ja nad seda parandasid, peatus iga mõne hetke tagant nende jahi juures mõni teise aluse omanik ja/või meeskonnaliige. Igaühel oli teooria, kogemus - loomulikult kõik üksteisele vastukäivad -; kuival maal kui tahes positsioonikad-edukad šefid sooritasid ükshaaval pooletunniseid trette nende laevale, et aidata ja nõu anda. See ongi See.
See algab uue klubiliikme või aluse tervitamisest, kui ta jahtklubi liikmeks võetakse. See võib väljenduda kõnepruugis või naljades, sõbralikus aasimises. Purjetajate siiras ja vahetus vennaskonnas hakatakse väga peenelt, naljatoonil ütlema eriti olulisi ja tõsiseid asju. Kuna meie meeskonnas on mitu sisemaa-inimest, aasitakse meid järvepurjetajateks ja Emajõe ööbikuteks - osalt tõele vastav väljakutse tekitab edasiviivat trotsi, tahet tegudega oma tegelikku väärtust näidata ja tõestada.
Konfliktide ennetamine ja lahendamine on väärt oskus, mida jahisadamates õpitakse. See käib koos üksteisele vajalik olemisega. Ja võib luua sildu erinevate ilmavaadete vahel - kui jahtklubidesse on võtma hakatud ka mootorpaadimehi, on lõhed-vastuolud hüppeliselt vähenenud. Sisemine distsipliin teeb võrreldes mistahes kirjalike reeglite ja sanktsioonidega imet. See paneb käituma. See käsib siis, kui võistluste ajal kellelgi midagi juhtub, unustama fakti, et regati võidab üks, teised on osavõtjad - ja appi minema.
Sisemine vastutustunne, mis mõnikord paraku viivitusega avaldub, lööb väga kauaks rivist välja kas või vana merekaru, kes purjuspäi merel hätta jäänud - tema üleelamisi kõrvalt nägevad noored hoiduvad samale piinlikule rehale astumast.
Seesama sisemine distsipliin, täiuseihalus ja tavade austamine paneb järgima ka võitja vette viskamise tava. Kui pole saanud kõrva tagant vetikaid korjata, pole võit täielik.
Ja järjepidevus! Mulle istub laste õpetamine tegude, mitte sõnadega. Ja et vanu tegijaid austatakse siiralt, mitte käsu peale ega üksnes verbaalselt.
Nii nagu maine ja tunnustus kogunevad pikkamisi, jäävad need ka püsima veel tükiks ajaks pärast seda, kui purjetaja enam ei jaksa - elu jooksul jaksatu kehtib ikka. Ning kogukond püüab ka vanu ja väsinud liikmeid ühisel jõul järje peal hoida. Tegude meeleshoidmiseks on väga head sellised koguteosed nagu Tõnu Kann ja Kalev Vilgats Pärnu jahtklubi sünnipäevaks kokku panid. Jäädvustamine ja lugupidamine järgib veel üht jahtklubide kirjutamata seadust: nad kaitsevad enese äraajamise eest ega luba äraaetuid maha lasta.
Mati Hoole meelespea:
Pärnu Jahtklubi liige üle kolmekümne aasta, purjetamistreener
1. Jahtklubis ja jahisadamas on kõik sina-peal.
2. Tervitatakse riiklikust kuuluvusest ja ametialasest sõltuvusest hoolimata.
3. Uued liikmed võetakse vastu ikka kellahelina ja sellega kaasnevaga - ehk siis vastne klubiliige peab sadamakõrtsi kella helistama ja kõigile kohalolijaile välja tegema. Kui väljategijal on raha otsas või ta on alaealine - pakkugu kas või pähkleid, sest loeb žest.
4. Uute aluste toomisel heliseb jälle kell...
5. Külaliste saabudes läheb lipumastidesse Eesti lipu kõrvale selle riigi lipp, kust saabutud - eksootilisemate päritolumaade jahtidel on sageli endal lipp kaasas ning see jääbki klubile kingituseks. Sama soovitaks võõrvetesse seilavatele eestlastele - võtke sületäis oma riigi lippe kaasa, et need jääksid sealsetesse sadamatesse teie järeltulijate auks heiskamiseks.
6. Viisakas oleks võistlus lõpetada vee peal või hiljemalt protestilaua ääres. Tagantjärele targutamine on kohatu.
7. Mulle on meelde jäänud ühe kõva kapteni kunagine soovitus: "Pressi ja anna käiku!" Sellest ei saa paljud kah-purjetajadki sotti, mis siis veel kõrvalseisjatest rääkida.
8. Vahel meeldib mulle sõidutatava seltskonna küsimuste "mis on vöör?", "mis ahter?", "kus groot?" peale loll nägu teha, taskust mingi paber võtta ja siis - nagu paberi pealt lugedes - rõõmsalt kuulutada: ees on vöör ja taga ahter. Oluline on, et juhupurjetajagi õpiks sellest retkest midagi - ning huumor õpetab kõige paremini ja meeldivamalt.
9. Kõrvalseisjaile tuleb aina selgitada, selgitada, selgitada. Kord tulid Pärnu lahele vene puhkajad jääpurjetamist uudistama. Seletasin neile üksipulgi ära, kuidas jääpurjekas liigub. Mispeale nemad uudistasid kelku alt ja ülalt ning pärisid siis: "Eto mõ vsjoo panimaajem, a gdjee motor?!"
Tekst Kati Murutar, www.ajakirinavigaator.ee