Hea meretava - mis see on?

Foto: Küllike Rooväli

Viimasel ajal on palju juttu olnud heast meretavast. Seda terminit kohtab ka seaduses, kuid eelkõige on tegemist nö kirjutamata seadustega. Navigaator küsis neljalt merendusega seotud inimestelt, mida see sõnapaar nende jaoks tähendab.

Olev Roosma, jahtkapten, Kalevi Jahtklubi esimene kommodoor ja praegune auliige

Esiteks: et iga korralik meremees peab austama merd kui suuremat võimu, peame olema targad ja kavalad, et seal hakkama saada.

Teiseks: ükski ettevaatusabinõu ei ole merel enneaegne ega üleliigne. Ka kõige pisem lohakus või mahamagamine võib teinekord maksta terve laeva. Ma olen seda omal nahal paar korda tunda saanud ning hiljem on olnud ka õnne ohuolukordi ennetada ning pääseda terve nahaga. Pärast on nii mõnigi küsinud, et kuidas sa teadsid? No ei teadnudki, vaid tundsin, et on vaja teha.

Kolmandaks: ka kõige suuremat vaenlast ei tohi merel hätta jätta. On ju kuival maalgi nõnda, et kui saad teist inimest aidata, siis pead aitama, aga merel on see vältimatu.

Need on minu jaoks hea meretava kolm põhitõde ja sinna alla mahub terve maailm.

Viktor Siilats, väikelaevnik, Haapsalu Suur-Holmi sadama omanik

Hea meresõidutava on tõenäoliselt inglise meresõitjate kauaaegsetest traditsioonidest pärit termin ja tähendab mitte lihtsalt inglise viisakust, vaid tervele mõistusele vastavat käitumist. Tänu inglastele on rahvusvahelised meresõiduohutust puudutavad seadused lihtsad ja lakoonilised: mis sest, et ühel on õigus, kokkupõrke vältimiseks peavad mõlemad laevad teineteisele teed andma.

Hädas olevale laevale peab appi ruttama. Sadamas seistes on sobivate kohtade puudumisel viisakas teine laev oma poordi lubada, et meeskond pääseks üle teise laeva maale jne.

Samas ei ole hea meresõidutava kommertsiaalselt ega ka jõmlaslikult ekspluateeritav, sest Inglismaa kohtunikudki lähtuvad otsuse tegemisel heast meresõidutavast ehk sellest, kuidas asjad tegelikult on. Sellest tuleneb näiteks kohustus päästa uppuvalt laevalt vaid inimesed, ja tema pardal olev kaup olla läbirääkimiste küsimus, võivad teadjamad meremehed rääkida.

Piraadilaeva vastu inglise viisakust üles ei näidata ja kokkupõrkeohu tekitaja saab karistada, mis sest, et teine laev talle lõpuks teed andis.

Mitte mingil juhul ei käi hea meretava hulka oma äri ajamine teiste arvelt, võõrasse sadamasse sisenemine selleks luba küsimata ega sadamakapteni korralduste eiramine.

Kui laev, kes seisab teise laeva poordis ja mille meeskond on maaleminekul sõltuv teisest laevast, hakkab üle teise laeva oma äri ajama või lärmakat pidu pidama ja külalisi kutsuma, lõpeb vastavalt heale meresõidutavale sellise laeva suhtes igasugune sallivus ja laeva kaptenil on valida: ta kas lõpetab lubamatu tegevuse, lahkub või maksab hüvitist.

Ants Ärsis, Veeteede Ameti mereõnnetuste juurdluse ja meresõiduohutuse arenduse osakond

Arutasime seda küsimust kitsas ringis kolleegidega ja tulime järgmisele järeldusele.

Tuleb teha vahet mõistetel "hea meretava" ja "hea merepraktika". Esimene on mereleksikonis ilusti ära seletatud: "aastasadade jooksul kogunenud meremeeste meresõidukogemused". Nende kogemuste alusel on välja töötatud merendusega seotud õigusaktid.

Hea meretava on meie arust meresõidureeglites ja -konventsioonides sätestamata tegevus, mis on välja kujunenud meresõidu arenemise vältel. Kui hea merepraktika tuleneb kogemustest, siis hea meretava kasvatusest, üldisest haridus- ja kultuuritasemest. Võiks öelda, et hea meretava on ajalooliselt välja kujunenud kirjutamata seadused meremeeste omavahelises suhtlemises.

Toon mõned näited hea meretava kohta:

- laevade vastastikune tervitamine merel riigilipu langetamisega;
- ohvitseride messi või navigatsioonisillale sisenemisel (või sealt lahkumisel) kaptenilt loa küsimine;
- kapteni kohal istub vaid kapten, mitte keegi teine;
- hädas olevale laevale tõtatakse appi;
- raskete otsuste vastuvõtmisel kuulab kapten ära oma alluvate arvamuse;

Hea meretava ei tunnusta jõmlust, kui kasutada liikluses levinud mõistet, kuna meri jõmlust ei andesta.

On veel mõned kirjutamata seadused, näiteks see, et pollari peale ei istuta (kaudse tähendusega "pootsmanile pähe ei istuta"), , uksekoomingule ei astuta jne.

Meremeeste pikaajaline kooselu piiratud alal kitsastes oludes, rutiinsetes ja tihti rasketes tingimustes nõuab häid omavahelisi suhteid ja üksteisemõistmist. Kindlasti tuleb kasuks põhimõte "ela ise ja lase teistel elada".

Rein Albri, Eesti Mereakadeemia merenduseetika õppejõud, merekultuuriloolane

Meretavad on merekultuuri tähtsad osad, need on nagu kirjutamata seadused, sest kultuur ise ongi ju kirjutamata seaduste kogum. Üks tark meremees ütles kunagi, et võib-olla meremehed ei olegi kõik õilsad ja vaprad, kuid neid hoiab koos ühtekuuluvustunne.

Näiteks „mees üle parda!" - me teame, et kui meiega selline õnnetus juhtub, võetakse tarvitusele kõik abinõud, et meid päästa. Kõik muu heidetakse siis kõrvale,isegi kõige kõrgema admirali käsk tühistub sel hetkel. Ja see annabki kindlustunde kõigile ülejäänutele - kui minuga midagi juhtub, siis mind aidatakse. Aga peame ka ise teisi aitama, sest muidu tekib olukord, kus minnakse hooletuks ja öeldakse "noh, miks siis just mina" ja "las teised aitavad". See ongi huvitav, sest kõik meretavad kaitsevad ka meid endid meie inimlike nõrkuse eest.

Hea meremees püüab alati neid kirjutamata seadusi täita ning ülejäänud meremeeste maailm annab siis sellele oma karmi hinnangu. Merenduses peab inimene tihti väga kiiresti otsustama, mis on õige ja mis ei ole. Oli kord selline juhus. Bunitš, vene autor, on kirjutanud raamatu "August 1941", kus ta kirjeldab punaväe ja laevastiku põgenemisest Tallinnast Saksa vägede eest. Väga paljud põgenesid siis meritsi, sest maismaad mööda ei saanudki enam minna. Paljud laevad, mis Tallinna sadamas olid, mehitati sõduritega, vangidega või evakueeritutega ja lastiti vajaliku kraamiga. Sakslased pommitasid õhust ja miine oli meres väga palju. Suuri sõjalaevu nagu Kirov püüti iga hinna eest kaitsta. Ja juhtus nii, et üks kahuripaat või väike sõjalaev, mis sai liikuda ka madalamas vees, püüdis Paljassaare poole sõita ning nägi seal kaluritelt võetud paate, mis olid sõdureid täis. Sõdurid olid meeleheitel ning sõudsid merele, et neid laevadele võetaks. Selle väikese sõjalaeva komandörile olid admiralid andnud range käsu: ta pidi kindlustama suurtele laevadele vaba tee, tõrjudes tagasi lennukirünnakuid. Aga laeva komandör, noor leitnant, nägi, et paadid upuvad, sõdurid hulbivad vees ja anuvad abi. Ja ta andis käsu: "mees üle parda!". Kuigi need ei olnud tema meeskonna liikmed, tundis ta nende ees vastutust. Ta hakkas neid õnnetuid päästma, veetis sellega aega ning jättis hetkeks oma ülesande unarusse. Kui nad viimaks eluga Leningradi jõudsid, anti mees käsu eiramise eest sõjakohtu alla. Leitnanti ähvardas mahalaskmine, aga tema elu päästis merel antud korraldus "mees üle parda!". Nagu näha ka punavägedes austati seda vana head kommet. Need tavad jäid kestma tänu ohvitseridele, kes tulid tsaariajast. Laevad olid ja on väga keerulised mehhanismid ja neid ei saanud iga "julge poiss" juhtida. Just seetõttu olid punased sunnitud tegema koostööd tsaariaegsete mereväeohvitseridega, kes jäid teenistusse kas oma elu, veendumuste või meresõiduarmastuse pärast.

Merel on laevade juhtkonnad olnud alati väga autoritaarsed - seal ei ole kohta üldtuntud demokraatial. Õigemini: vanad meremehed ironiseerivad, et ainuke koht, kus demokraatia veel kehtib, on merel, sest see ei ole ju mingi demokraatia, kui kamp ebapädevaid inimesi vaidleb asja üle, millest nad ise vaevu aru saavad ja häälteenamusega otsuseid langetavad.

Meremehed teavad täpselt vajalikke meresõidutarkusi, mis on laevad ja kuidas nad liiguvad, ning tunnevad ka hästi loodusseadusi - seetõttu ei ole neil tööalaselt omavahel suurt midagi vaielda. Otsustamisõigus on merel alati antud targemale, sellele, kes on määratud käsutama. Kuid kuidas ennast kaitsta vanamoeliste autoritaarsete juhtide eest - kes tuletavad meelde kõnekäändu "kapten laevas - jumal taevas"?

On olemas selline termin nagu närviniit, või punane niit ehk kaabelgarn, nagu inglased ütlevad. See on tulnud merendusest, kui kuningliku sõjalaeva trossidesse kooti sisse üks punane niit - üks keerd, et seda ära ei varastataks. Nii läbib ka merendust punane niit kõige alamast kõige ülema ametipostini laevas. Kirjutamata seadused kehtisid ka kaptenite kohta - nagu nad kõik kadetist kapteniks kerkinutena väga hästi teadsid.

Näiteks kehtis kunagi laevadel komme, et ohvitserid olid messis omaette ja ehkki ka kapten võis seal einestada, pidi ta ootama vanemohvitseri kutset. Iga päev, kui söögikord tuli, läks vanemohvitser komandöri juurde ja ütles: "Härra komandör, ohvitserid paluvad teid messi". Kui kapten ületas oma volitused - ta võis näiteks ebaõiglaselt karistada ja alluvad otsustasid, et see oli solvav, - teda ei kutsutud. On teada üks juhus, kus jõululaupäeval istusid ohvitserid koos messis, tähistasid jõule ja tuletasid meelde kodu, kuid hea meretava vastu eksinud "jumala järel esimene mees laevas" pidi selle õhtu uhkes üksinduses veetma.

Terve merendus toetub umbes samadele põhimõtetele: kaptenid püüavad inimesi mitte alandada, samas neid ka mitte vati sees hoida.

Hollandi kirjanik Arthur van Schendel on kirjutanud oma raamatus "Fregatt Johanna Maria" järgmised read: "See, kes läheb noorelt merele, õpib juba varakult abi andma ja abi vastu võtma, ning tal on oma kaaslastega ööd ja päevad ühised mõtted, kus kadedusel ei ole ruumi ja kus kõik, mis seal on ilusat, võib idanema minna. Ja kui niisugune mees saab küllalt vanaks, et kanda käskimise rasket vaeva, tunneb ta juba inimesi, nende muresid, nende head tahet ning vastab neile headusega."

Küsitles Helen Raiend, www.ajakirinavigaator.ee