Teatriarmastus viis Halliste poisi San Francisco suurele lavale

Tiit Helimets üle mitme aasta väikeses koduses Viljandis, kust ta on juba ammu lahkunud suuremaid väljakutseid ja avaramaid võimalusi otsima.

FOTO: Aivar Aotäht

Hallistest pärit Tiit Helimetsale jäid omal ajal kitsaks nii Estonia kui Birminghami balletiteater. Nüüdseks on temast saanud maailmamainega San Francisco Balleti esisolist.

Juba kaks aastat pärast Tiit Helimetsa San Franciscosse suundumist asetas USA nimekaim tantsuajakiri «Dance Maga­zine» ta riigi 25 väljapaistvama tantsija hulka, kelle pärast peaks etendust vaatama minema.

Viljandimaa mehe karjäär on Ameerikas kestnud neli aastat.

Vanaema riidekapis

Kõige helgema lapsepõlvemälestusena meenuvad üle nelja aasta taas Eestisse sõitnud Tiit Helimetsale suved vanaema juures.

«Tulin just täna vanaema juurest ja ta tuletas meelde, kuidas ma tema pool teatrit tegin,» kõneleb ta. «Vanaema õmbles mulle kostüüme ja meisterdas parukaid. Tädilapsed Helen ja Heini Hulkko olid ka. Mina andsin kõikidele rollid, mida nad pidid esitama. Vanaema vaatas meid ja naeris. Meie näitlesime, tema kritiseeris ja ütles, kas oli hea või ei.»

Vanaema Leida juures tõusis väikese Tiidu fantaasia tõeliselt lendu, sest seal oli avar mängumaa ja palju vabadust.

«Vanaema elab Metsamõisas. Tal on oma maja, laut oli täis loomi. Ma olen ikkagi täiesti maalaps. Heina tegime - lapsed olid heinakuhja peal ja tatsusid seda alla.»

Kõige armsam lapselaps

Leida Helimets ütleb, et Tiit on tema armsaim lapselaps. «Me saime hästi läbi, mamma oli talle kõige tähtsam.»

Ta meenutab, kuidas käis kord Pärnus «Lumekuningannat» vaatamas. «Võtsin Tiidu ja Heleni kaasa. Tiit oli etendusest päris vapustatud. Pärast ta joonistas ja tegi plastiliinist kujukesi: voolis tantsijad ja neile riided selga, need olid täitsa nagu loomulikud. Tal on suur kunstiand. Ega mina keelanud neil teatrit teha, küll nad olid kapis ja kapi all ja sees,» meenutab ta ja lisab, et lasteaias käies võitis Tiit ka mitu lauluvõistlust.

Äsjasele Eesti-reisile tulles tõi lapselaps vanaemale rohtusid, et tema haige põlve vaevusi leevendada.

«Mõtlesin, mida süüa teha, kui Tiit tuleb. Tegin kartulisalatit ja rohelist salatit, mis talle kangesti meeldis. Ta tõstis kolm korda kartulisalatit ja ütles, et see, mis mamma teeb, on maailma kõige parem salat,» räägib vanaema heldinult.

«Tiit kirjutab ja saadab kaarte, aga mure on ikka suur, et ta nõnda kaugel on. Muretsen, kuidas tal seal läheb. Olen Tiidukesega nii harjunud. Käisin teda kooli ajal Tallinnas vaatamas, nüüd justkui ei olegi teda,» tõmbuvad vanaema silmad märjaks.

Tema üksildust ja igatsust lapselapse järele leevendavad kudumine ja Elmari raadio.

«186 paari sokke ja kindaid kudusin möödunud aastal ära.»
Tiit sai Ameerikasse kaasa vanaema kootud sussid. Need on tehtud nii tugevast materjalist, et peavad mitu aastat vastu.

Ema toel

Kui Tiit Helimets 1987. aastal Halliste algkooli lõpetas, läks ta ema julgustusel Tallinna balletikooli. Sellega oli tõmmatud kriips teisele valikule - moekunstniku elukutsele.

Äärmist distsipliini nõudvat tööd tegev mees meenutab, kuidas balletikooli internaadis elades ootamatu vabadus kümneaastasena tema elukorra sassi lõi.
«Vanemad enam ei valvanud ja mõnikord oli päris mõnus kinno minna või niisama ringi lipata, kui oleks pidanud hoopis koolitööd tegema,» naerab ta.

Igal nädalavahetusel käis Tiit kodus. Algul sõitsid vanemad talle Tallinna järele, suuremana tuli ta ise rongiga Viljandisse ja sõitis siit edasi Hallistesse.

Lavatunne lummab

Küsimuse peale, kas kool, kus kaunis kostüümis printsi tantsimise asemel ootas tuim ja raske töö, pettumust ei valmistanud, vastab Tiit Helimets, et tõeline huvi tekkis siis, kui sai hakata Estonia etendustes kaasa tantsima.

«Kui on maitse suus, mis tunne on laval olla, siis lahti sellest enam ei saa. Annad endast selle nimel kõik. Rõõm, mis sind aplausi kuuldes valdab, on kirjeldamatu.»
Balletikooli õpilased kasutasid usinasti võimalust tasuta Estonias etendusi vaadata. Tiit Helimetsal on neist aastatest meeles Meelis Pakri, Viktor Fedortšenko, Tatjana Laid, Kaie Kõrb ja Inge Arro.

«Nad kõik on mälus,» ütleb ta.

Pärast lõpetamist läks noormees tööle Estonia teatrisse.
Tagantjärele nimetab ta kahte olulist nime: Mai Murdmaa ja Viktor Fedortšenko.
«Mai Murdmaa hoidis mind ja andis häid osi tantsida. Arvatavasti ta tundis, et mul on talenti, ja püüdis mu arengule kaasa aidata. Vedas, et mu õpetaja oli Viktor Fedortšenko. Ta treenis mind nii, et poole aasta jooksul hakkasin tantsima peaosi. Enne tantsis neid Stanislav Jermakov, aga tema läks ära ja mind pandi asemele.»

Tiit Helimets tegi isegi omamoodi ajalugu, olles 19-aastaselt noorim tantsija, kes on Eestis «Luikede järve» esietendusel meepeaosalisena üles astunud.

Romeo ja Julia kohtumine

Oma naise Molly Smoleniga kohtus Tiit Helimets teisel tööaastal.

«Mai Murdmaa tõi mulle Julia. Saime kokku ja nüüd oleme abielus olnud kaksteist aastat. See oli armastus esimesest silmapilgust. Mul oli enne ka tüdrukuid olnud, aga kindlat mitte. Kui Molly tuli, oli lõpp,» meenutab ta suure armastuse algust.

«Tantsisime Romeot ja Juliat. Tegime kõik etendused ära ja otsustasime, et on aeg edasi liikuda. Mai Murdmaal oli kahju, et läksime, aga Birminghami Kuninglik Ballett pakkus seda võimalust. Olime seal kuus aastat esitantsijad,» kõneleb Tiit Helimets.

Seejärel suundus paar San Franciscosse.

«Molly tantsis San Franciscos kaks aastat ja lõpetas siis. Ta tunneb huvi õigusteaduse vastu ja on hea õppija. Ma ütlesin, et kui ta on selles kindel, siis lõpetagi lavakarjäär, ja ta tegi seda.»

Ühes intervjuus ütlesid Age Oks ja Toomas Edur, et neil on kõige turvalisem tantsida koos. Tiit Helimets ja Molly Smolen ei ole kuigi palju üheskoos esinenud, kuid need korrad on Tiidu kinnitust mööda olnud fantastilised. «Seda ei saa isegi seletada, see on nii kindel tunne - ei pea midagi mõtlema, tead, et kõik toimib ideaalselt. Tantsid rahulikumalt ja naudid kõike.»

Õppiv perekond

Molly soov on saada advokaadiks, ta õpib Stanfordi ülikoolis. Tiit loodab veel kümme aastat tantsida.

«Kui ma tahan Eestisse esinema tulla, läheb see väga kalliks, aga kui Molly hakkab advokaadipalka saama, pole rahaga muret,» räägib Tiit Helimets naljaga pooleks.

Ta lisab, et teenib esitantsijana hästi ja on seni suutnud maksta nii enda kui naise õpingute eest. «Õpin Saint Mary kolledžis etenduskunstide erialal. Mind huvitaks ka psühholoogina töötamine. Psühhiaatriks ma vist õppida ei jõua - see stuudium on liiga pikk.»

Koostöö tipplavastajatega

San Francisco Ballett on USA vanim balletitrupp, kes tähistas äsja 75. tegutsemisaastat, ning tasemelt riigi kolme parema balletiteatri hulgas.
Majanduskriis ei ole sellestki teatrist mööda läinud, sest trupi 85 liikmest koondati hiljuti 16.

«Tegelikult on meie teater õnnelik, sest kõik lavastajad tahavad sinna tulla: seal on suur valik eripalgelisi andekaid tantsijaid. Direktoril on hea silm, ta oskab valida.»

Tiit Helimets nimetab selliseid nimesid nagu Christo­pher Wheeldow, William Forsythe, James Cudelka, Jorma Elo ja Stanton Welch.

«Need lavastajad on teinud balletiajalugu, loonud midagi erilist, avastanud uue maailma,» sõnab ta.

Paljud San Francisco Balleti lavastused on jõudnud üle maailma: etendused lindistatakse ja seejärel kasutavad teised teatrid neid eeskujuna.

Tiit Helimets ei taha nimetada ühtegi lavastajat, kellega oleks eriti hea koos töötada.

«Lavastaja ise valib su ja siis peab ka koostöö sobima. Tavaliselt tuleb lavastaja treeningtundi vaatama ja ütleb, et tahab neid ja neid tantsijad. See meenutab natuke orjaturgu,» lausub ta naerdes.

Uue balleti lavaletooja ei saa siiski alati oma tahtmist: kui mõni tantsija on liiga hõivatud, võib direktor talle ära öelda.

Kahtlemata kehtib teatris oma hierarhia. Esitantsijatel on San Francisco väärikas War Memorial Opera House'is omaette garderoobid, kordeballett jagab ühist ruumi.

«Suhtlemises vahet teha ei saa. Kui töötad, pead igaühe vastu lugupidav olema,» lausub Tiit Helimets, kellele tundub imelik ainuüksi mõtegi, et kordeballeti tantsija peaks talle esimesena tere ütlema.

Lemmikrollid klassikast

Oma lemmikrollidena nimetab ta peaosi klassikalistes ballettides: prints Siegfried «Luikede järves», Albert «Giselle'is», Romeo «Romeos ja Julias». Tema lemmikballett on ka George Balanchine'i koreograafia põhjal lavastatud
Igor Stravinski «Apollo», millest Eesti publik eriti palju ei tea, sest siin seda tantsitud pole.

Kuigi koormus on suur - nädalas on keskeltläbi viis etendust -, pole tervis Tiit Helimetsa seni alt vedanud.

«Kord oli seljaga väike õnnetus, aga sellest sain kiiresti üle,» räägib ta ja ütleb, et tervisele mõeldes tuleb talle meelde vanaisa. «Ta käib veel praegu koos isaga metsas puid tegemas ja isa ütleb, et vanaisa kõnnib poole kiiremini kui tema.»

Suur korter ja väike auto

Palun esitantsijal rääkida igapäevasest elust San Franciscos.

«Meil on suur korter, kus on kaks magamistuba, söögituba, hommikusöögituba, köök, elutuba, garderoob ja fuajee. Korter on kõrgel ja sealt avaneb vaade kogu linnale.»

Tiidu ja Molly päev algab ühise kohvijoomisega.

«Sel ajal arutame, mida kumbki teeb ja millal me saame päeva jooksul teineteisele helistada. Mina lähen kell üheksa tööle ja hakkan treeningtunniks valmistuma. Minu päev lõpeb õhtul kell pool seitse ja kui on etendus, siis kell kümme.»

Molly läheb kooli kell kaksteist ja tema päev lõpeb kell kümme õhtul.
«Lähen talle autoga järele. Saame päris hilja koju, tihti istume kella üheni üleval ja räägime, kuidas päev möödus. Oleme teineteise tegemistest väga huvitatud. Kui Mollyl on vaja eksamiks valmistuda, küsin tema käest õppeasju.»

Et Tiit Helimetsal pole vaja oma staatust autoga tõestada, on ta väga rahul Mini Cooper S-iga, mille New Yorgist tellis. «Väikest autot saan parkida igale poole, kuhu tahan, suurega jääksin lihtsalt hätta.»

Sekvoiametsad ja viinamarjaväljad

Kui on vaba aega, käivad Tiit ja Molly San Francisco lähistel kasvavates hiiglaslikes sekvoiametsades ja imetlevad loodust. Sealsamas on soojaveeallikad, mille veed ravivad keha ja milles on mõnus nädalavahetustel lõõgastuda.

«San Francisco ümbruses on vähemalt 50 viinamarjaistandust. Kui mul ema külas oli, sõidutasin teda ühest veiniistandusest teise. Ta ei olnud midagi sellist varem näinud. Igal pool saab veine ka proovida, see on hästi huvitav,» jutustab Tiit Helimets.

Ta ütleb, et San Francisco pakub palju võimalusi ka kunstihuvilisele inimesele. «See on kunstilinn ja väga avatud.»

Kollane ajakirjandus peret ei jälita.

«Oma fännid mul on, tulevad ja küsivad autogrammi, kiidavad etendust ja kui võimalik, annan neile pileteid,» räägib ta.

Tiit Helimets tõdeb, et Ameerika on Euroopast väga erinev, aga igatsust Inglismaa järele tal ei ole.

«Inglismaa oli väga hea minu vastu, aga ma olen nii õnnelik, et olen Ameerikas - seal on valik tohutult suurem. Võib-olla on asi ka selles, et ma ei olnud Londonis, vaid Birminghamis,» arutleb ta.

Eesti on ilusaks muutunud, kiidab ta, ja kaubavalik on nii suur, et kui ta tuleks Eestisse elama, saaks täiesti hakkama. Ainult hinnad on siin kõrged.

«Ameerikas on kõik hästi odav. Korterid on kallid, aga toit ja riided on odavad.»

Koduigatsus pole kadunud

Siiski kisub tema süda Eestimaa poole.

«Oleks väga tore, kui saaksin suvepuhkuse ajal Estonias tantsida. Samas ma ei või siinsetelt solistidelt tööd ära võtta - nemad tahavad ju ka esineda. Ükskõik mil moel ma Eestis tantsida saan, olen kõigega nõus!»

Kuigi tema kõige lähedasem inimene, abikaasa Molly on ameeriklanna, ei välista Tiit Helimets seda, et nad kunagi Eestisse kolivad. Siin on veel palju talle olulisi inimesi, kellelt ta on üht-teist pärinud või kellele midagi andnud.

«Minu peres eriti tantsijaid ei ole, aga Lauri on hea tantsija,» räägib ta oma tädipoja Lauri Pedaja kohta. «Mäletan teda sellest ajast, kui ta oli kolmeaastane. Hiljem käisime Viljandis ringi ja vedasin teda teatrisse, püüdsin igati ta silmaringi avardada. Ma ei imesta, et Lauri on kunstist huvitatud.»

Seda, et Lauri kohalikule kollasele ajakirjandusele kõneainet annab, peab Tiit Helimets noore inimese mööduvaks väljapaistmissooviks. «Eks kõik õpi oma vigadest,» lausub ta.

«Mu tädi Evi Hulkko on kunstnik. Isa on mehaanik. Mis asju ta kõik välja ei mõtle! Ta ehitas meile maja, tegi ahjud sisse, ehitab mootorrattaid,
autosid ja traktoreid - tal on võimas aju! Onu oli rahvateatris näitleja, tal on mõnusad emotsioonid. Kui sellised inimesed on ümberringi, siis avastad ja ammutad järjest midagi.»

Proovi enne Eestis!

Ka elus kohatud ebameeldivatelt inimestelt on tema sõnul palju õppida, vähemalt seda, kuidas ise käituda ei tohiks.

Tiit Helimetsa meelest on inimese parim omadus võime andestada, kuigi mõnikord on seda teha väga raske. «Mina olen kõik andeks andnud. Ja püüan olla avatud. Kui oled kinnine, ei suuda sa midagi uut avastada.»

Mida võiks öelda nendele noortele, kes ihaldavad minna Ameerikasse maailma vallutama?

«Proovi enne Eestis midagi ära teha! Kui tunned, et miski sind takistab ja sul ei ole siin enam võimalust areneda, siis mine.»

Tagasi üles