Uued plaadid

The Pastels Slow Summits (Domino) Foto: Repro

    The Pastels

Slow Summits

(Domino)

Hinne 3

Pastelne: check!

Selle šoti indipopibändi hiilgeajad jäid 80ndatesse, kus neid on tagantjärele ekslikult ka üheks twee-popi vundamentgrupiks nimetatud, sest nad tegid ilusat muusikat. Viimasel paaril kümnendil on Pastels, mille põhiliikmed on Katrina Mitchell (graafiline disainer) ja Stephen McRobbie (raamatukogutöötaja), tegutsenud harva, kui üldse. Eelmine album «Illumination» ilmus 16 aastat tagasi. Paljude suvaliste albumitega karjääri mitterikkumine mõistagi ainult süvendab legendistaatust. On nende viies album nüüd kuidagi teistmoodi? Ehk jah.

Müra on foonilt kadunud, tekstuur on peenem, rikkalikus arranžeeringus uitlevad tavapärase jangle-kitarri ja tavalisest rokima trummi vahel jazzilikud motiivid mellotronil, flöödil jne, sellise muusika iginostalgilist iseloomu rõhutab hõre, aga mõjus brass-sektsioon. Kena nukker melanhoolia on alles ja seda kannavad vale-60ndate romantilised meloodiad. Anakronistlik, kuid keegi ei oota Pastelsilt «Aardvarcki esitamas All Saintsi 24. sajandil, remiksituna Kode 9 poolt».

Valner Valme
------------------------

    Majical Cloudz

Impersonator

(Matador)

Hinne 5

Tume paatos

Crooner Devon Welsh ja sündioperaator Matthew Otto Kanadast pakuvad oma debüütalbumil (neilt on koos ilmunud ka üks EP ja varasemate lugude kogumik Arbutuse alt, kui Welshi veel polnud, aga laulis näiteks Grimes) painavalt lihtsa produktsiooniga aeglast ja üliaeglast eepilist poppi, kus solist võtab jutlustajarolli, asub oma paljuütleva, avara, ehk ka hetketi sosiskleva häälega ebamoodsalt esiplaanil ja saatva elektroonilise muusika paistel saab kuulaja ehk väherda, võib-olla mõelda ja olla, kindlasti mitte mingeid rütmilisi liigutusi teha.

Kui jälk on tants, kui parajasti ei tantsi. Tekstid on pisut sügavmõttelised, aga tähtsam on esitusviis. Preesterlik, Depeche Mode’i Dave Gahani ja Tindersticksi Stuart Staplesi vahele. Siiski on siin midagi kaugemat, indipopi raamest õnneks väljaspoolset: Scott Walker (seejuures uuem), Lee Hazlewood, isegi Frank Sinatra.

Laul on aeglane ka siis, kui elektrontrummid rutem võbelema hakkavad. Vokaalist ei saa mööda, seejuures on minu lemmik Otto saatemuusika: minimalistlik, tunnetuslik, kohati ülbelt lihtne, samas vaatamata saatjarollile mõjus, ja eepiline kui Mooses. Ja see plaat on kasvaja. Esimese hooga pannuks 3.

Valner Valme
----------------------

    DND

Tulede säras

(Gramophone Tree)

Hinne 4

Luminaalne uusnostalgia

«Ma tulin koju,» laulab Rainer Sirel ehk Rob loos «Minule mälestus», ning tal on õigus. DND on tulnud koju, mitmes mõttes. Kolinud Londonist Eestisse. Vahetanud inglise keele eesti keele vastu. Ning kui varem Dead Next Doori ja veel päris palju varem The Whisky ja Big Whisky nime all kõlati pahatihti kui säästugrunge või lahjendatud Oasis, siis ka mõjutused on seekord kodule lähemalt. Siit kõlab läbi Kino, siin on kuulda algusaegade Metro Luminal, isegi niivõrd, et tegu võiks olla Luminali kadunud plaadiga 90ndatest, ning selles ajas praegune DND elabki.

«Tulede säras» on otsast lõpuni melanhoolselt tuttav, sa oled seda kõike juba kuulnud, justkui 15 aastat hiljem üles leitud lapsepõlveplaat, omamoodi uusnostalgia. Esimese kuulamisega tuttav, järgmistega juba ammune sõber. Ning isegi kui samas «Minule mälestuses» ja mõnes loos veel muundub DND korraks Terminaatoriks, anname andeks, lapsepõlv (tänase popmuusika oma) seegi.

Kaarel Arb
----------------------

    Laura Mvula

Sing To The Moon

(RCA)

Hinne 4

Gospedeelia

Inglise laulja/laulukirjutaja Laura Mvula debüütalbum üllatab tugeva esitusega. Esmakuulamisel võttis plaat pintsli käest, kuid hiljem suutsin pildi tasapisi kokku maalida. Pilt on muidugi mitmemõõtmeline, sest Mvula soulil on palju näidata. Hõljuvad keel- ja puhkpillid viivad ajas tagasi, kuid plaat on sellegipoolest pigem samm ette kui taha.

«Sing To The Moon» on ere valgus tunnelist, mis ühendab ilusad asjad. See on muusikaline polümeer, millesse on aheldatud kergsammuline afrorütmikus, gospeli elegants ning popmuusika kunstiline pool. Seda maailma on kerge nautida, plaat on pehme kui padi, aga märkamatult neelab see kuulaja täielikult endasse. 25-aastane Laura on lõpetanud Birminghami konservatooriumi kompositsiooni eriala, vabal ajal juhatab gospelkoore ning esimesi demosid välja saates oli hoopis sekretär.

Muusikaliselt on teda inspireerinud neosouli kuninganna Erykah Badu ja palju vanemadki soul/jazz-lauljatarid. Nina Simone võinuks naeratada, ehk taevas naeratabki, sest tema teatepulka viiakse edasi.

Florian Wahl
-----------------------

    Tricky

False Idols

(!k7)

Hinne 4

Juurte trip

Üks triphop’i alustalasid Tricky on tunnistanud, et oma eelmise kahe albumi üle ta erilist uhkust ei tunne ja et uuel plaadil pöördub ta tagasi juurte juurde, lõpetades valede iidolite kummardamise. Tuttavat ja veidi kulunud mudelit «lõika-kleebi-lisa uus Topley-Bird» kohtab ka seekord («Nothing’s Changed», «Tribal Drums»), samas on see vaid üks osa kirjust helikompotist. Esilugu – kummardus Patti Smithi poole, puhttrickylikult uue rõhuasetuse saanud «Gloria» ehk «Somebody’s Sins» on oma minimalismis üks säravamaid.

«Nothing Matters’i» ja «Bonnie & Clyde’iga» teeb Bristoli veteran silma tantsusaalidele, «Parenthesis» rokib.  Kummalisel kombel Fifi Rongi kingi põrnitsev «Chinese Interlude» isegi sobib sinna vahele, lüües albumi õhkõrna stiililise tasakaalu otsustavalt sassi. «Passion Of The Christ» lõpetab plaadi teravalt ja võimsalt. Viis-kuus ruumitäitvat lugu vähemaks  ja tegu oleks  aasta ühe mõjusama plaadiga.

Kalev Aasmäe
----------------------

    Deep Purple

Now What?!

(Edel)

Hinne 4

Minevikuga mehed

Deep Purple teeb uut muusikat pärast pikka pausi, eelmine album «Rapture Of The Deep» ilmus seitsme aasta eest. Nad on säilitanud oma näo ning ainus, kellega Deep Purple’it võrrelda tasub, on Deep Purple ise. «Now What?!» ammutab jõu ansambli ajaloost ning annab põhjuse meenutada, kui kirev see minevik on.

Alustanud psühhedeeliasse kalduva biitorkestrina, kasvas Purple pikkuses ja laiuses, luues algupärase sulami progest, hard rock’ist, klassikast ning tumedast soulist. Kõrgel tasemel teostatud «Now What?!» on pühendatud eelmisel aastal meie hulgast lahkunud Jon Lordi mälestusele, samas ütleb ta mõndagi bändi tänapäeva kohta. Don Airey ja Steve Morse pole pelgalt asendusmehed, nad ongi osa Deep Purple’ist. Vaevalt saab kollektiivile, kus mängivad 70. eluaastale lähenevad mehed, ennustada hiilgavat tulevikku, kuid olevik on kindlalt nende eneste käes.

Mart Juur
----------------------

    Killswitch Engage

Disarm The Descent

(Roadrunner)

Hinne 3

Raud jälle tulel

Ameerika metalcore’i raskekahurvägi näitab ka kuuendal albumil hiilgavat maitset meloodiate osas. Lüürika on endiselt tume ja kurjus valla pääsenud. Neli aastat oodatud plaat pritsib blast beat’ist ja kiiretest kitarririffidest. Vana vokalist Jesse Leach naasis veel mitmekülgsema ja võimsama vokaaliga, meenutades Tesseracti endist lauljat Daniel Tompkinsit või Opethi frontmanni Mikael Akerfeldti.

Plaat kõlab terviklikult ning heli on massiivne, kuid liiga ühe latiga löödud. Esmapilgul on üht lugu teisest keeruline eristada, ent kontrastid ja pöörded on nende suurim trump. Kurjakuulutavad vilkad salmirifid viivad iga kord loo refrääni ja kogupildi meloodilise ja atmosfäärilise katarsiseni, mida viimistletakse detailirohkete kitarrisoolodega. Vanameistrid on tõestanud, et nad ei roosteta ja nende metallhing jääb metalcore’i rauduksele püsima veel tükiks ajaks.

Gert-Ott Kuldpärg
----------------------------

    Erkki Otsman ja Eesti Kabaree Bänd

Kabaree Marcelle

(Ketchek, Ots ja Otsman)

Hinne 4

Androgüünne muusika

Erkki Otsmani kabareelikud laulud ja androgüünne esinemismaneer on Eestis aastaid tuntud. Ja kuigi tema omapärast häält on kümme aastat tagasigi plaadile pressitud, väärib nüüdne helikandja erilist tähelepanu. Nimelt leiab siit vaid eestikeelseid algupäraseid laule, mille muusika on kirjutanud armeenlane Andranik Kechek ning teksti Loone Ots.

Kuulaja satub ajatusse kabareeatmosfääri, ning ainus, mida soovida, on see, et kangesti tahaks neid laule ka kontserdil või lavastatuna vaadata-kuulata. Tõsi, ka plaat manab ohtralt pilte – Otsa tekst on äärmiselt väljendusrikas ning bioloogiaõpetaja Otsmani diktsioon perfektne.

Verni Leivak
----------------------

    LeAnn Rimes

Spitfire

(Curb)

Hinne 4

Kantrinaine

Kunagi sai üksi toas LeAnniga koos ulutud «How Do I Live» ja imetletud tema talenti. Rimesi süüdistati noore artistina liiga küpsete ja kohatu sisuga lugude laulmises. Ikka tahtis ta olla vanem, laulda valusast armastusest ja kaotuspiinast. Nüüd on ajad teised, hääles ja muusikas on täiskasvanud naise sügavus ja elukogemus. Rimesi lood on inspireeritud enda läbielamistest. On ka mõni kaver, näiteks Austraalia laulja Missy Higginsi «Where I Stood». Särtsu lisavad külalised Jeff Beck, Alison Krauss jt. Rimesi hääl on sügav ja jõuline, tal on kantrilaulja tämber ja hea stiilitunnetus. Pärast mõningat kuulamist hakkavad lood üksluiseks muutuma. Sõelale jääb kahetsev ballaad «A Waste Is A Terrible Thing To Mind».

Viivika Reintam