Nädala plaat: Gooti kameeleon

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kerli
Kerli Foto: SCANPIX

Kerli

Utopia EP

(Def Jam)

Hinne 4

Tegelikult ei kirjutata sellistes rubriikides harilikult ei singlitest ega EPdest. Ajakirja Playboy tsiteerides on Kerli puhul aga tegu ühega suurimatest popstaaridest, kellest maailm pole kuulnud. Eestlased muidugi on. Ükski teine rahvusõde pole varem ega praegu jõudnud sinna, kus Elvas sündinud ja Californias elav Kerli asub. Ta ei ole uustulnuk, kes alles popimaailma halastamatu võidujooksu stardipakul. Stardipauk on kõlanud aastaid tagasi ning nüüd on südi Kerli takistusi täis pikitud keerulisel rajal täis piiramatuid võimalusi, kontimurdvaid väljakutseid, glamuuri, julmust ning eelkõige meeletut konkurentsi.

Kerli debüütalbumi pealkiri oli «Love Is Dead» («Armastus on surnud») ning sisugi vastavalt depressiivne. Kuut pala ja üht remiksi sisaldav «Utopia» on sellega võrreldes puhas positiivset energiat kanaliseeriv kontrast. Muutunud on ka rütm ja saund, «Utopia» on puhas ja tore elektrooniline gootipopi tantsuplaat koos paari intiimse ballaadiga.

Ambivalentne EP algab pompoosse staadioni-house-palaga «Can’t Control The Kids», millele järgnev universaalhitt ning edetabelimurdja «The Lucky Ones» toob esile Kerli kui reividiiva. Minu jaoks läheb asi huvitavaks aga alates mitmekihilisest ballaadist «Love Me Or Leave Me», mille siirus ja emotsioonid on mõjusad ning liigutavad. «Sugar» on tantsulisele struktuurile vaatamata põnev eksperimentaalsuses. «Here And Now» on perfektne, kuid pretensioonitu tantsupopp ning punkti paneb klaveriballaad «Chemical».

Tundub, et kameeleonistaatusele vaatamata pole Kerli veel päris oma nägu leidnud. Kindlasti on ta tugev ja ekstravagantne isiksus. Need on ühest küljest küll tugevad trumbid, ent teisalt võib isepäisus vahel olla kahe teraga mõõk. «Utopia» nimelt pidanuks olema täispikk album, materjalipuudust Kerlil nüüd küll ei ole ning õigupoolest liikus varakevadel internetiavaruste piraadivoogudel versioon «Utopiast», kus oligi peal tosin pala. Võib ainult aimata, miks plaadifirma otsustas levvi paisata pelgalt EP.

Mõne kuu eest Kerlit intervjueerides süvenes minut-minutilt tunne, et piiga elab küll omaloodud muinasjutumaailmas, kuid vaatamata sellele hoiab pea selge ja rahuliku ning jalad kindlalt maas. Ta on äärmiselt pühendunud artist, kelles peitub palju rohkem kui pelgalt glamuurikanalite hooajaline täitematerjal. Kerlil on väga huvitav vokaal, tohutu töötahe ning anne kirjutada suurepäraseid poplugusid. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles