Vana-Egiptuse nekropol paljastas iidse lapsevägivalla juhtumi

Vana-Egiptuse nekropol paljastas iidse lapsevägivalla juhtumi Foto: SCANPIX

Arheoloogid leidsid Egiptusest Daklehi oaasis tehtud väljakaevamistel nekropoli, kuhu oli ka maetud väikelaps, kelle jäänustel oli vägivalla jälg.

Umbes 2000 aastat tagasi elanud laps on esimene dokumenteeritud lapsevägivalla juhtum, edastab Live Science.

Samas on see ka esimene Egiptusest leitud lapseskelett, millel on vägivalla märke. Laps suri 2 – 3 aasta vanusena.

Daklehi oaas on üks seitsmest oaasist Egiptuse lääneosas asuvas kõrbes. Neis oaasides on olnud inimasutus alates kiviajast.

USA bioarheoloogi Sandra Wheeleri sõnul lubavad nekropoli paljastused heita pilgu aega, mil Vana-Egiptusesse hakkas jõudma kristlus.

Kellis 2 matmispaigast leitud matmised viitavad kristlikele kommetele.

«Seal ei ole lapsi maetud eraldi vaid ühte paika. See oli sel iidsel ajal üsna haruldane,» sõnas asjatundja.

Süsinikmeetodil uurimine näitas, et Kellis 2 matmispaika maeti ajavahemikul 50 – 450 pKr.

Kui teadlased leidsid lapsejäänuse, mis sai tähistuse «Matmine 519», oli see esmapilgul nagu ikka inimjäänus. Kui aga Wheeler ja ta kolleeg Tosha Duprasbegan liiva harjadega minema pühkisid ootas neid üllatus, sest lapse luudel oli palju murde.

«See oli kummaline. Olime leidnud veel laste jäänuseid, kuid neil olid teistsugused traumad. Sel lapsel olid aga sellised luumurrud, mis olid äärmuslikud,» lausus Wheeler.

Teadlased otsustasid lapseskeletti lähemalt uurida. Selleks kasutati röntgenit, kudede mikroskoopanalüüsi ja isotoopide analüüsi. Nad leidsid mitmeid luumurde kogu kehal sellisest kohtades nagu käsivartel, roietel, vaagnaluul ja selgrool.

Uurijate sõnul võidi selle lapse kallal vägivalda tarvitada ning kõik viitab mitte traumast tekkinud vigastustele.  Samas aga leiti, et laps suri siis, kui luumurrud olid paranemas.

Kõige ebatavalisemaks avastuseks oli see, et lapse mõlema käsivarre ülaosas oli samasugune luumurd. Luumurd ulatus läbi luu ning näitas, et luu murdmiseks kasutati jõudu.

Teadlased oletavad, et keegi haaras vihahoos väikelapsest ja raputas teda väga tugevalt. Selle tagajärjel tekkisid luumurrud. Osa vigasusi aga võidi tekitada löökidega.

Arheoloogid ei tea täpselt, mis lapsele surma tõi.

Laste vastu suunatud vägivalla tõendid on arheoloogias väga haruldased. Põhjus võib peituda ka selles, et lastejäänustele hakati rohkem tähelepanu pöörama alles 20 aastat tagasi. Varem arvati, et lasteskeletid ei paljasta just palju.

Teada on paari vägivallatunnustega lasteskeletti, mis pärinevad Peruust, Prantsusmaalt ja Suurbritanniast, kuid need on keskajast või hilisemast ajast.

Kellis 2 matmispaigast leitud 158 laste- ja noortejäänuste seas oli vaid «Matmine 519», mille juurest leiti otseseid kehalisi vigastusi, mis viitavad vägivallale, mitte õnnetusele.

Samas on selliste vägivallatunnuste leidmine haruldane, sest Vana-Egiptuses olid lapsed tähtsad ja neid hoiti.

Teada on, et roomlased armastasid oma lapsi väga, kuid samas olid nende kasvatusmeetodid väga karmid.

«Ei ole teada, kui palju imbus Rooma impeeriumisse kuulunud Egiptusesse Vana-Rooma lastekasvatusviise. Võimalik, et see lapsevägivalla juhtum oli tingitud Rooma mõjutustest,» nentis Wheeler.