Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/09/27/768812t1hed9c.jpg)
2005. aastal Helsingis odaviskes maailmameistriks kroonitud Andrus Värnik tunnistas täna, Kanal 2 saates «Sa ei ole üksi», et on teinud elus valesid valikuid ja seetõttu lõppes ka tema sportlasekarjäär arvatust varem. Hetkel Värnik tippsporti naasmise peale ei mõtle.
«Enda jaoks teen sporti. Liigutan vaikselt, et hoida natukenegi ennast vormis,» sõnas Värnik. Mees lisas, et võistlema ta praeguse seisuga minna ei taha. Karjääri jooksul jättis ta mitmele võistlusele minemata, kuna kehvad tulemused ei pakkunud talle lihtsalt midagi.
«2007. aastal käisin Osakas MMil. Tulemused hakkasid minema nutuseks. 80 ja 81 meetrit ei paku mulle pinget. Väga raske on võistelda ja kohaneda, kui olen kehv, siis ei saa midagi pakkuda,» meenutas Värnik.
«See oli aasta 2008 – olümpiaaasta. Pekingi aasta. Olid Eesti meistrivõistlused Kadriorus. Seal oli ka kvalifikatsioon nagu tiitlivõistlustel ning täistin normi ära ja vaatasin, kuidas teised viskavad. Ma mõtlesin, et miks ma siin istun. Tundsin ennast kehvasti, kuna minu jaoks on 71 meetrit kehva. Jäin finaalis kolmandaks või neljandaks. Väga raske oli olla - ei nautinud enam ja ei tahtnud enam. Haiget tegi, kui tulemused olid nullid - see on ju varbaga viskamine. Ei tunud enam rõõmu, vaid pigem sellist kurbust ja valu,»
«Kui olin tipus, siis nautisin show’d ja head tulemust. Siis kui olin tipus, siis see oli kihvt ja mõnus. Kui töö kandis vilja, siis nautisin seda. On unenägusid, kus viskan väga kaugele ja see on väga hea uni,» rääkis mees.
Kuidas on lood odaviskaja isikliku eluga?
Värnik tunnistas, et elukaaslast tal praegu ei ole, kuid omal ajal oli tal kaks korralikku tüdrukut, kuid kummalegi ta siiski jah-sõna ei andnud.
«Eks olen ise ka palju süüdi. Puutusin kokku valede inimestega, peod ja värgid. Kõik kulub, ise kulud, raha läheb. Tegin pausi ja tegelikult see oli viga. Puutud kokku valede inimestega ja see viib halvale teele. Loomulikult hakkasid tulemused minema allapoole.»
Kas meil on lootust näha Värnikut veel oda viskamas?
«Võib-olla olen mälestustes natuke kinni. Eks see natuke teeb haiget, heas mõttes haiget. Kui võtad oda kätte, naelikud on jalas, särk seljas ja võtad hoo sisse, siis tahaks visata kaugele,» tunnistas Värnik ning lisas et pole enam ammu oda kätte võtnud.
Tulevikuplaanid?
Võimaluse korral oleks Värnik valmis juhendama noori ning äkki võtab ühel päeval ka veel oda kätte.
«Aega on mul palju. Midagi muud ma praegu eriti ei tee. Ma ei tea, kas ma olen hea õpetaja. Siiamaani tahaks ise veel hea olla. Olen mõelnud küll, aga kuna elu ei ole praegu paigas... »
«35 ei ole väga vana, et veel visata. Olen selle peale mõelnud küll, aga eks aeg näitab. Enda jaoks ikka liigutan, kuid on ka hetked, kus ei viitsi midagi teha ja murdud. Aga tegelikult ei tohi murduda. Sport annab jõudu ja annab hea enesetunde.»