«Enda jaoks teen sporti. Liigutan vaikselt, et hoida natukenegi ennast vormis,» sõnas Värnik. Mees lisas, et võistlema ta praeguse seisuga minna ei taha. Karjääri jooksul jättis ta mitmele võistlusele minemata, kuna kehvad tulemused ei pakkunud talle lihtsalt midagi.
«2007. aastal käisin Osakas MMil. Tulemused hakkasid minema nutuseks. 80 ja 81 meetrit ei paku mulle pinget. Väga raske on võistelda ja kohaneda, kui olen kehv, siis ei saa midagi pakkuda,» meenutas Värnik.
«See oli aasta 2008 – olümpiaaasta. Pekingi aasta. Olid Eesti meistrivõistlused Kadriorus. Seal oli ka kvalifikatsioon nagu tiitlivõistlustel ning täistin normi ära ja vaatasin, kuidas teised viskavad. Ma mõtlesin, et miks ma siin istun. Tundsin ennast kehvasti, kuna minu jaoks on 71 meetrit kehva. Jäin finaalis kolmandaks või neljandaks. Väga raske oli olla - ei nautinud enam ja ei tahtnud enam. Haiget tegi, kui tulemused olid nullid - see on ju varbaga viskamine. Ei tunud enam rõõmu, vaid pigem sellist kurbust ja valu,»
«Kui olin tipus, siis nautisin show’d ja head tulemust. Siis kui olin tipus, siis see oli kihvt ja mõnus. Kui töö kandis vilja, siis nautisin seda. On unenägusid, kus viskan väga kaugele ja see on väga hea uni,» rääkis mees.
Kuidas on lood odaviskaja isikliku eluga?
Värnik tunnistas, et elukaaslast tal praegu ei ole, kuid omal ajal oli tal kaks korralikku tüdrukut, kuid kummalegi ta siiski jah-sõna ei andnud.