/nginx/o/2013/02/03/1553588t1h5d8c.jpg)
Pühapäeval lõppes 66. Cannes'i filmifestival, mille peaauhinna võitis Prantsuse lesbidraama «La vie d'Adele». Festivali väisas ka meie tuntud filmitegija, Ilmar Taska.
Ilmar Taska: Cannes`i peod ja vastuvõtud polnud seekord eriti uhked
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millised olid emotsioonidest tänavusel festivalil - üllatused, pettumused?
Tore, et festival on hoogu ja sära juurde saanud, osaliselt ka seetõttu, et seekordsel festivalil oli palju Hollywoodi filme ja rohkem tuntud tähti. Kaasa aitas muidugi ka see, et žüriis istusid Steven Spielberg ja Nicole Kidman.
Mind rõõmustas, et parima meesosatäitja preemia sai vana täht, Bruce Dern, filmiga Nebraska. Mul oli põhjust selle filmile põialt hoida, kuna selle filmi kunstnik on mu hea sõber Dennis Washington.
Head meelt tegi seegi, et esindatud oli ka Eesti Filmiinstituut ja meie paviljon oli saanud hea asukoha festivalipalee taga.
Rõõmustav oli ka see, et House of Film, firma, millega teen kaastööd, oli filmiturul edukas ja müüs rohkem filme, kui möödunud festivalil.
Kahjuks oli seekord vähe Ida-Euroopa filme , suur osa preemiaid läks Aasiasse, Ladina-Ameerikasse ja Põhja-Aafrikasse.
Majanduskriisile vastavalt ei olnud peod ja vastuvõtud ei nii uhked ja eriti vähe oli pidusid jahtidel, need loksusid tuules ja tormis kail.
Tore on näha, kuidas aeg hindab ümber väärtusi. Festivali tähelepanu köitis Hollywoodi filmilegend Kim Novak, keda kohtasin siis, kui tegin tööd Oscaritega.
Hitchkocki „Peapööritust“, mis sai 1958. aastal halva kriitika osaliseks, peetakse nüüd üheks kõigi aegade parimaks filmiks.
Ja Kim Novak näeb endiselt kena välja. Tähelepanu said filmitähed , kes ei olnud oma esimeses nooruses ja tendentsiks on rohkem tähelepanu pöörata ka küpsemale publikule.
Milline oli Sinu lemmikfilm?
Häid filme oli seekord palju ja üldse on sel aastal maailmas filme toodetud rohkem kui kunagi varem.
Lemmikfilmina võiks mainida auhinna võitnud vendade Coen`ite filmi „ Inside LLevyn Davis“ noore muusiku eksirännakutest.
Fellini traditsiooni jätkas esteetiline Paolo Sorrentino „La Grande Bellezza“, kus magus elu oli kergelt käärima länud.
Palju oli seksuaalset temaatikat. Tähelepanu äratas prantslase Francois Ozoni film seitsmeteistaastasest heast perekonnast tütarlapsest, kes alustab tööd prostituudina, kuldse palmioksa võitnud Etioopia film kahest lesbilisest neiust .
Sugestiivset realismi saavutab alati ka Iraani reshissöör Asghar Farhad oma filmis „Le Passè“, mille peaosaline Berenice Bejo, võitis ka parima naisosatäitja preemia.
Cannes`is sadas kohutavalt. Kas sellel oli ka mingi mõju festivalile?
Vihm mõjus laastavalt. Juba avalöögist alates oli kurb vaadata paduvihmas ligunevaid õhtukleite ja meeste smokinguid.
Keerasin endal ka kuuekrae üles aga kuub paisus vihmast nagu švamm. Piletikontrolörid tõrjusid eemale salle ja vihmavarje, et Black Tie oleks ikka korrektne.
Ära jäid Beach Party`d . Rannast puudusid ka topless kaunitarid. Vihm rikkus ära ka uhked soengud ja kõigil tekkis ühtlaselt veidi meost läinud wet- look frisuur.
Üldse oli üks külmemaid festivale mitmekümne aasta jooksul, mis muidugi meeleolu rikkus, sest eelkõige on Cannes üks suur filmipidu , kus ei peaks võitlema külma, vihma ja tuulega.
Kaua ise Cannes`is olid, palju filme jõudsid ära vaadata?
Cannese`i festival on niivõrd intensiivne, seal on nii palju inimesi, kohtumisi, turvakontrolle, et vahel jääb mulje nagu oleksid suurel apokalüptilisel lennuväljal.
Mina pidasin seal vastu nädala, tegin väikse pausi ja tulin siis veelkord tagasi. Mõned mu sõbrad lahkusid filmirindelt veel varem.
Filme sai nähtud palju, veel rohkem oli kohtumisi ja kokteilitamist, sest eelkõige on see foorum, kus filmirahvas kokku saab.
Näiteks peamiste festivali hotellide terrassidel võib ühe päeva jooksul näha nii Orlando Bloomi, Leonardo Dicapriot, kui Nicole Kidmani.