Uued plaadid

Julia Holter Tragedy (Leaving) Foto: Repro

    Julia Holter

Tragedy

(Leaving)

Hinne 4

Muusika mõtestatud

California daamil Julia Holteril on kõrgharidus kujutavas kunstis ja tema muusika on loomulikult puhas kunst, mille eesmärk on ühtaegu helidega rääkida, kirjutada, mõtestada, maalida, liikuvaid pilte näidata. Õhulosse luua. Tavaliselt ajab selline rõhutatult kõrge ja lai ambitsioonikus kas haigutama või hirmu nahka, aga kui me kõiki kavalaid naisi muusikas kardaksime, poleks meil Laurie Andersoni, Liz Fraserit ega Kate Bushi.

Holteri kaks aastat tagasi ilmunud debüütplaat «Tragedy» ilmus nüüd CD-l ja duubelvinüülil uuesti ning on äärmuslikum kui järgnenud «Ekstasis», mida võib isegi indipopiks nimetada. «Tragedy» lähtepunktid on ambient, neoklassika, kreeka tragöödiad, performance art, art-house kino, Riley, Reich, Stockhausen, Yoko Ono ja kindlasti eelmainitud Laurie Anderson. Kõik ei tule helipildis veel nii selgelt välja kui ehk mõeldud on, sest salvestatud on koduste vahenditega: n-ö magamistoapopp, samas lisab see sahisev-kumisev saund kontseptsioonile vastavat spontaansust. Augustis ilmutab Domino Holteri kolmanda albumi «Loud City Song», mis esmakordselt on salvestatud profistuudios.

Valner Valme
-----------------------------

    The National

Trouble Will Find Me

(4AD)

Hinne 3

Kurva kuju rüütlid

USA indirokibändi kuuenda albumi pealkiri on pisut tagasihoidlik: kõikvõimalikud hädad ja mured on neid üles leidnud juba ammu, aastal 1999, mil kokku tuldi. Seda vähemalt tekstides ja nende muusika iginukras alatoonis. Neid iseloomustavad eksistentsialistlikud hirmud, pessimism, depressiivsus. Elu on ikka imelik, totter ja julm. Järjekordne Tindersticks – paralleeli õigustab solist Matt Berningeri manav, hingerutjuv bariton.

Kurvad ja habemes, teevad ometi ülevaid, igatsevaid, peamiselt kesktempos poplaule, mis üldse tuju ära ei aja. Kaksikvennad, kitarristid-multiinstrumentalistid Aaron ja Bryce Dessner on laululoojate tandem, kes olnud eeskujuks Arcade Firele ning viimaste Richard Parry teeb «Trouble’il» kaasa. Kuid võta Arcade’ilt pompoossus maha, ja Dessnerite meloodiad on nõtkemad ning lugude struktuurid põnevamad.

Trummar Bryan Devendorf mängib kirega ja leiutab loo jooksul uusi käike, bassist Scott Devendorfi randmeis on funk. National sai eelmise albumiga «High Violet» (2010: nende suurejoonelisim, aga ka igavaim) superstaarideks. Sümpaatne, et uus plaat kõlab jälle suhteliselt introvertselt, see tähendab aga nende puhul sugestiivsust. Kuigi laululoomisoskust ja sisendusvõimet pole kaotatud, ei ole ka kuhugi edasi liigutud.

Valner Valme
-------------------------------

    Sigur Ros

Valtari Film Experiment DVD

(EMI)

Hinne 5

Argipäeva imed

Kummaline, ilus ja ebamaine Islandi bänd Sigur Ros on saanud sabast kinni millelgi kirjeldamatult kaunil. Võis siis on see kaunidus saanud kinni hoopis neist. Sigur Rosi elegantne peenekoeline eepilisus lummab jätkuvalt. Bändi jaoks on visuaalne pool tähtis ning sestap pole imestada, et sügisel pakkusid nad oma mulluse albumi «Valtari» materjali mitmetele filmiloojatele. Film ei ole nimelt triviaalne kogum muusikavideoid, siin on madala eelarvega lühifilmid. Lühikesed või mitte, konkreetsuselt, haardelt ja emotsionaalsuselt annavad need sageli silmad ette kahetunnistele oopustele.

Erinevad rakursid, kontseptsioonid. Ühisosaks muidugi Siguri graatsiline ja haldjalik ärkveloleku ning unenäo vaheliste hetkede post-rock-ambient, mis on kui heliline võluobjektiiv, läbi mille paistab igapäevane imena. Tigu ja rebane, moderntantsijad mahajäetud tööstushoones. Naer ja pisarad. Muinasjutumaastikud, müüdid ja üksilduse jõud. Sigur Rosi muusika suudab kunstiks muuta isegi omalaadse huumoriga vürtsitatud õppevideo, kus lämbumisohus olevate aitamiseks õpetatakse Heimlichi võtet! «Valtari Film Experimentis» pulseerib unikaalne ja üldinimlik erinevatel jõulistel ning maagilistel viisidel.

Margus Haav
---------------------------

    Mike Patton

The Place Beyond The Pines OST

(Milan)

Hinne 4

Põnev filmimuusika

Endine Faith No More’i frontman, plaadifirma Ipecac juht ja lugematute koostööde partner Björkist John Zornini on komponeerinud muusika ühele ääretult kaunile draamafilmile. Kuna tema muusikaline ampluaa on sisuliselt piiramatu, on seda raskem kvaliteeti hoida, aga plaat on kuulatav ka ilma filmita, meenutades kohati Kubricku filmide saundträkke, elektrooniliste kõlade poolest aga Daft Punki «Troni». Orkestratsioon on laialivalguv ja hüpnootiline, samal ajal loob pattonlik süngus ja veidrus koorikasutuses dimensioonilise kontrasti, mis tekitab kummalised vahekorrad vana western-kitarri või klaveriga. Sakraalne ja pidevat ränka teekonda läbiv materjal. Plaadi viimased viis lugu pole tema kirjutatud, aga sinna mahuvad Arvo Pärt ja Ennio Morricone!

Gert-Ott Kuldpärg
-----------------------------

    Justice

Access All Arenas

(Ed Banger)

Hinne 5

Põnev laiv

Prantsuse electro-duo Justice’i 2008. aasta kontsertalbum «A Cross The Universe» rabas jalust. Electro kõlab palju paremini suurtest kõlaritest. Justice teadis seda ning nad mitte ainult ei esitanud oma hittalbumit «Cross» (2007), vaid rearranžeerisid debüütalbumi kohapeal. Muutes mustreid ja lisades eepilisust. Uus laivplaat hõlmab pooleks nimetatud eelmise albumi muusikat ja kaks aastat tagasi ilmunud «Audio, Video, Disco» palu. Aeg näitab, kas Daft Punk jääb kah kahe mehega midikontrollerite taha või teeb seda, mida Justice ei julgenud teha ehk suurekoosseisulise kontserdi. Siiski on «AAA» tõesti kolme A kategooria vääriline.

Niilo Leppik
--------------------

    Steve Mason

The Monkey Minds In

The Devil’s Time

(Double Six)

Hinne 3

Depressiooni küüsis

Ei tasu ehmuda selle plaadi kaanekunsti ees, sest tegelikult on siin peidus mahe indirokk, mida me kõik armastama oleme õppinud. Šotlane Steve Mason, varem The Beta Bandi juhtinud mees, on pärast bändi laialiminekut teinud muusikat erinevate nimede all: King Biscuit Time, Black Affair, nüüd teine album oma nime all. Vahepeal hakkas ka kontorirotiks ja võitles depressiooniga. Nn teise sooloka «põhjustasid» samuti depressioonipatareid, kuid Steve on õnnelik mustast august väljumise üle. Positiivselt kõlab gospelkooriga «Lonely».

Mason oskab teha atraktiivset elektroonikaga segatud indipoppi, 90ndate lõpus ja nullindate alul oli Beta Band folktroonika liikumise esirindel, samuti on teda kogu aeg kütkestanud hiphop, ka siin plaadil on Gorillazt meenutav «More Money, More Fire». Lugudevahelised skitid, eksperimentaalsed fragmendid pigem rikuvad kui rikastavad muljet, aga album näitab, et Mason suudab üksigi suurepäraseid asju luua. Beta Bandi fännidele jätkuvalt kohustuslik.

Florian Wahl
--------------------------

    Tunnetusüksus

Global Mango Free

(Improtest)

Hinne 3

Vanad jazz-«lindid»

Tunnetusüksuse üllitis koosneb tegelikult kahest plaadist. Lisaks punasele nimiplaadile kontserdiga aastast 1992 figureerib kaante vahel ka sinine «Story Of Whraktalia» (1998), samuti kontsertsalvestus. Viimasel teeb kaasa Siiri Sisask. Ja see on laias laastus ka ainus erinevus. Kummalgi juhul algab mäng hiilivalt, klapptoolide nagina saatel. Kui esimene kontsert leiab pea kohe oma kärestikulise voolusängi, siis teine laseb oodata.

On kohati üsna ambientlikki. Kuid pea kasvavad sealgi kobrutavad helimügarikud psühhedeelseks sambakarnevaliks, et minna siis üle atonaalse klaveri ja pasuna dialoogiks. Kumbki plaat on naiivne ja lärmakas, kohati ka tülikalt ambitsioonikas. Nagu teater. Palju eimidagiütlevusi. Tony Wilson on öelnud, et džäss on viimane pelgupaik andetutele, kes imetlevad ennast laval rohkem kui kuulajad saalis, kes peaksid tegelikult muusikast elamuse saama. Üllitis on pigem huvitav oma aja dokumendina kui hinges kajama jääva kunstiteosena.

Isaak Spungin
----------------------------

    Rachid Taha

Zoom

(Naive)

Hinne 4

Rai-punk

Alžeerlane Rachid Taha on üks kirevamaid kujusid prantsuse rokis. Tema plaatidel kuuleme araabia, prantsuse ja inglise keelt, sama loomulikult suhtub Rachid stiilidesse – olgu rai-muusika, idamaine folk, punkrokk, hiphop või elektropopp, ta kasutab kõiki ja miksib neist oma algupärandi. Koostöös Justin Adamsiga valminud «Zoomi» parimad palad – «Jamila», «Fakir», «Les Artistes» ning Brian Eno produtseeritud «Voilà Voilà» – kujutavad endast punkrokikütet, milles tuikab sajaprotsendine araabia funk. Eks ole fakt seegi, et kitarri mängib Mick Jones (eks-Clash, eks-Big Audio Dynamite).

Mart Juur
---------------------

    Agnetha Fältskog

A

(Universal)

Hinne 3

Estraadi tähestik

Fännide suureks kurvastuseks teeb Agnetha plaate harva, aga kui ta kord juba töö ette võtab, ei pea austajad pettuma. Jörgen Elofssoni ja Peter Nor­dahli kirjutatud ja produtseeritud album on täpselt selline, nagu keerulise saatusega diivalt oodata võib: nostalgiline, lihtsameelne, täis maitsekalt serveeritud õhkamisi ja ohkeid. Intriig peitub albumi pealkirjas, tuletades kauasele bändikaaslasele ja konkurendile proua Anni-Frid Lyngstadile leebelt meelde, kes oli ABBAs see esimene A.

Mart Juur