Nädala plaat: La Dolce Vita

Daft Punk Foto: promo

Daft Punk

Random Access Memories

(Columbia)

Hinne 4

20 aastat tegutsenud Prantsuse house-duo neljas album üllatab pärispillidega mängitud retro-souldiskoga. Nojah. Daft Punk ei kuulunud päriselt 90ndate alul tekkinud, 90ndate teisel poolel üleilmselt lahvatanud ja nullindail tasapisi hääbunud french house’i skeenesse, mida nimetati ka filtridiskoks (või nu-disco või filter house) ning mida iseloomustas 60ndate prantsuse popi, 70ndate ameerika disko ning 80ndate Hi-NRG, Detroiti techno ja Chicago house’i sünteesimine nüüd juba klassikalise orkestriga, kuhu kuuluvad sämpler, sekventser, sünt ja trummimasin – tänapäeval teevad tihti töö ära vastavad kompuutriprogrammid. Skeene eesrindlikumad esindajad olid Motorbass, Etienne de Crecy, Alex Gopher jt. Daft Punk eristus juba esimesel albumil «Homework» (1997) 4/4-biite kasutavast skeenest tempomuutustega, tehnoloogilise funk-rokkimise ning hiphop- ja punkfunk-esteetika, saundide ja struktuuridega. Liidrid ei kuulugi skeenedesse.

Dafti teine album «Discovery» (2001) on praeguse eelkäija soulpopi ja diskoklassika austamise osas, ent toona kanti 70ndate ihalus futuristlikku electropop’i konteksti sillerdava sci-fi-produktsiooni abil. Kolmas album «Human After All» asetas rokk-rifid techno-tekstuuridesse ja mõnigi lugu arenes happeliseks distortion-müraks – nende avangardplaat.

«Random Access Memories» on lõpuks Daft Punki french house-plaat, mis võtab ette žanri pehmemad, ajaliselt kaugemad juured. Selline saund kõlab Dimitri From Parise lugematutel retrodisko-miksplaatidel: Cerrone, Ashford & Simpson, Atmosfear, Terry Hunter, isegi Paul Mauriat. Lisaks annavad uue DP genealoogias tooni Earth, Wind & Fire, Hall & Oates, Chic (kelle Nile Rogers «Random Accessil» kitarri mängib), Donna Summer (keda produtseeris siin plaadil kaasa lööv Giorgio Moroder) jne.

Enamik laule on sündinud päris ansambliga, kus osalevad lisaks Rogersile looti veel Kanada klahvpillieksperimentaator Chilly Gonzales, Strokesi laulja Julian Casablancas kitarril, USA hinnatumaid sessioontrummareid John «JR» Robinson, kes muu hulgas löönud ka Michael Jacksoni «Off The Wall» albumil, multiinstrumentalist Chris Caswell, Stevie Wonderi ja Herbie Hancockiga musitseerinud jazz-/RnB-bassist Nathan East jt; vokaalsolistidena Animal Collective’i Panda Bear, Neptunesi/NERD Pharrell ­Williams, house- ja UK garage-produtsent Todd Edwards, eelmainitud Moroder, muidugi Daft Punk ehk Thomas Bangalter ja Guy-Manuel de Homem-Christo ise läbi vokoodrite jt. Lisaks 70-pealine spetsorkester osas lugudes. Muidugi on rõhk süntidel, mida peamiselt muljub Daft Punk ise, abiks Caswell jt.

Mitu aastat sisse mängitud plaat on juba niitnud tabelitippe USAs ja Suurbritannias. Kas Daft Punk on valmis saanud retro-kommerts-pastišiga? Seda võib nii võtta, aga sel juhul õigustab kunsti vaatenurgast tegu DP-le omane täiuseihalus: perfektsemalt sedasorti muusikat teha ei anna. Samas, tänu neile samuti omasele robotlikkusele (murdosasekundi pealt mõõdetud taktid, masinlikud ja kliiniliselt puhtad saundid, kordused, töödeldud vokaalid) kostab plaat täpselt nagu Daft Punk, mitte nagu tema sämplivaramu elustamine. 70ndatel ja 80ndate alul ei kõlanud muusika nii nagu «Random Access Memoriesel». Tegemist on peegliga, mis valetab.