Kunstide majal oli enneolematu lõikus

Kunstide maja märkis oma 60. aastapäeva Rein Laose ja Mart Tõnismäe lavastatud muusikaliga „Kiviaja Kalle”. Juubeli-tükki oli kaasatud pealt saja tantsija ja laulja, pildil Nele Erastus (vasemalt), Grete Tillart, Laura Busch, Elisabet Kirsi, Maarja Heinastu ehk ansambel Liisud. Foto: Ants Liigus

Pärnu Kunstide maja direktori Tiit Ermi väitel läheb töö sel kuul 60aastaseks saanud huvikoolis aastatega aina tulemuslikumaks, sellist kooli juhtida on suisa rõõm.

„Igal kevadel mõtlen, et enam paremini ei saa, aga sel kevadel on lausa heas mõttes hullumaja,” hindas koolijuht Kunstide maja õpilastele nii kodulinnas, mujal Eestis kui välismaal tänavu osaks saanud tunnustuse tulva.

Preemiate ja aukirjade kõrval paneb direktori südame laulma teadmine, et Kunstide majja on 2009. aastaks kokku saanud suurepärane pedagoogide kollektiiv.

„Olen õnnelik sellise seltskonna üle,” ei salanud Erm oma rahulolu. „Ma pole seda omaette eesmärgiks seadnud, aga niimoodi on ta kokku pudenenud.”

Niisugusel taustal pole vähimatki põhjust imestada 860 õpilasega kooli kasvandike väljapaistva esinemise üle konkurssidel, näitustel, festivalidel ja muudel noorkunstnikkude mõõduvõttudel. Pigem ärataks hämmingut, kui saavutusi napiks.

„Tunnustus kaasneb iseenesest, kui on tublid õpetajad ja lapsed, kes tahavad teha,” nentis direktor.

Personal otsustab kõik

Rääkides Kunstide maja tublidest õpetajatest, märkis Erm seda, et eriti tähtsad on eredad isiksused praegusel ajal, kui huvikoole ja seega valikuvõimalusi on palju, lapsi paraku sootuks vähem.

Sellises situatsioonis on loogiline, et lapsevanemad eelistavad huvikoole, loomulikult üldhariduskoolegi, kus lastega tegelevad mainekad õpetajad, kelle head tööd kroonivad nende kasvandike kõlavad saavutused.

„Tuleb oma laev panna õigele kursile ja siis ikka näksitakse,” sõnas Erm. „Kaader paneb kõik paika: kui on nimega õpetaja, tulevad lapsedki. Me ei kurda laste vähesuse üle ja paistab, et ei ole kurta ka lähiaastatel.”

Liiati siis, kui lähiajal kasvab majas töötavate stuudiote hulk veel. See on aga Ermi kinnitusel väga tõenäoline, sest kooli põhikiri fikseerib, et igal laiemat tunnustust leidnud õpetajal on õigus luua oma stuudio.

Praegu on neid seitse: Kersti Adamsoni balletistuudio, Anne Uusna laulustuudio, Silvia Nõukase ja Tiina Saidla kunstistuudiod, Rein Laose teatristuudio ning Zoja Moskaljova peotantsustuudio Meritäht ja Ants Lopsiku peotantsustuudio Minifox.

Ehkki Kunstide majja, mis asub 1670. aastate alguses Samuel Christian Heno ehitatud ja hiljem põhjalikult renoveeritud hoones Pühavaimu 8, pääseb kahest sambast kantud ukse kaudu, seisab huvikool direktori väitel viiel sambal: kunst, teater, muusika, tants ja ettevalmistusstuudio. Kokku moodustavad need harmoonilise koosluse nimega Pärnu Kunstide maja.

Kool nagu kool ikka

Kuigi Kunstide maja näol on tegemist huvikooliga, on ta kool nagu kool ikka. On ministeeriumi kinnitatud õppekavad, on kolm kooliastetki: juba mainitud ettevalmistusstuudio ehk algkool, edasijõudnute aste ehk põhikool ning eliitaste, mis vastaks üldhariduskooli gümnaasiumiklassidele.

„Õpilane ei tõuse astmelt astmele sõltuvalt vanusest, vaid lapse arengust, mõni jääbki algajaks,” tõdes Erm. „Ainult teda ei panda selle eest häbiposti ega hakata kiusama direktori käskkirjadega - see eristab meid tavakoolist.”

Samuti on Kunstide maja õpilasel õigus iga hetk koolist lahkuda. Enda järel ust kinni tõmmates jääb ta aga ilma mõnestki privileegist, mis huvikooli lõpetanule osaks saavad.

„On hulk kõrgkoole, mis meie maja lõputunnistust arvestavad, sest nad teavad meie õpetajaid,” märkis Erm.

Seitsme aasta eest Tallinnast kodulinna naasnud kunstiõpetaja Tiina Saidla täpsustas direktori öeldut.

 „See, et lõputunnistusel ka minu nimi, kedagi otse kooli sisse ei aita, aga kui ta on sisse saanud, siis ta saab esimesel õppeaastal selle eest kolm ainepunkti, ja see on päris palju: ta võib loobuda mõnestki bla-bla-blast,” väitis Eesti kunstiakadeemias õppejõuna töötanud Saidla.

Teismelisi ei peljata

Kunstide maja täisstuudiumist tõusvat tulu kinnitas Rein Laoski. Tema õpetust on nii Anu Välbas, kes hiljaaegu valiti teleajakirja Nädal rahvahääletusel juba neljas aasta järjest Eesti parimaks nais-telesaatejuhiks, ent kindlasti on Laose teene seegi, et Vanemuises käib tõusuteed Marika Barabanštšikova ja üliõpilasteatri tõusev täht on Richard Naar.

Laos tõdes, et tema teatristuudio eesmärk on küll teatritegemine, kuid mitte ainult. Liiati pole lasteteater kutseline teater, millest kriitikud üritavad aina leida ja suisa nõuavad vorminovaatorlust.

„Meie eesmärk Triinuga (Triin Laas, Laose parem käsi, Põnniteatri eestvedaja, U. H.) on hoopis midagi muud,” märkis huvikooli teatristuudio juhataja. „Laps peab kasvama loominguliseks, jääma loominguliseks kuni surmani ja olema laps ka täiskasvanuna: ta peab oskama mängida, oskama hinnata ühiskonda, oskama läbi lüüa.”

Rääkides veel erinevustest Kunstide maja ja tavakooli vahel, tuleb tõdeda, et Kunstide majas pole pelgu mõndki päevakooli õpetajat pehmelt öeldes meeleheitele viivate keskastme õpilaste ees. Pigem vastupidi

„Põhikooliiga, kõige keerukam iga, üleminekuiga – mulle see kohutavalt meeldib, tuleb meelde oma lapsepõlv,” nentis Laos.

Teatristuudiost on kujunenud paik, kus teismelised leiavad mängitavate tükkide kaudu lahenduse mõnelegi enda ees seisvatest ülikeerukatest probleemidest.

„Olen saanud väga palju riielda, et valin üliraske repertuaari,” laiutas Laos käsi. „Midagi ei ole parata: lapsed ise toovad need näitemängud. Vahetevahel ma lükkan mõne tagasi, et ärme nii sünget asja teeme, aga järelikult nende probleemide kaudu, mis seal sees on, õpivad nad neid lahendama.”

Tavakoolis ollakse harjunud, et taidlus on tüdrukute pärusmaa, ja kui on tarvis pidulikul puhul luuletust öelda või laulu lüüa, pole kahtlustki, kes seda teeb: mõni plikanähvits.

Kunstide maja on selle väärarusaama kummutanud.

Poisid tulevad ise

„Minu solistidest on pool poisid,” ütles Anne Uusna. „See on nagu jalgpallitrennis: sõber on ees, ma lähen ka.”

Sellise suhtumisega pole imestada, et koolis jätkub lauljaid nii poistekoori ettevalmistuskoori, poistekoori, poiste segakoori kui noorte meeste koori. Ansamblitest kõnelemata.

Samuti saab Kunstide majas õppida mängima real muusikainstrumentidel: kandlel, klaveril, akordionil, kitarril, plokkflöödil ja flöödil, löökpillidel. Väidet, et niimoodi kopeerib Kunstide maja Pärnu muusikakooli, ei pea Erm korrektseks.

„Me ei dubleeri teineteist,” kinnitas Kunstide maja direktor. „Oleme seni hästi läbi saanud: on olnud liikumisi nii siit sinna kui sealt siia.”

Erm selgitas, et kahte kooli eristavad juba ainekavad ja neist tulenev: muusikakoolis tõsiselt õppijal muuks aega ei jää, Kunstide majas küll, sest seal õpitakse pilli hobi korras. „Meil on esiplaanil ansambliõpe, klaveri puhul oskus mängida saadet,” resümeeris Erm.

Kooliga seotud unistuste kohta ütles Kunstide maja direktor, et tahtmist kolida mõnda kiiskavasse klaasist kuupi küll ei ole, praeguse maja aura on lastega tehtavaks huvitööks parim.

Aga muidu soove on nii temal kui kolleegidel.

„Võiks teha vabaõhulava, see kompleks võiks saada terviklikult välja arendatud,” rääkis Rein Laos alast, mis jääb Pühavaimu, Malmö, Hospidali ja Uue tänava vahele. „Asi pole selles meie linna ühes uhkemas majas, mida turistidele lõputult näidatakse, vaid terves kvartalis. Steineri aia võiks korda teha, selle asemel on Pärnu esimene park hoopis lukku keeratud.”

Selle lukustatud värava vastas Kunstide maja uks on alati valla: kunst kuulub ju … lastele.