Eesti Muusikaauhinnad 2020

Neil Young “Fork In The Road”

Neil Young “Fork In The Road”.

FOTO: Plaadi esikaas

Auto pole luksus, vaid liiklusvahend, teadsid Ilf ja Petrov. Eestlase jaoks on auto unistus, kui tal seda pole, ja paras nuhtlus, kui tal see on.

Pane eestlasele rattad alla ning temast saab parkimisest, kiirusepiirangutest, trahvidest, bensiinihinnast, teenindusest ning liisingust soniv monomaan. Rokimehe jaoks tähendab auto sama palju kui naised ja viin, autost lauldes muutub kurk kuivaks ning kõvaks läheb volüüm.

"Jälle olen selili ma auto all, karterist õli tilgub sirinal," laulsid Kukerpillid. "Saatusega eal ei mängi, autogi ma võtaks sängi," laulis Fix. "Lähme sõidame, kogu öö on veel ees," laulis Smilers. Kui see pole seks, siis ma ei tea, mis see on.

Jah, laule on autost loodud palju - kuid et lindistada kontseptsioonialbum, mille peategelaseks on automobiil, ja teha seda nõnda, et kogu ettevõtmine a priori naeruväärselt ei mõjuks, selleks peab olema üks vänge vanamees. Nagu näiteks Neil Young.

Young muidugi ongi sedasorti tegelane, kes võib teha, mis aga pähe tuleb. Tervisele ja vanusele (63 - vanusetoimetaja) vaatamata (ehk just nende tõttu) on Young viimastel aastatel olnud hirmuäratavalt aktiivne ja kadestamisväärselt heas vormis.

Mingi Franz Ferdinandi taoline noortepunt punnitab mitu talve ühte retroplaati teha, kusjuures tulemust pole ollagi, selle aja sees jõuab onu Neil terve pinu plaate välja anda, tuuril ja haiglas käia ning bändimeestega tülitseda ja ära leppida.

Sõiduk, millest Neil Young oma uuel albumil laule loob, on tema legendaarne Lincvolt ehk siis elektri jõul liikuvaks ökomudeliks tuunitud 1959. aasta Lincoln Continetal.

"Fork In The Road" pole lihtsalt kogumik "jälle selili ma auto all"-tüüpi lugusid (ehkki õliseid lembehetki leidub, ja mitte vähe!), auto on Ameerika elustiili, kultuuri ja majandust peegeldav sümbol, nii kuivalt kui see lause kirjapanduna ka iganes kõlada võiks.

Young pole masinapurustaja, kes propageerib autoga kruiisimise asemel tervislikku jalgrattasõitu, tema sõnum on rokimehe oma: puhas sõidumõnu ja maanteeromantika hakkavad maailmast otsa saama, inimesed passivad tundide kaupa ummikutes, et sõita tööle, kus teenivad raha, mille eest maksta laene ja liisinguid.

No nüüd pole neil enam töökohtigi ning Obama peab USA autotööstusse miljardeid pumpama. Mistõttu "Fork In The Road" teeb natuke poliitikat ka, peamiselt aga räägib album unistusteilmast, kus puhuvad kuumad kiirteetuuled, kummid kiunuvad asfaldil ja autoraadios mängib kare folkrokk.

Olgu ajamärgid millised tahes, Neil Youngi maailmas on asjad paigas ja väärtused selged. Uus plaat jätkab küpsete albumite rida, mille kallal Young viimased tosin aastat töötanud.

Mõned neist olid ülereageeringud päevakajalistele sündmustele ega taha enam hästi koos püsida ("Living With War" ja "Are You Passionate?"), mõned ilusad ja ajatud ("Silver And Gold", "Prairie Wind"), mõned pöörased ja suured ("Greendale" ja "Chrome Dreams II"). "Fork In The Road" on pöörane ja ilus.