Kes oskaks veel nii tähenduslikult ja sügavmõtteliselt keset laulu öelda "kanakotlet"? Jäääär on tagasi, Sibul pardal, InBoil kaldal.
Naljakas, milliseks monstrumiks on muutunud tallinlaste jaoks Tartu vaim.
Jäääär “Pojaga restoranis”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Boheemitaride kampsunid venivad järjest pikemaks, luuserid mängivad ümberkukkunud puust majas asuvas ühikas molberti ees kannelt ja jagavad eelmistel jõuludel tühjaks joodud pudelist viimast veinitilka.
Siis tuleb selle kõige kehastaja Jäääär ja teeb moodsat naturaalkitarriämbienti, mis kõlab nagu Palace Brothersi aegne Will Oldham ehk Bonnie "Prince" Billy. "Vala veini" või "Lapsepõlv" vastavalt Üllar Saaremäe ja Indrek Hirve tekstidele on õrnalt sugereerivad palad, "Sindi suit" on Penguin Cafe Orchestra vääriline meditatsioon.
Kepsakam kõrtsipolka "Su silmades on üks roos" osutub teisel pilgul samuti "puhtaks kunstiks", "Astudes lauldes mu poole" kannab Sibula kaemuslikkust "Kuulapsest" "Poeedini, kes külmetab klaasmäel".