Uued plaadid

Prince’i vaimne isa

40 aastat tagasi oli Shuggie sama määrav soulfunk- uuendaja kui Sly Stone, Herbie Hancock, Stevie Wonder või Marvin Gaye. Ainult et sellest said aru vähesed. Tema kolmas album, mille kallal ta tollal 20-aastasena, ent kuulsa isa Johnny eeskujul juba varateismelisest peale muusikat teinuna tohutult töötanud oli, kukkus läbi ja Shuggie taandus ärist, hakates jooma ja «savu tegema».

Teadjate (sealhulgas Prince’i) jaoks on 1974. aastal ilmunud «Inspiration Information» üks afrodeelse popi tähiseid siiani, sisaldades nõtkeid, vitaalseid, eksperimentaalseid, mängulisi, peenelt läbikomponeeritud, elektrooniliste kõladega, ajast kõvasti ees lugusid: neid elektriorelikõlasid ja sünditrumme pakkus samal ajal teispool ookeani «Autobahni»-aegne Kraftwerk. Nüüd ilmus album uuesti ja see on plaat, mis saavad ajaga ainult kasvada, mitte vananeda. Üllatusi pakub teine CD: just nagu uus album «Wings Of Love». See sisaldab Shuggie varjus oldud aja avaldamata palu aastaist 1975–2000, mis kõlavad loogilise järjena «Inspirationile».

Mõned nurgad on maha läinud, aga plastilisuse, kompaktsuse huvides. Päikselised meeleolud, sumedad saundid, spontaanne kirgas atmosfäär, sätendav kitarr, smooth-soul-psühhedeelia. Lo-fi-produktsioon, aga hi-fi-kompositsioon. Aastal 2001 tõi Talking Headsi ninamees ja leibeli Luaka Bop boss David Byrne Shuggie peidust välja, järgnesid kontserdid. 59-aastane, suht värskelt kaineks saanud Shuggie lubab järgmiseks aastaks päris uut albumit.

Valner Valme
--------------------------

   Vampire Weekend
Modern Vampires Of The City
(XL)
Hinne 4

Lõbusad popvampiirid

Pole midagi tüütumat popkultuuris kui lõputu vampiirijama. Teisalt on see tabav kujund. Saavutuste edetabelina toimiv ühiskond imeb. See kõik ei puutu asja. Vampire Weekend eesotsas Ezra Koenigi ja Rostam Bathmanglijga on õppinud mehed ja neil on teravad tekstid. Nad ei ole päris vampiirid. Nende kolmas album pole enam indiõpiku järgi tehtud aja vaimu kandja. See on midagi laiemat.

Siit kõverpeegeldub vastu viimase 60 aasta popmuusikaajalugu, helikaleidoskoop viskab ette kilde 50ndate rokabillist, 60ndate Walker Brothersist, 70ndate Todd Rundgrenist ja Billy Joelist, 80ndate kolledži-indist, 90ndate elektroonikast, nullindate indie multi-suhtumisest («Modern Vampires» kostab kui spiidi all, aga korralikult produtseeritud Ariel Pink) ja kõik on esitatud 2013 saundina, mis loomuselt on padumeinstriim ehk laia haardega kõigi-muusika, aga mis tänases kontekstis kuulub kasti «indie-pop», sest on natuke veider ja pole hõlpsalt tarbitav, kuna nõuab tähelepanu, on hektiliste, tõtakate rütmidega jne. Võtame «Worship You» – 70ndail oleks see tabelite tipus. Vampire Weekend mõtleb suurelt, kõlab avaralt ja on saanud heas mõttes täiskasvanuks.

Valner Valme
-----------------------

   Charli XCX
True Romance
(Asylum)
Hinne 4

Sündipopp ja räpp

Robyni produtsentidega valminud 20-aastase Charlotte Atchisoni esimene stuudioalbum on kulminatsioon pärast pikka algust. Tütarlaps alustas juba 2007. aastal. Nime levitas ta pessimismist nõretavate julgete lugudega, aga Charli XCX-le meeldibki popkultuuri puhul ilus sile kest, aga kare sisu.

Aasta eest kõlas avasingel «Stay Away» ääretult värskena. Lauljatari tämber sarnaneb Gwen Stefanile, samas on Charli gooti maitsega süntpopp Stefanist kaugel. Igasse laulu on eksinud natuke räppi, domineerib aga gruuvi jazzilik vokaalmaneer: hingestatud ja mänglev. Parim näide «Set Me Free» on kaasakiskuva refrääniga ja sensuaalse vaheräpiga. Kuumim diskolugu on «Take My Hand». Õnnestunud on ka Brook Candyga tehtud «Cloud Aura», milles karm räpp ja Charli hingemattev laul harmoneeruvad hiilgavalt. Moodne eklektiline popp, räpp ja 70ndad – selline segu on «True Romance». Charli on multitalent, kes võiks kujuneda naisvasteks Kanye Westile.

Liisa Koppel
-----------------

    Miguel
Kaleidoscope Dream
(RCA)
Hinne 4

Loovad fantaasiad

California uue laine r’n’b tähe Migueli puhul omandab kurjakuulutav teise albumi sündroom uue ja äraspidise tähenduse. Hüva, ega ta 2010 ilmunud debüüt «All I Want Is You» halb polnud, kuid just käesoleva teise plaadiga lõi ta kahtlejate suud lukku ning kriitikute omad ammuli. Miguel Jontel Pimenteli hääles on kuulda kajamas mõjutusi Prince’ist Van Morrisonini. Terava tunnetusega petlikult malbes kuues r’n’b uus laine on andnud meile artiste Frank Oceanist The Weekndini välja.

Migueli mahlakast tenorist falsetini ulatuv vokaal, hüpnootiline rütm, vana kooli süntesaatoripark, elav kujutlusvõime ja romantika hääled annavad rikkaliku ja küllusliku tulemuse. Uue laine r’n’b-s on fantaasiat ja õhku, kergust ja draamat ning otse loomulikult paras ports erootikat ja innovaatilisust. Isikupärase ning riivatu sõnumiga materjal on paradoksaalsel kombel nii universaalne, et teda võib mängida raadioeetris ükskõik mille kõrval ja mis ajavööndis. R’n’b on oma parimal kujul alati sisaldanud tubli doosi funki, rokki ja psühhedeeliat ning «Kaleidoscope Dream» on õnnestunud kummardus jätkuvalt elujõulisele žanrile.

Margus Haav
-------------------------

    Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Daniel Reuss
Vivit!
(Ondine)
Hinne 4

Meister meilt ja Saksamaalt

Sakslane Max Reger ja eestlane Rudolf Tobias olid eakaaslased (mõlema sünniaasta 1873, Reger suri 1916 ja Tobias 1918), kuid kui Reger oli rikka saksa romantilise muusika traditsiooni uuendaja, siis Tobias üks eesti professionaalse muusika rajajaid. Tobiasel polnud võimalustki kodumaise muusika tavadele toetuda, seda enam võttis ta mõõtu saksa muusikast.

Ta elas viimased kümme aastat Saksamaal, sai sealse kodakondsuse ja kirjutas uuel kodumaal ka plaadil kõlavad saksakeelsed vaimulikud motetid, mis tahtsid olla ja suuresti ongi saksa muusika. Siiski on nad eesti muusika ka, ammugi on seda plaati raamivad eestikeelsed «Otsekui hirv» ja «Eks teie tea». Tobiase loomingul on kahtlemata arvestatav väärtus ja tuleb loota, et album tutvustab seda rahvusvahelisele publikule. Regeri muusika tutvustamist ei vaja, kuid Tobiase teostega põimituna sünnib kontekst, kus Regeri saksalik tõsidus haakub Tobiase sarnase kultuurijuurte tunnetusega. EFK, meie koorimuusika inglikoor, laulab läbivalt hea häälduse ja kauni tooniga.

Joosep Sang
------------------------

    Rob Zombie
Venomous Rat
Regeneration Vendor
(Zodiac Swan)
Hinne 3

Tsirkust ja rokenrolli

Albumiga «Hellbilly Delux» (1998) kirjutas Rob Zombie oma nime igaveseks pöörasuse ajalukku. Veel pöörasem, et ka järgmine sooloplaat «The Sinister Urge» (2001) maandus õrrel, kus kükitavad kõige kurjemad KISSi ja Alice Cooperi välja hautud tibud. Igatahes läheb Rob Zombiel muusikas paremini kui filmikunstis, üks läbikukkumine režissööritöös järgneb teisele. Värskeim helialbum klassika tasemele ilmselgelt ei küüni, kuid helgeid (loe: veriseid, vägivaldseid, naljakaid ja roppe) momente leidub. Kurja rifiga «Dead City Radio…» näiteks. Muidugi, kui oled kuulnud üht Zombie riffi, oled kuulnud neid kõiki. Aga niisugust rokenrollitsirkust ei paku keegi teine.

Mart Juur
--------------------

   Rudimental
Home
(Asylum)
Hinne 5

Inglise tantsukokteil

Inglise kvartett on debüütplaadil avanud drum’n’bass’ile, house’ile jm 90ndail õitsenud žanritele laia tee tulevikku. Plaat on noortepärane, mitmekülgne ja alatoonilt zeni-laadset rahu hoidev, samas massiivne ja rütmikas, moodustades klassikalise, ent moodsa meepoti briti noorele hingele. Detailidega dekoreeritud tantsumuusika hoiab naturaalpillide abil justkui sidet loodusega. Iga lugu on hiilgavalt kirjutatud ja produtseeritud, nii et kõigist võiks välja anda singli nagu 12-käiguline muusikaline à la carte. Kvaliteetne plaat täis positiivsust, põhjalikkust ja ilusat ilma.

Gert-Ott Kuldpärg
---------------------------

   Bastille
Bad Blood
(EMI)
Hinne 2

Briti nr 1

Häbi ei ole teha indit ega poppi. Pisut häbi võiks olla teha indiks maskeeritud muusikat, mille eesmärk on tegelikult samuti müüa kui muusikal, mis endaga «Twin Peaksi» («Laura Palmer») ja ajaloovihjeid ei seo (küpsis sellele, kes arvab ära, millise ajaloosündmuse järgi üks Briti poistepunt endale ikka nime võtma peaks). Aga Bastille’ debüüt meeldib inimestele – Briti albumite edetabeli nr 1, Eestis R2 nädala plaat. Kui White Lies oleks Hurts, kõlaksid nad täpselt nagu Bastille, sekka pisut Foalsi.

Kui suuta suhkrusele Owl Cityt meenutavale vokaalile mitte keskenduda, kooruvad välja päris huvitavad instrumentaalid («Overjoyed»), mis ühele indisündibändile ainult plusspunkte annavad. Bastille rõhub sellele, et teismelistele tüdrukutele, kes päris peavoolupoppi kuulata ei taha, aga sügavamale kaevuda veel ei jõua, võib Bastille paar kuud tunduda nagu maailma parim ja originaalseim bänd. Ning seegi on omamoodi oskus.

Silvia Urgas
------------------

   will.i.am
willpower
(Polydor)
Hinne 2

Miinus Black Eyed Peas

Kui hakata will.i.ami kolmandalt sooloplaadilt kunsti otsima, siis lõpeks see samasuguse hämminguga kui lugedes ajakirja Kunst.ee ning pärast väikest uinakut avastaks käte vahel Hansaposti koguperekataloogi. «willpower» pakub ärplevat digipoppi. Kõik kommertsturu kuulajate nõudmised on täidetud. Banaalsest tüminast armastuslüürikani. Vahva raadiotränss pole halb, kui lasta end sel korralikult läbi pesta, st ajupesta.

Ehk põhjustas kunagise vana hea Black Eyed Peasi saundi sellise arengu täiskasvanuks saamine, palju raha, narkootikume ja naisi. Võib-olla lihtne vajadus vastata turu nõuetele (seksikat kommertsträna!). Kaasatud on Britney Spears, Chris Brown, Justin Bieber jt: sama kindel turundusarhitektoonika kui kolme jalaga taburet. Seisab kindlamalt, mõjub kindlamalt. «Gettin’ Dumb» räägib sellest, kuidas me väljas käime ja aina lollimaks jääme – jah, jääme lolliks ja kuulame will.i.ami.

Risto Kozer

Kommentaarid

Uued plaadid

Märksõnad