Nädala plaat: Bobby’s Lonely Hearts Club Band

Primal Scream

FOTO: promo

Primal Scream

More Light

(SCRM)

Hinne 4

Järjest tuleb rokenrolli päästjaid, ja juba võrreldakse neid Libertinesiga, kes ise ei pakkunud midagi uut. Savages, The Strypes, Palma Violets jne. Noored tulevad, et teha muusikat, kuhu on geneetiliselt sisse kodeeritud mäss. Ainult et sellist muusikat kuulasid oma viljaka, loova protestivaimu õilmitsemise aastail nende emad-isad, õigupoolest juba vanaisad. Ma ei tea, kui mässuline SEE on, käia täpselt eelmiste põlvkondade jälgedes. Kindlasti on see armsalt jätkusuutlik. Head lapsed. Kuulavad sõna.

31 aastat tegutsenud Primal Scream on praeguse teismeliste/varakahekümneliste põlvkonna jaoks ilmselt rokenrollioriginaatorite põlvkonna esindajad. Tegelikult kummardas Scream esimesel kahel albumil «Sonic Flower Groove» (1987) ja «Primal Scream» (1989) vastavalt 60ndate lõpu hipisid ja 70ndate hardrokkareid. Kuni aastal 1991 kärgatas midagi täiesti uut. Tantsuprodutsendi, briti elektroonika ühe kõlavaima kangelase Andrew Weatheralli (tema on ka pool Two Lone Swordsmeni nagu ka pool Asphodellsi jne) abiga tehti happeline tantsurokialbum, mis pulbitses psühhedeelsest gruuvist, saatanlikust gospelist, tumedast soulist, dub’ist ja helgest minnalaskmismeeleolust: «Screamadelica», üks tänase moodsa muusika alustalasid.

Olles ühe sellise sajandi albumite sekka kuuluva üllitise loonud, on keeruline selle varjust välja tulla. Primal tegi ühe uskumatuima tagasilanguse popmuusika ajaloos: novaatorluse õitele järgnes pärast pohmakat Rolling Stonesi ahviv «Give Out, But Don’t Give Up» (1994). See polnud bändi viimane sõna: 1997 tõi hüpnootilise triphop-albumi «Vanishing Point» ja 2000 plahvatusliku industriaal-punk-electro-teose «XTRMNTR».

2011 tähistas Primal Scream «Screamadelica» 20. sünnipäeva maailmatuuriga. Eesliinimees Bobby Gillespie ütles, et lahe oli neid lugusid nagu esimest korda mängida, sest aastast 1991 ei mäleta nad midagi. Mõistetav, narkootikume võib siinkohal tõesti võtta ohverdusena muusika altarile, kuigi tihti tähendab nende rõhutamine muusikute poolt raisus inimeste nätsket paatost.

Bändi kümnes ja viimase 13 aasta parim album «More Light» on kirjutatud (visandite vormis) eelnimetatud 2011 tuuri ajal. Hiljem on seda stuudios kõvasti üles klopitud. Gillespie eitab, et «Screamadelica» mõjutanuks uut albumit tuuri kaudu: mitte teadlikult, kinnitab ta. «More Lighti» kannavadki alateadvuse voolud. 50+ mehed pakuvad plaadil noore inimese energialaengu vähimagi keskeadistantsi, vanusefiltri, rollimängu või kamuflaažita. Seejuures kõlab nende helikeel märksa uuenduslikumalt kui praegusel ca kuueteistkümnendal rokenrolli revival-lainel.

«More Lightil» pole midagi revolutsioonilist. Screami sisemine keemia ja selle säilitamine, õigemini taastamine teatud hetkil aastate möödudes jälle ja jälle on siiski unikaalne ja müstiline. Noored raamides psühhedeeliamatkijad võiksid õppida lugudest «River Of Pain» või «Culturecide» – milline ülevoolavus, hullus, ekstaas, samas sensitiivsus, tark kontroll, seejuures lihtne ülbe rokenroll, mis eriti rajult avaldub palas «Hit Void», aga alltekstina läbi kogu plaadi.

Albumil tervikuna teenivad ühist eesmärki elektroonika, viiulid, saksofon, sajad löökriistad, sämplid, sündid, kitarrid, kontrabass jne, jne. The Pop Groupi Mark Stewart näiteks aitab taustavokaali ja jazz­funk-vilepilliga. Külas on ka My Bloody Valentine’i Kevin Shields ja Led Zeppelini Robert Plant jm. Tundub, et igaüks bändist ja külalistest on stuudios haaranud juhusliku instrumendi (mellotron, celeste, autoharf, tamburiin, simbel), nii et võiks arvata kokku tulemas paabeli segadust, aga ei, tekib rõõmus, rokkiv (ma ei ole seda sõna ammu kasutanud), rõkkav, kreatiivne, kirev 21. sajandi «Sgt. Pepper».

Ja eesmärk on: muusika on legaalne narkootikum.

Tagasi üles