Bonnie Tyler: kahetsen vaid, et mul pole lapsi

Bonnie Tyler Foto: Mihkel Maripuu

Täna õhtul astub Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis lavale naine, keda tänu tema omapärasele häälele ja kümnetele hittidele nii Eestis kui ka kogu maailmas suurepäraselt teatakse – Bonnie Tyler. Ühendkuningriigi esindaja andis Arterile eksklusiivintervjuu.

Bonnie Tyler on tänavusel Eurovisioonil üks ja ainus arvestatav täht. Kuigi Ühendkuningriigile pole viimased aastad sellel võistlusel head tähendanud, ei lähe võimalik ebaedu erinevalt Eesti sama põlvkonna artistidest sellele daamile grammigi korda.

Kohtusime missis Gaynor Hopkinsiga – just nii kõlab Tyleri kodanikunimi – ühel päikeselisel Eurovisiooni-päeval Malmös. 62-aastane Tyler, kes on jätkuvalt kõrgvormis, võtab tänuga vastu «Kalevipoja» šokolaadi, mille oleme talle kaasa viinud.

Ma vabandan juba ette, sest kindlasti olete paljudele järgnevatele küsimustele pidanud varem miljon korda vastama…

(Katkestab lause, muheldes.) Olen veendunud, et olen, aga see ei loe midagi!

Miks teie, populaarne lauljatar, nõustusite üldse Eurovisioonil osalema?

Olin just lõpetanud oma uue albumi «Rocks and Honey» salvestamise ja saatnud selle demona raadiojaamadesse laiali, et rahvas ja raadiodiskorid seda kuuleks ning mina saaks teada, mida nad sellest arvavad ja milline võiks olla albumi esiksingel. See polnud veel ametlikult välja antud ega midagi.

Üks BBC tegelane valiski välja laulu «Believe in Me», arvates, et see võiks Eurovisioonile sobida ja ehk Bonnie teeb ära. Niisiis pöördusid nad selle palvega minu poole. Täpselt samamoodi nagu 30 aastat tagasi, kui ma eitavalt vastasin. Seda põhjusel, et olin toona Ameerikas lauluga «Total Eclipse of the Heart» number üks, nagu ka Ühendkuningriigis, mistõttu oli aeg absoluutselt vale.

Kuid uue albumiga «Rocks and Honey» saabus ka õige aeg. Vastasin kohe jaatavalt, kuid ainus, mis sellega kaasnes, oli see, et ma ei saanud seda üllitada juba läinud aasta oktoobris, sest pidin laulu saladuses hoidma kuni märtsi lõpuni. Kuid mai algusest on album väljas ja nii mõneski edetabelis sees.

Salvestasin seda Nashville’is, kõik uued lood ja kõik muusikudki on Nashville’ist. Noh, ja nüüd olen Eurovisioonil vaatamata sellele, et Briti lauljatel pole viimasel ajal siin väga hästi läinud. Kujuta ette, me pole seda kuusteist aastat võitnud! Nii et siin saan arvatavasti vaid iseenda esinemisega rahule jääda. Et saaksin pead endiselt püsti hoida, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Olen isegi siis rahul, kui tuleksin kümnendaks, üheteistkümnendaks või kaheteistkümnendaks!

Olete ühes intervjuus maininud, et esikümnesse jõudmine oleks hea.

Loomulikult, sest võtkem asja realistlikult: sel aastal on Eurovisioonil väga tugev konkurents ja väga palju naislauljaid. (Bonnie kasutab sõna girls – tüdrukuid, ingl k.) Väga palju tüdrukuid! (Naerab.) Ja see on päris ebaharilik. Ja need on head lauljad! Võtame või Hollandi, Taani või Eesti oma.

Või siis Venemaa esindaja ja Saksa laulja, ehkki see laul on eelmise aasta võidulauluga liialt sarnane. Ja mis siis! (Hääl muutub kõvaks ja kärisevaks, naljaga pooleks.) Palun hääletage Bonnie Tyleri poolt! Sest teil nagunii pole lubatud oma maa poolt hääletada! Seepärast: palun hääletage minu poolt!

Oo, mis meeldiva šokolaadi sa mulle tõid! Mis selle nimi ongi?

Kalevipoeg, see on meie rahvuseepose kangelane.

Kuidas see oli? Ka-le-vi…? Mmm … Piima- või tume šokolaad?

Piima.

(Väga kärisevalt ja kõvasti.) Mmmm... Mulle meeldivad kõik šokolaadid! (Naerab lõbusalt.)

Teie kodanikunimi on ju hoopis Gaynor Hopkins. Kui lähete lavale, kas jätate siis missis Hopkinsi maha? Gaynor ja Bonnie on kaks täiesti erinevat inimest?

Laval olles olen Bonnie Tyler, aga kodus ja väljaspool lava tädi Gaynor. Mul on kuusteist õe- või vennapoega ja -tütart ning neil juba omakorda üksteist last, ma armastan neid kõiki ja üldse on meil kokkuhoidev perekond.

Bonnie on selline show-tegelane.

Seda oli tõesti läinud pühapäeval punase vaiba üritusel, Eurovisiooni avapeol hästi näha!

Oo jaa … Tegelikult mulle need punase vaiba värgid ei meeldi. Just siin pistabki Gaynor pea välja, sest Gaynor punasel vaibal kõndida ei taha. Aga seda hetkeni, mil Gaynor jõuab lavani, kuni ta Bonnie Tyler pole, tunneb ta end ebamugavalt. See punane vaip, see kaamerate ees edvistamine … (Teeb põlgliku häälitsuse.) Tavaliselt kasutan ühest kohast teise liikumiseks kõrvalisi teid, et liigset tähelepanu vältida.

Kui laulsin Catherine Zeta-Jonesi ja Michael Douglase pulmas, siis teadsin samuti, et pean punasele vaibale astuma, aga ma ei tahtnud minna. Otsustasin lihtsalt elada samas hotellis kus nemadki, et piisaks vaid trepist alla tulekust. (Naerab lõbusalt.) Aga see plaan ei läinud mul läbi, ma pidin sinna ikkagi ühel õhtul minema ja igaüks pidas mind – tead isegi – intervjuuks ja pildistamiseks kinni. Aga jah, Gaynorile tavaliselt punane vaip ei meeldi ja Bonniele meeldib olla laval. (Naerab.)

Olete ju tähtkujultki Kaksik.

Minus peakski tegelikult kaks inimest elama, aga tegelikult on ainult üks. Bonnie on teatraalne, Gaynor perekeskne ja kodune.

Aga mida Gaynor tavaliselt kodus teeb?

Tavaliselt soovin olla koos õe- ja vennalastega nii palju kui võimalik, sest mul endal ju lapsi pole. Üks õepoeg elab koos minuga, ja on juba vanuses nelikümmend pluss. Ta mängib suurepäraselt klaverit. Üritan võimalikult palju oma vendade ja õdedega koos olla, ja kui olen pikemalt kodus, nädal või nii, siis lepin nendega kohtumisi kokku. Käime koos väljas lõunat söömas või nende lastega jalutamas.

Ma nii armastan väikesi lapsi! Pisikesi on meil nüüd lausa kolm – Emilia, Macy Jane ja Mary Elsie. Ah, kui armsad ja kenad nad on!

Ainus asi, mida elus kahetsen, on, et mul oma lapsi pole. Muudkui lükkasin lapse saamist edasi, et küll jõuab järgmisel ja järgmisel aastal, aga järgmist aastat ei tulnudki enne, kui olin 39-aastane. Siis me seda lapsesaamist proovisime, jäingi rasedaks, kuid kahjuks oli nurisünnitus.

Olin siis 40-aastane. Proovisime uuesti, aga rohkem eostumist ei juhtunud. Igatahes on vähemalt hea teada, et mul oleks võinud lapsi olla. Saad ju aru, mis ma mõtlen? (Vaatab sügavalt otsa.) Tead, see on sisemuses selline tunne … Miski ütleb mulle, et last saada pole sinu jaoks küll loodud, aga sa vähemalt tead, et sul oleks võinud laps olla.

Olete olnud aastakümneid ühe mehega abielus. Mõni artist vahetab kaasasid vaat et igal aastal … Miks teie meest ei vaheta?

(Naerab laginal.) Sest ma olen ühegagi väga õnnelik! 4. juulil tähistame oma abielu 40. aastapäeva ja tegelikult olime enne abiellumistki neli aastat tuttavad. Ta on ka siin Malmös minuga kaasas, ootab sealsamas hotellifuajee tugitoolis. Ta saadab mind kõikjal, oleme parimad sõbrad.

Ja elate nii Walesis kui Portugalis?

Jah, elame Walesis Mumblesis mere ääres, meie majagi on vaatega merele, aga samuti elame Portugalis Algarves, kus samuti on merevaade. Mulle meeldib olla mere lähedal.

Miks?

Kes teab … Kui oled laps, siis ikka tahad ju mere ääres käia, ja meil on seal palju randasid, kuigi ilm on pigem kehvavõitu. Kui olin noorem, olid ilusamad ilmad – suved ikka kuumad, nagu peab! Kui abiellusime, ostsimegi merevaatega maja.

Jutustage natuke oma lapsepõlvest.

Mul on kolm õde ja kaks venda, me veetsime palju aega koos. Kuni 16. eluaastani käisin kirikus ja mulle tundus, et ema ja isa ei tülitse just siis, kui seal olen. (Naerab.) Emale meeldis väga küpsetada, kooke ja torte …

Kui olime noored, korjasime õdedega ikka väikesi siniste õitega kellukesi (ingl k bluebells), ja just nüüd, teel Malmösse, sõitsime autoga Swansea maakonnast välja ja mees pidas auto kinni.

Tavaliselt ta nii ei tee, seetõttu tundus see äärmiselt imelik. Pidas kinni ja märkasin tee ääres neid samu kellukesi, korjasin neid, ütlesin, et need olid mu ema lemmiklilled, lõhnavad nii meeldivalt …

Nii ma siis korjasingi kuus lille ning kuna mul oli autos veepudel, panin nad vette, lennukisse minnes keerasin märja paberi sisse ja pistsin kotti ning nüüd õitsevad hotellis mu magamistoas! Aga tegelikult on mul tunne, et osake mu emast on siin kaasas, kuigi tegelikult teda enam ei ole.

Ja need õitsevad seniajani?

Täiesti elus ja lõhnavad natuke ka! Olen Malmös juba mitu päeva.

Neiupõlves töötasite toidupoes kassiirina?

Jah. Kooli lõpetasin reedel, tööle läksin esmaspäeval.

Töötasin toidupoes umbes aasta, siis leidsin, et mulle on vara tõusmine liialt raske – alustasin ju esinemistega Swansea ööklubides, ja seda kolm korda nädalas. Ma ei suutnud toona vara ärgata ja hommikud on mulle õudsed ka nüüd. Kui tööl käisin, oli see kui õudusunenägu! Sellepärast jätsingi kassiiriameti maha. Aga mul võttis seitse aastat aega, enne kui mind avastati.

Laulsin siis bändis nimega Imagination, olin seal solist. 1976. aastal läksin Londonisse RCA Recordsisse ja siis tuli «Lost in France». Aga Ameerika edetabelitesse murdis esimesena hoopis «It’s a Heartache».

Kuid just enne seda hitti sattusite häälepaeltega haiglasse.

(Pistab suhu kurgupastilli, et häält finaaliks hoida.) Need on meekommid.

Mu häälepaeltesse tekkisid mügarikud ja need tuli ära lõigata.

Millest need tekivad?

Liiga palju laulmisest – toona esinesin kuus õhtut nädalas. Sõlmed tekkisid pärast «Lost in France’i» ja ma pidin need kiiresti eemaldada laskma. Nüüdseks on mul see jama juba kolm korda olnud.

1976. aastal läksin operatsioonile ja pärast seda ei tohi pikka aega rääkida. Ja see ajab kohutavalt närvi! Pidin kõik, mis öelda tahtsin, kirja panema. Mul oli just esimene hitt välja tulnud ning äkitselt pidin kõigile tuttavatele selgitama, et vabandust, ma ei saa teiega rääkida.

Nad arvasid, et kuna ma nendega ei lävi, siis olen uhkeks läinud – kes ta oma arust selline on?! Üks hitt ja juba «staar» valmis! Vähemasti ma arvasin, et nad mõtlevad nii.

Ühel hetkel ma seda kõike enam välja ei kannatanud ja – lihtsalt karjusin kogu hingest. (Naerame.) Ning muidugi tegin sellega asja ainult hullemaks. Aga pole halba heata – mul tuli ju siis kohe Ameerika-hitt.

Kas kartsite ka, et ei saagi lauljana jätkata?

Ema oli rohkem mures kui mina, tead ju ise, emad sünnivadki selleks, et muretseda … Ema kartis, et äkki tekib mingeid tüsistusi või et hoopis mõni muu haigus, mis polegi need sõlmed … mõistad?

Tänu jumalale – ei olnud. Kuid mul kulus kuus kuud, enne kui uuesti stuudiosse läksin. Kui ise esimest korda laulu «It’s a Heartache» kuulasin, siis – vau, täitsa lahe! Kähisesin ennegi, kuid nüüd muutusin veel kähisevamaks.

Õppisite ühtlasi, kuidas halbu asju endale kasulikuks muuta?

(Naerab.) Mul lihtsalt vedas, Võtame või Briti laulja Paul Youngi – tal oli sama opp, ja tema hääl on läinud. Või siis Adele, vapustav laulja, hiljuti oli temalgi kõrioperatsioon, aga kõik jäi nagu enne. Aga Youngil, olgu ta õnnistatud, rikuti hääl ära.

Kas suudate kähisemist ja häälekärinat kontrollida?

Ma olen hakanud kasutama hääle kontrollimiseks uut vahendit. Helistan oma Londoni tuttavale ja ripun telefoni otsas kümme minutit järjest, lootes, et kedagi pole kõrvaltoas, sest mind peetaks hulluks. Kähin pole ju oskusest laulda, ja ma teen igasugu lõbusaid häälitsusi. (Ähib väga tempokalt.) Võid ette kujutada, mida kõrvaltoas mõeldaks! (Itsitab väga lõbusalt.) Nad arvaksid ehk, et saavutasin elu võimsaima orgasmi!

Aga nii teen ma tegelikult oma hääleseade tunde. Õpetaja nimi on James, ta õpetab mind erinevaid hääle variatsioone kasutama, ja see avab mind. Nüüd ütlebki ta, et helista mulle alati ka pärast esinemist kümneks minutiks, et rahuneksin maha. Kui oleksin korteris, arvaksid naabrid, et saan orgasme nii enne kui pärast show’d. (Väga kelmikas naer.)

Kuidas teile tundub – miks ei leia mõni laulja kogu elu jooksul seda «oma laulu» üles, teil on neid aga kümneid?

Näiteks kui hakkasin uut albumit tegema, läksime spetsiaalselt Nashville’i kirjastajate juurde. Mul polnud enne ühtki laulu. Kohtusin seitsmega, ja nad pakkusid mulle neid – jaguks järgmisegi albumi jaoks. Oled sa Nashville’is käinud? Sinna tasub ainuüksi muusika pärast minna. Seal kõlab muusika igal pool – kitarrid, live-bändid…

Mul on olnud õnne. Kui kord kuulsin raadiost 1981. aastal Meat Loafi, mõtlesin: mu jumal, kui ilus! Olin just teel plaadifirmasse uute suundade üle arutama, kui kõlas «Bat Out Of Hell»: vau, see on stiil, mida tahaksin minagi, see on laul, mida tahaksin laulda!

Plaadifirma PR-juht küsis, mida tahaksin teha, ja ma vastasin, et pole vahet, kes on Meat Loaf, aga ma tahaksin seda muusikat. PR-juht ütles, et see ju Jim Steinman (Grammyga pärjatud USA helilooja – toim), aga ta on kuni järgmise aasta keskpaigani väga hõivatud. Aga vastust ei saa sa kunagi, kui pole küsinud. Nii ma siis küsisingi, ja ta kutsus mind Ameerikasse kohtumisele ja maad uurima, kas võiksime teha koostööd.

Kolm nädalat hiljem kohtusime taas, tal olid laulu «Total Eclipse of the Heart» sõnad tavalisel paberilehel, ning kui viisi kuulasin, hakkasin värisema ja nutma, Ta mängis seda aeglaselt, tema pikad puhevil juuksed olid lõpuks peadligi ja märjad – mängis nagu Wagner! Ja ma ei suutnud uskuda, et see laul ongi mulle ja ta kogu plaadi produtseerib …

Stuudioski ei uskunud ma, et mind saadab E Street Band ja laulan (teeb hirmsat häält): vaauuu! Meid nomineeriti kahele Grammyle.

Kui kõik läheb täna õhtul hästi, siis …

Noh, seda ma küll väga ei usu!

… kas see muudaks kuidagi teie elu?

Tegelikult mitte midagi. Ausalt. Võita oleks imeline, mulle väga meeldiks, kuid seda ei juhtu. Sest isegi kui sul hea laul, siis … Võimalik, et inimesed ütlevad, et see pole aus – Bonniel on niigi palju lavakogemust ja nii edasi.

Võib-olla on küll nii, ma ei tea, kuid minu meelest ei hääleta inimesed enam Ühendkuningriigi poolt. Meil pole 16 aastat võitjat olnud, ja enne seda jälle 16 aastat. Võib-olla kordame seda, aga ma ei usu, et kordame.

Kuid Jumala ees aus olles, kogu südamepõhjast: nii kaua kuni suudan olla hea esineja, olen õnnelik. Võin astuda lavale ja tunda selle üle uhkust, et esindan Ühendkuningriiki ja olen andnud endast parima.

See on kõik, mida ma Jumalalt palun. Õigemini peaksin seda paluma otsekohe! (Naerab lõbusalt.)

Bonnie Tyler

Sündinud 8. juunil 1951 Walesis

Professionaalsel laval 17. eluaastast

1973 – abiellus Robert Sullivaniga, kes on ka näitleja Catherine Zeta-Jonesi sugulane

1976 – esimene album ja hitt «Lost in France»

Üllitanud 16 sooloalbumit, osalenud viiel kontserdituuril üle kogu maailma

Tema plaate on müüdud rohkem kui 20 miljonit eksemplari

Lapsi pole

Loe lähemalt www.bonnietyler.com

arvamus

Robert Sullivan

abikaasa

Kohtusin Bonniega, kui ta oli 18- või 19-aastane. Ta oli juba siis nii väljast kui ka seest imeilus tüdruk, ja täpselt selliseks tüdrukuks on ta ka jäänud. Läbi kõigi nende aastate.

Bonnie on iseloomult väga truu ja lahke, perele pühendunud. Tõesti üks tõeline pereinimene. Ja samas selline lihtne tüdruk.

Olen väga õnnelik mees, et temaga kohtusin.