Tupiktänava mehed hakkavad mesilaste nõelamist müüma!

«Tupiktänava mehed» Foto: promo

Tupiktänava mehed Raul ja Artur magasid eile hommikul sisse ja seepärast tulevad nende parimate äriideede kommentaarid täna. Selleks korraks lõpetavad Raul ja Artur mõttetöö, teevad kraapsu ja tänavad teid kõiki saadetud äriideede eest, mille najal plaanivad nad lähipäevadel miljonärideks hakata. Need on viimased kommentaarid ja need kommneteerijad saavad ninni ja nänni, võtame teiega ühendust!

Arno: «Osta kokku koduperenaiste tehtud moosi. Keeda moosid ümber kisselliks, -ehk kisseli taoliseks moosiks, ning müü need kasumiga maha... retsept: 1 liiter moosi segada 2 liitri veega ning ajada see keema. Vajadusel lisada natuke juurde suhkurt. Kui mass keeb, siis segada sinna 200 ml. vees lahustatud 3 teelusikatäit kartuli jahu(tärklist) . Vala korraga,- ära sirista. Kartulijahu on hea lahustada külmas vees. Kasuta näiteks tühja purki, millele saad kaane peale keerata. Siis loksuta. Sega kissell ühtlaseks ning kui mass hakkab uuesti keema, siis tõsta see kohe pliidilt maha. Seejärel võid moosi uuesti purkidesse panna. Moos jääb üpris sarnane, mida kaubandusvõrkudes müüakse. Säilivusaega ei oska ennustada, kuid peaks säilima hästi, kui saab kuumalt purkidesse, ning purgid aeglaselt maha jahutada. Näiteks teki all.»

Raul: «Väga mõistlik!»
Artur: «Aga milleks siis veel ümber keeta, kui juba kokku ostame?»
Raul: «Noh, sellepärast, et me saame palju rohkem, vaata, milline on Helju moos - paks ja maitsev, aga poes selline lahja. Inimesel pole vahet, mis moosi ta sööb, eriti, kui nälg on kallal. Me võime sinna midagi veel juurde segada, et paistaks nagu paksem, midagi sellist kahjutut.»
Artur: «Mida sa sinna segad, jahu või?»
Raul: «Geniaalne pauk, muidugi jahu, nii saame teha veel lahjema moosi ning lihtsalt kütame jahu juurde kuni piisavalt paks!»

Ärimees: «Artur möllab väikeste generaatoritega ning saab seda millegagi keerutades väikese pirni põlema, Raul vaatab pealt ning tal tekib äriidee loomade jõul generaatoritega elektrit toota ning seda müüa. Nad kasutavad Helju pesumasina mootorit generaatorina ning lasevad tuttavatel loomi otsida, et neid ära osta. Kuna nad teavad, kuidas siile toita, siis maksavad kõige rohkem siilide eest, kuigi ta ei jaksa generaatorit korralikult vedada. Jooksuks motiveerivad nad loomi nii, et seovad keha külge kaika mis ulatub peast ette poole ning selle otsas on toit.»

Artur: «See on ju väga vana idee panna orav rattasse!»
Raul: «Mis siis, iga uus asi ongi ära unustatud vana! Aga peaks ikka mingi asisema looma vaatama, kes sinna genekasse panna. Siil on aeglane.»
Artur: «Keda meil siin võtta on? Äkki tõepoolest orav?»
Raul: «Ei, see peab olema keegi, kes on tugev ja vastupidav, kuid selle juures ka väga kiire. Mõistad?
Artur: «Ee, hobune?»
Raul: «Hull peast, kuidas sa hobuse pesumasina trumlisse pistad? Ühe jala heal juhul, vaata see taksikoer, kes meil siin oli - see on hirmus rahmeldaja. Tema jookseb. Teeme sellise masina, kus ma-ei-tea, 7-8 trumlit ringis ja gas-trumlis sees üks loom, kes järgmist taga ajab!
Artur: «geniaalne, ausõna, see on küll geniaalne - saame nii igiliikuri!»
Raul: «Nojaa, vaata kui lihtne see oleks, taks ajab kassi taga, selle ees puuris on rott, kes ajab hiiri taga, need omakorda ajavad mingit madu taga ning taks jookseb mao eest ära!»

Tarmo: «Aareteotsija amet poleks paha. Metalliotsijaga naabrite aia alt mõni vana piimamannerg välja otsida ja siis esimese ehmatusega demineerijad välja kutsuda. Samas on ka teada, et randadest leiab raudselt sinna kadunud ehteid. Kui rand kaugel, siis võib ka kohaliku poe tagant kaevata... Ikkagi lähemal või nii. Kuidas sealt aga see õige kraam üles leida.. Õige lahendus oleks liiv köögist laenatud süldikeetmis-potiga koju ja pesumasinasse... Ja kui ikka veel midagi ei leia, siis alati on mõne vana tahmase kamina või ahju sisse varandus peidetud.»

Artur: Ma olen sellest kuulnud küll, just leiti ju Ameerikast mingi Hispaania piraadilaev, mis oli kulda paksult täis. See oleks lahe leid!»
Raul: «Kuule, see on kökimöki, iga loll võib rauaotsijaga ringi kimada. Aga mõtle, kui me teeksime naftaotsija! See oleks kullaauk. Mingid kaks münti mind ei huvitagi.»
Artur: «Kuule, mees, sellist asja pole leiutatudki, lennukitelt tehakse seireid ja kuulatakse maad plahvatuste abil, et potensiaalseid naftaleiu kohti leida. Meil pole sellist algkapitali.»
Raul: «Kuule, mees, kas sa veesoonest oled midagi kuulnud? Sama süsteemiga - paju vitsaga, kuid täiustatud versiooni ehitame!»
Artur: «Juba kõlab kahtlaselt, sul pole kogemusi, millest sa ehitad?»
Raul: «Vaata, Artuuro, sa oled ikka üks kahtlev inimeseloom. Me võtame plastiktoru, sulatame ta V-tähe kujuliseks. Nüüd kallame toru naftat täis, punnid otstesse ja asi vask! Asi on selles, et ühesugused ikka tõmbuvad ning kui nafta toruga mööda metsa jalutame, siis kohe prauhtigi seal, kus nafta maa sees seal tõmbab toru käest maa poole!»
Artur: «Ma ei tea, tundub sõge olevat, kuid nafta on, jah, ju kullast kallim. Mõtleme...»

Mõtteid: «Tehke osavõtumaksuga söömisvõistlus. «Kes suudab süüa rohkem kui Artur?»»

Artur: «Loll mõte, ütlen kohe ära.»
Raul: «Miks siis kohe loll?»
Artur: «Kulla mees, me jääme vaeseks ja kes julgeb tulla siia võistlema?»
Raul: «Noh, see jurakas sealt Ukrainast, kes eurovisioonil tsikki tõstis! Ta ju sinust poolteist meetrit pikem ja raskem ka.»
Artur: «See sööb eelroaks kogu meie nädala tagavara ära. Ei, ma pole nõus.»
Raul: «Oled sa kindel?»
Artur: «Kindel-kindel, jah. Pärast võib-olla Annele hakkab see hoopis meeldima ja nii.»
Raul: «Ah-haa, selles on siis asi, hea küll, Anne on, jah, superhot ja nüüd, kus teil laps on ka käes, ei taha ma, et keegi seda õnne lõhkuma tuleks. Ma ise ka ei vaata Anne poolegi, ausalt!»

Laura: «Arturil saab küllalt Rauli mõttetutest kavatsustest ja panustab suurema osa oma ajast lapsele. Kuid samal ajal tekib Raulile hiilgav idee - hakata kasvatama mesilasi. Kuid mõtte teostamiseks on vaja raha. Raulilt küsida ei saa, sest tema on hingepõhjani solvunud. Saab ju küsida Turu Koljalt... Nii ta siis lähebki Turule Koljale pakkuma head diili, kui tema annab raha, siis saab vastu mee. Mõne päeva pärast, kui Raul on mesilastele pritsinud looduslikku «staffi», avastab ta, et see tõesti toimib. Äri läheb käima. Ega Arturgi halvem pole, samal ajal on ta hakanud tootma ravimeid - looduslikke. Ning kui Raul ühel päeval Arturi juurde läheb, et talle rääkida oma geniaalsest plaanist, avastab, et Arturil on ukse taga kaks suurt kilekotitäit ravimipurke. Ta sai kohe aru, et mesilaste peal on ta kasutanud Arturi toodangut, ja otsustab ärid kokku lükata, kuid lihtne see ei ole...»

Raul: «Kuule, ma ei saa midagi aru. Artur, ütle ausalt, kas viga on minus?»
Artur: «Ma ei saa ka aru, ma arvan, et viga on kuskil olemas...»
Raul: «Tead, ma arvan, et parim, mida siit välja saaks pigistada, on mesilased!»
Artur: «Mesilased?»
Raul: «Jajah, mesilased. Need annavad mett, pluss ravivad haigusi, kui suraka saad ning siis nende sumin on väga rahustav. Siin on nii palju, millest saaks julma raha keerutada!»
Artur: «Mesilasi saaks maalt Lembitu käest, ma pole kindel, et ta tahaks neid meile müüa.»
Raul: «Noh, kuule, kes neid ostma hakkab? Vaata, läheme purgiga kohale, võtame vaid neid kurje mesilasi, kes valvavad taru, need paneme purki. Nüüd salvestame telefoniga suminat.»
Artur: «Edasi?»
Raul: «Mis edasi? Edasi läheme turule, võtame Kolja kõrval koha sisse!»
Artur: «?»
Raul: «Mis sa vahid juhmi näoga? Pintsettidega võtame mesilasi ning laseme inimesi sutsata, kel vaja. Lisaks võiks suminat lasta CDe pealt, on nagu mingi eriti sugereeriv meditatiivne musa!»
Artur: «See on küll üks imelik mõte, kes see tahab turule tulla et saada nõelata?»
Raul: «Haigeid inimesi on palju, küll me patsiente leiame, ma mõlten sinna mingi ajaloo ka juurde, et Lõuna-Eesti karimesilased - raviotstarbelised... Küll müüb!»