/nginx/o/2009/05/25/183787t1h00b5.jpg)
Hiljuti kurtis üks sõber mulle, et tal on depressioon. Et tegutsemisisu on kadunud ja tööl on raske motivastiooni leida. Põhjendus oli tema arvates ilmselge: «Aga ma olen ju realist - kõik ongi kogu aeg s***sti.»
Kuidas olla realist?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma olen oma elus kohanud kahte tüüpi inimesi - neid, kes on «meeldivad», ja neid, kes pole seda mitte. «Meeldivad» inimesed on jõukal järjel, nad on hoolitsetud ja viimaste trendide järgi riides. Nende särava naeratuse taga on enesekindlus ja pikaajaline edukus, nad ei muretse liigselt oma tuleviku, laste ega raha pärast.
Ja siis on need teised inimesed. Mõned torkavad kaugelt silma oma ebakonventsionaalsuse, loodusele liiga tegevate meigi- ja soenguvalikute ja kohatu käitumisega. Teised ei torkagi silma, aga lähemal suhtlemisel avastad: issver, missugune sisemaailm! Missugused veidrad hobid, mõtted, eelistused ja arusaamad! Just niisugused, mille kohta öeldakse kõnekeeli «ebanormaalne».
Mis mulle nende teiste juures meeldib, on see, et nad on alati uuenduslikud. Selliste inimeste suust võib kuulda kõige pöörasemaid ideid, kõige hullumeelsemaid fantaasiaid ja lennukamaid plaane. Neil on alati sada imelikku asja käsil ja sageli ei ole neil kõige udusematki aimu, kuhu nad oma projektidega välja jõuavad. Ometi ei takista see neid tegutsemast.
«Meeldivate» inimeste suust selliseid asju ei kuule. Nemad naeratavad viisakalt ja ütlevad: «Milleks riskida? Kõik on juba varem ära tehtud. Me oleme kõike näinud ja teame, kuidas asjad on.» Nad liiguvad stabiilselt ja kindlalt oma valitud trajektooril, omandavad kasulikke tõdesid ja jõuavad alati seatud eesmärgile.
Aga tegelikkuses on mõlemad pooled vajalikud. Kui meil poleks raskel ajal uuenduslikke ideid, ei suudaks me muutuvates tingimustes ellu jääda. Ja täpselt samamoodi on kindel see, et kuni meil on ainult ideed, sureme ikkagi välja, kuni pole neid inimesi, kellest oleks ideede elluviijaid - neid inimesi, kes oma parimatele kogemustele ja teadmistele toetudes langetavad otsuseid, missuguseid ideed tuleb käiku lasta ja millised võivad veel oma aega oodata. Iga aeg püstitab omi väljakutseid. Alati on neid, kes liiguvad tõusulainel ja ka neid, kes sellele kuidagi järele ei jõua. Aga nagu praegune aeg väga hästi on tõestanud, on mõlemaid vaja: kui me kõik üritame iga hinna eest (endale, teistele, Euroopale) meeldida, lõpeb see suure majandusliku kollapsiga.
Realism on alati selline, nagu me ise tahame, et see oleks. Paar aastat tagasi tegi hüpoteetiline raha ja igavesti kasvav majandus meid kõiki õnnelikuks ja lootusrikkaks, nii et üsna muretult said soetatud korterid ja autod. Nüüd teeb täpselt seesama hüpoteetiline raha meiega vastupidise triki - kuna me eeldame, et see järjest väheneb, väheneb ka meie tarbimine ja me tõepoolest vaesume üha enam. Aga tegelikult leidub ka praegusel ajal neid, kellel läheb väga hästi.
Tuttav ehitusettevõtja jättis senise äri maha ja hakkas jahu ümber pakkima: kuna inimesed püüavad nüüd säästlikumalt läbi ajada, küpsetavad paljud oma leiva ise. Teisel tuttaval edeneb väga kenasti tomati-ja kurgitaimede kasvandus: jällegi, kuna inimesed on otsustanud säästa, kasvatavad nad nüüd oma tomatid-kurgid ise suureks.
Tegelikult on igal inimesel alati kaks valikut: kas lasta end suurel mahasurumise-teerullil laiaks litsuda või otsida uusi teid.