Uued plaadid

Little Boots Nocturnes (On Repeat) Foto: Repro

    Little Boots

Nocturnes

(On Repeat)

Hinne 4

90ndate pop-house

Briti tantsupoppar Little Boots ehk Victoria Hesketh tuli oma debüütalbumiga «Hands» neli aastat tagasi koos La Roux’, Robyni jt hetkel, mil elektropopparid hakkasid viljelema 80ndate eurodisko naivistlikemaid (loe: kommertslikemaid) võtteid: niutsuvad refräänid, pehmed bassid, sümmeetrilised sündisutsakad, elektritrummisaundid. Eeskujudeks said Sabrina, Stephanie, Sandra, CC Catch. Kummalisel kombel Little Bootsil õnnestus see käik suhteliselt tõsiseltvõetavalt, või noh, kui tõsiselt ongi vaja sedasorti popmuusikat võtta. Aga piinlik kuulata polnud. Võib-olla see oli ka põhjus, miks võimas läbilöök jäi tulemata ja seekord on Victoria indileibli alla liikunud.

Seekord liigub Victoria kümnendi võrra edasi ja juba kunstiliselt kaalukamatesse vetesse. Lähtepunktid on 90ndate house Daft Punkist CeCe Penistonini, Deep Dish, ameerika garage house à la Todd Terry, tollane elektrooniline popp à la Saint Etienne, M People jm. Produtsendid Tim Golds­worthy (DFA), Andy Butler (Hercules And Love Affair), Pascal Gabriel (Bomb The Bass), James Ford (Simian Mobile Disco) on teinud ilmse naudinguga tantsupopiplaadi, mis millegagi ei üllata ega lähe mingis mõttes sügavuti, ent ometi pakatab positiivsest energiast.

Valner Valme
-------------------------

    Erinevad esitajad

Deutsche Elektronische Musik 2 (Soul Jazz)

Hinne 5

Kraut-disco-rock’i ajalugu

Saksa eksperimentaalroki ja elektroonilise muusika kogumiku teine osa pole kehvem kolm aastat tagasi ilmunud esimesest. Kokku on kogutud perioodi 1971–1983 rariteetide paremik – kahel CD-l või vinüülil sisalduvad elektroonikapioneerid, kes pakkunud inspiratsiooni nüüdisajal tegutsejatele, olgu indi, neodisko, müra, techno vm vallast. Legendide Cani, Fausti, Neu! ja Amon Düüli kihtide vahele on laotud selliseid tegijaid, keda laiem kuulajaskond kindlasti ei tunne, kuid peaks. See materjal on samasugune raudvara kui Led Zeppelin, Pink Floyd, Jefferson Airplane või Frank Zappa.

Vähem tuntud nimedena kuuleb Harald Grosskopfi, Youd, Pyrolatorit (kõlab kui proto-Kraftwerk), Wolfgang Riechmanni jne – seda kõike jagub 2,4 tunni ja 27 loo jagu. A.R Machinesi «Als Hatt Ich Das Alles Schon Mal Gesehen» («Oleksin seda justkui varem juba näinud») ei hooli mingi esteetika piirest. Siin laamendatakse space-disco, noise’i ja eksperimentaalroki kunstiruumis, täites selle joemeekilike sündivalangutega. Kogumik, mis ei kuulu kritiseerimisele, vaid olulise aja ja koha muusika antoloogiana väärtustamisele ja omamisele. Seda kinnitab Gila «Sundance Chant».

Risto Kozer
----------------------

    5Loops

2013LP

(Superbandiit)

Hinne 4

Eesti hiphopi paraad

Võta kinni, kas kodumaine hiphop-skeene on elujõuline alternatiivžanr või pigem juba peavoolumuusika. Tõsi ta on, kodumaisele räpibuumile eriti kuldseks osutunud aasta 2004 enam ei ole, aga piisavalt on neid, keda selles vallas toimuv ükskõikseks ei jäta. Rohkelt leidub ka neid linna­džungliste, kes enda sisemaailma muusikaliseks projektsiooniks on valinud just selle äraproovitud, kuid ikka värskena mõjuva sisu ja vormi. Tartu veteran-MC Martti Poomi projekt 5Loops on jätkuvalt hakkamist täis. Kui 5Loopsi debüüt «2010LP» jäi meelde rabeda ja kärsitu üleprodutseeringuga, siis seekord on tegu küpsema ja enesekindlama üllitisega.

Vana kooli räppi on vürtsitatud peotäie jazz-fungiga ning kvalitatiivne hüpe on märgatav. Külalisi on heldelt kutsutud ning vabariigi räpiladvik on kohal: Genka, JOC, Chalice, Okym Riim jt vilunud sellid. 5Loops proovib kätt ka muusikalise integratsiooni vallas ning kaasab vene keeles räppivaid muusikuid nagu Boom Gorõ Lanast ning Jura Napas 7NS2-st. Räpp vene keeles on eriliselt autentse getokõlaga. «2013LP» on omamoodi meeleolumuusika ja üsna meeleolukas seejuures.

Margus Haav
-----------------------

    Deerhunter

Monomania

(4AD)

Hinne 3

Garaažirokk

Bradford Coxi põhibändi (Atlas Sound on sooloprojekt) Deerhunteri viies album on rajum ja toorem kui iial enne. Öeldes ise oma stiiliks «ambient punk», jäi eelmisel albumil «Halcyon Digest» peale õhkõrn ilu ja ambients, mistõttu muutus nullindate alul ja keskel mürarikast ameerika vastet shoegaze’ile teinud bändi pea eristamatuks Atlas Soundist. Läinud on «Halcyon Digesti» Richard Hawley pühalik-dekadentlik retroromantika, tulnud on psühhedeelne punk juurtega MC5-s, edasi Birth­day Partys jm. Lisagem garaažiroki suits ja teravus ning igipõline americana-vaim, mis selles kontekstis ei hõlju preeria kohal, vaid kolab pigem kehastununa ja räsituna armetuimais linnaosades.

Alles on Bo Diddley ja Muddy Watersi klassikalise rokenrolli olemus rnb ja bluusi sugemetega ning Coxi isiklik anne südant ja kaela murdvateks meloodiateks ning kägistavateks silmusteks. Hingestatud esitus on aga täis protestivaimu, mille ajel matab Cox mõnegi helgema alge ohtra õli ja vanaraua alla, mis on ju sümpaatselt julge, raiskav samm, aga see tähendab ka saundi argisust, maapealsust. It’s only rock’n’roll!

Valner Valme
-------------------------

    Marilyn Jurman

Back To Saturn

(ise välja antud)

Hinne 4

Saturni elu

Krapsakas näitlejanna tõi Hooandja toetusega päevavalgele oma kaamosliku sisekosmose, olles öelnud, et loodab kuulajale pakkuda muusikat kui head sõpra ja tuge. Albumi nimi viitab astroloogialembusele, enda olemuse kaardistamisele – üks tee endaga sõbrunemiseks. Jurmani tekstidest kumab optimismi teel läbi elu kannatusteraja. Plaadil on «Eesti laulult» tuttav «Moving To Mmm» ja raadiohitt «Hide And Seek». Teisedki lood pole kehvemad. «I Would Really Like To Be A Cat» on toreda sõnamänguga, avalugu «This Too Shall Pass» on melanhoolne ja samas sellest üle.

Siiski, viimaselt palalt «Goodbye» ootaks ehk rahustavat väljajuhatust, kuid helipilt on pigem kutse klounaadile. Album eksleb rahu ja rahutuse piiril. Pisut puine inglise keel ei lase plaati päris tõsiselt võtta, kuigi heliliselt on loodud aegumatu soliidne popp, flashback’idega millenniumiaega. Atmosfäär on neutraalne ja puhas, isegi pisut pleekinud, eluvormid oleks nagu välja pestud. Aga ta liigu(ta)b siiski!

Mari Pihl
--------------------

    Marillion

Early Stages: The Highlights

(EMI)

Hinne 4

Järelturule suunatud produkt

Marillion ei teinud midagi, mida Genesis poleks juba teinud, aga tegi seda hästi. Igatahes suutsid nad progevaenulikel 80ndatel end korduvalt Briti singlitabelitesse müüa ning Fishi-aegsest hiilgusest elab bänd siiani. Kaksikplaat «Early Stages» on valik 2008. aastal ilmunud boksist, kus kuuel CD-l trükiti viis täispikka kontsertsalvestist perioodist 1982–1987. Mitte lihtsalt Greatest Hits Live, vaid esinduslik antoloogia klassikustaatuses ansambli kuulsusrikastest päevadest.

Mart Juur
------------------

    Kurt Vile

Wakin On A Pretty Daze

(Matador)

Hinne 4

Päevavarga noodilehed

Balti jaamast rongiga Kristiine poole sõites näeb aknast seintele plätserdatud moodustisi. Nad võivad näida tobedad ja sõnumita, aga omavahel moodustub neil kooskõla, kui ka veider. Philadelphia päevavarga ja seikleja viienda albumi kaanel seisab mees eelkirjeldatud häguste sirgeldiste ees.

Ka Vile’i lood on pikad looklevad musikaalsed joonistused, erinevalt raudteejaama seintest on Kurti kruiisivatel lugudel tähendused ja mõtted. Lihtsad seejuures, ei miskit ülemäära segast, samas pisut filosofeerivad mõtted. Kurti vokaal on endiselt kergelt laisk, pikkade lugude karuteenena ka väsiv. Mõningal määral on tunda modernpsühhedeeliat. Kitarri mängib mees endiselt ise, kuigi seekord on palju suurem roll tema tuuribändil The Violators. Tagasihoidliku iseloomuga albumi saund on ruumikam kui varem, sama essents avaramas ruumis.

Niilo Leppik
-------------------

    British Sea Power

Machineries Of Joy

(Rough Trade)

Hinne 3

Paatoslik emalaev

Kui Briti merejõudude all käsitleda saarelt tulevate indibändide vägesid, siis British Sea Power pole hoolimata nimest kunagi lipulaevana seilanud. «Machineries Of Joy» (siinkohal oleks paslik mainida ka samalt Ray Bradbury raamatult nime laenanud Eesti elektroduot) on BSP kuues album 10 aasta jooksul ja jätkab üldjoontes sama rida: uhke, paatoslik ja emotsionaalne.

Enne ilmumist avaldas BSP albumi demomaterjalist kuus EP-d ja esitles neid oma igakuistel klubiõhtutel Brightonis. BSP-l on truu fännibaas, kellega võib endale selliseid trikke lubada ja kes on alati tänulik veel ühe kettatäie laulude eest. Mania grandiosa nagu Arcade Firel ja U2-l. Kui power chords, keelpilliseaded ja üle ääre voolav indiemotsionaalsus pole sinu maitse, pole seda ka BSP. Kui aga on, siis on õige aeg pöörduda kogenud mereväelaste poole.

Silvia Urgas
----------------------

    The Child Of Lov

The Child Of Lov

(Double Six)

Hinne 4

Lõnguse-hiphop

25-aastane Hollandi kutt Cole Williams kannab esinejanime The Child Of Lov, mis kõlab nagu psühhedeelse funk’i artist 70ndaist. Kaugele selle määratlusega ei satu. Lo-fi hiphop, magamistoafriigi arvuti-funk, lohisevad sämplid, ekstaatiline, aga suht amatöörlik vokaal.

Referentspunktideks James Pants, Gorillaze omanimeline, aastatega üha paremaks muutuv debüütalbum aastast 2001, Prince’i hullus, The Weekndi kollaažioskus (või pigem -julgus). Gorillaz ei jää kaugele ka otseses mõttes: kuus lugu on tehtud koos Damon Albarniga, kes ühes palas ka häält teeb. Lisaks teevad kaasa DOOM, Thundercat jt. See oleks moodsa innovaatilise digitaalse funk’i iseloomulik teos, kui poleks juures seda tuntavat, isegi rõhutatud kodukootust: biidid langevad mütakaga, hi-hat täriseb, kitarrisämplid vinguvad – kõik nagu Kid Acnel, Edanil jt toore garaažisaundiga hiphopparitel, või nagu esimesel Gorillazel. Iseloomuga artist. Valner Valme