Nädala plaat: Kaosmose õied

Weekend Guitar Trio, Toyah Willcox, Jan Bang Foto: promo

Weekend Guitar Trio, Toyah Willcox, Jan Bang

Live At Kings Place

(ise välja antud)

Hinne 4

Olen kohanud inimesi, kes, kuuldes abstraktsemat sorti muusikat, hakkavad rääkima, milliseid kujutluspilte see neis esile manab. Reeglina on need ka inimesed, kes võib-olla muusika kuulamist kui elu ja surma küsimust ei võta ja siis nad võivad mula ajada. Kui neile öelda, et ma ei tahaks sellise asjaga nõustuda, siis nad vastavad, et neil on oma arvamus, ja on tunda, et selle arvamuse taga peidab end uhkus. Demokraatia kunstis on tüütu, aga see oleks vist sama klišeelik lause, kui keegi mu kujutletavaist kujutlejaist mainiks, et tema arvates tekitab Weekend Guitar Trio plaat näiteks pildikesi merest, liikuvatest pilvedest või kassipulmast. Mina omakorda ütleks talle selle peale, et ma ei arva nii, ja lisaks mööndusega, et natuke ehk seda viimast. See oleks kompliment.

«Live At The Kings Place» on ülesvõte 2011. aastal Londonis Kings Place’is toimunud kontserdist, kus juhuse või võib-olla mitte nii juhuse tahtel said kokku WGT kolm kitarristi (Robert Jürjendal, Mart Soo, Tõnis Leemets), laulja Toyah Willcox – 80ndatel särav briti popstaar, samuti on ta Robert Jürjendali õpetaja, endise King Crimsoni mehe Robert Frippi abikaasa, ning oluline Norra elektroonilise džässi skeene asjapulk Jan Bang. Kirjelduse järgi nägi asi välja nii, et WGT mängis kitarre, Toyah laulis ja ütles mikrofoni oma poeesiat ning töötles seda ka luuperiga. Bang omakorda tegi live’is veel lõpliku elektroonilise töötluse. Nii et kitarride, hääle ja tehnoloogia interface.

Improv ehk improvisatsiooniline muusika on minu jaoks enamasti raskelt haaratav, sest tuleb tunda ka süsteeme ja filosoofiaid selle taga, peab pingutama ja viima end seisundisse. WGT «Live...» on pigem funky või oleks õigem öelda punky. Mitme erineva abstraktsuse tasandi funky, aga ikkagi. Plaati läbib sedasorti vaib, mida kohtas näiteks 80ndate New Yorgi avangardis. Seal, kus sai alguse suure Brian Eno osalusega No Wave liikumine, kust said hoo sisse Lydia Lunch, Sonic Youth, Glenn Branca jne. Ambiendist delikaatse mürarokini on «Kings Place’i» skaala. Kui avalugu «Lets Make Bomb» on vaatamata lovebomb-retoorikale õhuline mikroosakeste langemine, siis kolmas pala «Break The Mould» on juba täie õigusega funk-rock. Mõnes teises võimalikus maailmas täidaks see tohutuid staadione nagu Red Hot Chili Peppers praegu.

See on nauditavalt täpne muusika, milles ebatäpsus ja juhus (mürad, errorid) mängivad vähemalt sama suurt rolli. Kirjanik James Joyce kasutas kunagi teatud protsesside kirjeldamiseks terminit «kaosmos». See tähendab kosmose ehk korra ja kaose ehk korratuse vahepealset seisundit. Kasutagem seda terminit siis uuesti.