“Aino, kus sa oled?” hüüab tuttav hääl ukselt

Kui Valve Karu (paremal) tuleb, küsib ta Aino Pikanilt, kas täna on tervis parem. Siis kallistavad naised teineteist. Foto: Urmas Luik

See on Valve, kes raske liikumispuudega Ainole hooldajaks ja kelle teine lause ukselt kõlab: “Kuidas sa täna ennast tunned, on sul parem?”

Aino hõikab märguandeks vastu. “Tervis ju nii tähtis asi, esimesena eakatel meelel ja keelel. Seepärast Valve nii küsibki. Siis me kallistame. Ikka peab kallistama, hakkab kohe nii soe,” kirjeldab Aino Pikani (77) oma hooldaja tulekut. Kõige kauem on Aino Pärnus müüjana töötanud ja ilmselt on amet suhtlemisoskust lihvinud.

Aino püüab ise jõudumööda tubades liikuda, peale ratastooli karkegi kasutada, ainult et käed on nõrgaks jäänud ja naine kardab kukkuda.

Valve perekonnanimi on Karu, ta elab Kolde tänavas ja on Ainost aasta vanem.

Pool elu juba tuttavad

Välimuselt on Valve kõhn, loomult vaikne ja tagasihoidlik, aga rõõmsa ja lahke silmavaatega. Ta on töötanud raamatupidajana. Kui ta kannab lauale rohelise tee, ütleb Aino: “See on üks väga hea tee. Hoian seda erilisteks puhkudeks.”

Aino on Valve vastand – tüsedam ja jutukam. Kuid silmavaade on niisama soe kui Valvel. Ükskõik, mida Aino ütleb, silmad jäävad kelmikaks.

“Näete, missugused mu jalad on!” räägib Aino. “Ühele põlvele tehti mitu operatsiooni, aga ei aidanud. Mul ju see luudehõrenemine ka.”

Aino abikaasa Endel suri aasta tagasi, kümme kuud enne 50. pulma-aastapäeva.

“Oli hea mees, aitas mind kogu aeg. Ainuke asi, et mesilastepidamine oli tal alati esikohal, alles siis mina. Aga ma ei pannud seda pahaks. See-eest oli mesi kogu aeg laual,” meenutab ta.

“Ehitasime mehega maja, sel ajal elasime peost suhu. Õnnelikud olime ometi. Palju vähemaga saab läbi, kui inimesed on harjunud,” kinnitab ta elutargalt.

Ainol on inseneriharidusega tütar, kes elab Tallinnas ja kaotas kahjuks töö. “Ega see nutmine midagi paremaks tee,” leiab ema.

Oma perenime kohta ütleb Aino naerdes, et “Pikani” asemel võib “Pikali” kirjutada, sest see kõlbavat samuti: eks tal tule üksjagu pikali olla. “Jutt on mul hea, aga tegusid vähe,” lisab naine.

Tütar käis hiljuti pojaga külas. “Näe, 15aastane lapselaps pesi aknad puhtaks, nüüd paistab läbi, klaas särab kohe,” kiidab vanaema. Meenutab veel, kuidas nad on kahekesi malet mänginud.

Kui hooldaja Valve saab mahti laua taha istuda, veereb jutt temale. Temagi abikaasa on viiendat aastat manalas.

Mõlema naise mehed ehitasid ühel ajal maja ning nii teatakse teineteist sellest perioodist. “Siin ta mul on, pool elu oleme tuttavad. Aastaid temalgi üksjagu, jagub oma koduski tegemisi. Temal streigib tervis samamoodi, veri oli viimati halb,” muretseb Aino hooldaja pärast.

Tahab ära minna

Kõige suurem mure on Ainol see, et Valve tahab hooldajaameti maha panna: ei jõua enam. “Ei teagi kohe, kust ma teise nii hea inimese leian,” ütleb Aino. Lisades, et Valve on väga väärt hooldaja, sest tal jagub aega juttugi rääkida. “Ta küsib minult alati ükskõik millise arutelu lõpuks: “Ütle, kuidas sina tahad?” avaldab Aino.

Hooldaja Valvega on mitu head koos. Esmalt Valve ise – tähelepanelik, hoolas ja abivalmis. Teiseks, Valve elab lähedal. Mõlemal naisel on telefon ja nii saadakse kiiresti kokku, kui vaja. Aino telefon ripub kotiga kaelas. See on traadita. “Kotist saan ruttu kätte, aga laua või seina pealt toru võtta läheks kaua aega.”

Kui Valve poes käib, toob ta endale ja Ainolegi toidukraami korraga ära. Tuleb, ise väike naine, kahe suure kotiga. Aga nii on üks käimine. “Kahju, et Härma kaubahoovist toidupood ära kadus, nüüd pean kaugemale Selverisse minema,” nendib Valve.

Et mõlemad on pensionärid, vaatab Valve poes alati odavamat kaupa. “Ta toob mulle kõik tšekid peo peale. Võin üle kontrollida, kui tahan,” kiidab Aino.

Valve tassib puud sisse, paneb ahju küdema, viib tuhka välja, maksab maksud, valvab vanni juures … “Ise saan ma vanni minna, istun seal resti peal, aga Valve vaatab, et midagi ei juhtuks,” seletab Aino naerdes.

Liikumisvaegusest hoolimata on Aino Valve sõnutsi tegus: püüab ise süüa teha ja pesu pesta. Valve riputab siis õue kuivama.

Aino tunnustab omakorda Valvet: “Oh, ta aitab koristada ja rohib isegi mu aiamaad.”

Abivajaja suurim mure, millest ta üle ega ümber ei saa, on Valve soov hooldajaamet maha panna. “Ma saan temast väga hästi aru, kuigi on kahju. Õnneks lubas Rääma hoolekandekontor aidata uut hooldajat leida,” ütleb Aino.

Ilusate ilmadega on Ainol veel üks mure: ei saa ise toast välja, sest maja trepid pole ratastooliga liikumiseks kohandatud. Ta jutustab humoorikalt, kuidas tellis invatakso silmaarsti juurde minekuks ja mil viisil teda siis taksosse tassiti.

Vahel vinnab ta end taburetiga uksele, sest praegu on aed nii ilus, silmale hea vaadata. Ukselt saab rohkem värsket õhkugi, kui avatud akna kaudu tuleb.

“Meil on väga tore olnud. Kui on sünnipäev, nimepäev, naiste- või emadepäev, istume kahekesi lauda ja peame peo ära. Mis sest, et vaid koogi ja raviteega,” räägib Aino. Seriaalidki on mõlemal samad ja juttu jätkub igal kohtumisel kauemaks. Teemaks on veel raviteed, mida mõlemad eelistavad.

Valve kingib Ainole tähtpäevadeks alati kobarnelke, need seisavad kaua. Aino lõikab neid pärast iga päev ja vahetab vett.

“Ega me ju riiuga lahku lähe, küll ta astub veel minu poole sisse,” usub Aino. Valve noogutab silmade helkides.