Uued plaadid

Snoop Lion Reincarnated (Mad Decent) Foto: Repro

    Snoop Lion

Reincarnated (Mad Decent)

Hinne4

Hüvasti, koer!

Räpikutsikas on ümber ristitud reggae-lõviks. Snoop Doggi nime all tuntust kogunud legend teeb 12. albumil riskantse, ent õnnestunud kannapöörde. Album on täis energiat, õõtsumist ja lüürikat, kus Snoopile omasele elunautlemisele lisandunud üllataval kombel eluraskus, maailmarahu otsimine, meenutused parematest aegadest jne. Hoolimata sellest tundub plaat neetult värske, ühtegi räpiriimi kuulda pole, albumit täidab reggae taustal laulmine, isegi Jamaica aktsent on omaks võetud!

Kaasatud on terve ports tuntud nimesid (sh Akon, Miley Cyrus, Busta Rhymes), mille puhul on rõõm kuulda, et auto-tune’ist on plaat puhtaks jäetud. Traditsioonilisest reggae’st pärinevad kitarri vasturütm ja brassid, kuid põhi on elektrooniline: lisatud on ohtralt dub-bassi, mis kõrvakiled vaakumisse tõmbab. Ka Snoopi dancehall’i lugu on andestatav. Positiivne, aktiivne album, Tallinna tipptunnil suurepärane kosutus.

Gert-Ott Kuldpärg
-------------------------------

    Tomorrow’s World

Tomorrow’s World (Naive)

Hinne 3

Pool Airi

James Blake’i ajab närvi, kui tema muusika kohta öeldakse «chill» ehk lõõgastunud, mahe. Prantsuse eksperimentaalpopi duot Air isegi ei aja närvi, kui nii öeldakse, nad on ise mahedad, aga nende muusika on otsinguline ja seikluslik, ja SEEJUURES heakõlaline ning harmooniline, ning nende parimate albumite «Moon Safari» (1998), «10 000 Hz Legend» (2001) ja «Love 2» (2009) kultusklassiku staatus kasvab ajaga. Tomorrow’s World on pool Airi, Jean-Benoit Dunckel, koos briti neopostpunkbändi New Young Pony Club klahvimängija Lou Hayteriga.

Nende muusika kõlab peaaegu nagu Air, ainult et erinevalt omanäolise, ehkki sünteetilise helikeelega Airist kannab World varjamatuid mõjutusi nagu bändimärke kuuerevääril. Serge Gainsbourg, John Carpenter, varane Human League, Phil Spectori koolkonna tüdrukutepopp, naivism ja süntpopi ajalugu. Nostalgia avardab muusikat, eriti kui vastasmõjuna töötab samas futurism. Pole ju vaja teha ajas kitsalt paigutuvat suletud Zeitgeist-heli – minevik ja tulevik peavad olema avatud. TW puhul jääb vaade tulevikku siiski ähmaseks. On oma sarmis säravaid palu, mille puhul ajalised määratlused pole tähtsad («Drive», «Metropolis»), aga pool Airi on ainult pool Airi.

Valner Valme
----------------------

    Goldie

The Alchemist: The Best Of 1992-2012 (Rhino)

Hinne 5

Goldie goldie’d

Briti trummibassiguru Goldie (47) on ise lugu sellest, kuidas liigne kuulsus võib ruineerida. Drum’n’bass tegi 90ndatel läbi veel järsema, ehkki pisut kestvama tõusu kui grunge, mis kümnendi lõpuks juba hääbus. Põranda alt: vara-jungle’ist, techno’st, reivist ja ragga’st võrsunud dnb-kultuur oli kümnendi teises pooles müügiartikkel ja kangelased Goldie, Roni Size, Adam F, LTJ Bukem jt kaanepoisid muusika- ja moeajakirjades. Veikleva kuldhambaga seltskonnatähe Goldie muusika aga hakkas alla käima: pärast esimesi epohhiloovaid singleid ja vapustavat debüütalbumit «Timeless» (1995; briti kuldplaat) on olnud häid hetki, julge duubelmanööver «Saturnz Return» (1998), vähe albumeid ja mitte midagi tõeliselt uuenduslikku või huvitavat. Tõsi, Goldie tähtsus on enamas: 1994. aastal koos naisduoga Kemistry & Storm asutatud leibelis Metalheadz näiteks.

Kolme-CD-line kogumik (25 originaallugu kahel kettal pluss kolmas plaat teiste remiksidega temast ja tema remiksidega teistest) on aga nii oskuslikult koostatud, et laseb särada kogu senisel karjääril. Hiilgavaimad palad pärinevad aastaist 1992–1995, albumilt «Timeless» ning singlitelt koos Rufige Kru, 4 Hero jt-ga. Aga kui ehk fluidum ja müstika on lahjenenud, siis hoogu ja popabiilsust on juurde tulnud. Lood «Menace» (1992), «In My Soul» (1993), «Angel» (1995), «Inner City Life» (1995) jt on ületamatud klassikud, aga nõrka pala kogumikul pole ja «Latin Skin» (2008) või «Rhythm Killa» (2003) glamuur ja bravuur kütkestavad samuti.

Valner Valme
------------------------

    Rhye

Woman (Polydor)

Hinne 4

Torm veeklaasis

Sedasamust alternatiivset rnb-d, vaikset tormi, elektroonilist sentimentaalset aeglust on praegu nii palju, et nõrgema närviga sonikandja jaoks hakkab asi ilmselt vesiseks kiskuma. Sada Sade’d! Aga ära süüdista skeenet, vaid skeene solkijaid. Ja skeene ju tähendabki sabasjooksjaid. Ükski normaalne artist ei pea end mingi skeene osaks. Alt-rnb tipud inc., Vondelpark, Rhye ja veel mõned on ehk siiski võrreldavad suurused. Rhye koosneb Taani elektroonilise souli duo Quadron multiinstrumentalistist Robin Hannibalist ja Kanada inditroonikust, Los Angelese plaadifirma Plug Research artistist Miloshist, kes ka laulab: õrna naisehäälega.

Natuke enam teravust saundides ja pöördeid kompositsioonides ei teeks paha, aga enamik laule järgib õnnestunult selle žanri kohustuslikku valemit, kus võimalikult leebelt ollakse võimalikult intensiivsed (head näited «The Fall», «Last Dance», «3 Days»). See on riskiv muusika, ja risk on aneemilisus. Naljakal moel astub selle orgi otsa lugu «Shed Some Blood». Kus aga riskifaktor suudetakse ületada, on tulemus seda põhjendatum, veest on vein saanud. Üdini feminiinne album meestelt, kel ilmselt on näkisabad.

Valner Valme
---------------------

    Bombino

Nomad (Nonesuch)

Hinne 4

Kõrberokkstaar

Omara «Bombino» Moctar on praegu maailmas tuntumaid tuareegi kitarriste ja lauljaid. Mees sammub rajal, mille on kindlameelselt globaalsesse liiva vajutanud kõrbepoegade bänd Tinariwen Malist. Vana tuareegi muusikat paar sajandit moodsama araabia popiga rokivõtmes kombineeriv Tinariwen on kindlasti kõrberoki etalon, mõistus, au ja südametunnistus ning ka Bombino Nigerist ei tee rahvuskaaslastele häbi. Rahutu kandi konfliktide kõrvalmõjuna elas ta vahepeal eksiilis, kuid nüüd on kodumaal tagasi.

Ebastabiilsest piirkonnast pärit mehe teine album pole aga poliitiline, laulud kõnelevad peamiselt armastusest ja sõpradest. «Nomadi» võtmefiguuriks on garaažibluusibändi The Black Keys kõrbebluusi fännav ninamees Dan Auerbach, kes salvestamiseks kutsus Bombino koos bändiga oma Nashville’i stuudiosse. Auerbach produtsendina respektib kõrbetraditsioone ning sestap on Bombinole omane selgepiiriline ja lihtne, samas ehedalt jõuline ning eksootiline esituslaad üpris autentselt säilinud. Siin-seal eristub Black Keysi firmamärgiks kujunenud kergelt psühhedeelne element, aga mine tea, ehk on need hoopis kõrbemiraažid.

Margus Haav
--------------------

    Svjata Vatra

Svitlyi schljah (Svjata Vatra)

Hinne 4

Ukraina Eestis

Eesti-ukraina bändis on ülekaalus eesti mehed (akordionist Kulno Malva, puhkpillimängija Juhan Suits ja trummar Martin Aulis), kuid eelkõige kujundab bändi nägu ukrainlane Ruslan Trochinskyi (laul, tromboon ja vikat). Ka kolmeteistkümne loo seas domineerivad ukraina pärimuslikud lood ja laulud. Suviste folgifestivalide publikumagnet esitab ka uusimal plaadil mehist möllumuusikat, kus on etnopungilikku kuuma kütet, ska-võnkeid, noppeid erinevast maailmamuusikast ja muidugi ehtsat ukrainapärasust.

Eesti-ukraina sünteesi võinuks rohkem olla, sest need suht harvad hetked, kui selline muusikasild sünnib, on plaadil eriti nauditavad. Muusikud on tasemel (eriti tõhusat tööd teeb Malva) ja seaded mitmekesised, kuid peamine magnet on siiski Trochinskyi slaavilikult uljas, eh-las-minna-bravuuriga esinemislaad.

Joosep Sang
------------------------

    OMD

English Electric (BMG)

Hinne 4

Elektrituru avanemine

90ndate algul Andy McCluskey ühemehebändina tuksunud ning seejärel varjusurma vajunud OMD naasis 2010. aastal albumiga «History Of Modern». See oli vanade heade aegade vaimus plaat, kus bänd mängis jälle klassikalises rivistuses: McCluskey, Humpreys, Cooper ja Holmes. Värske «English Electric» tuleb samast kanalist, kust 80ndate alguse albumid «Architecture & Morality», «Dazzle Ships» ning «Junk Culture». Leidub nakatavat sündipoppi («Night Cafè», «Helen Of Troy», Elektric Musicu kunagise hiti «Kissing The Machine» uus versioon, «Dresden», «Stay With Me»), Kraftwerki-stiilis geomeetriat («Metroland») ning elektrist ragisevaid bitte ja biite («The Future Will Be Silent»). Senitundmatuid energiakandjaid uus album ei avasta, kuid pinget pakub kogu raha eest.

Mart Juur
----------------------

    Bon Jovi

What About Now (Island)

Hinne 2

Juusturokk

Sa ilmselt tead, kas Sulle meeldib Bon Jovi. Kui meeldib, siis lõpeta lugemine ja hangi endale nende 12. kauamängiv – Sa ei pettu. Kui mitte, siis peatusid Sa nagunii ainult pealkirjal ja lasid pilgu edasi. Seega, kuna Sa siiani minuga oled, võib eeldada, et Sa pole endas päris kindel. Luba siis, sõber, ma räägin, mis värk on. Bon Jovi soovib olla sinise särgiga ameeriklase lemmikrokkbänd. Lood pakatavad loosunglikkusest.

On haista püüdu pugeda naha vahele sihtgruppidele – töömehed, koduperenaised, endised peoloomad, sõjaveteranid. Inimesed, kes nood tüübid täna oleksid, kui nad poleks enamiku oma elust miljonäridena veetnud. Nagu staadioniroki bändile kasulik, on neis konkreetsust just nii palju, et nad eriti millestki ei räägi ning kuulaja võib luua isiklikke seoseid. Arranžeerimist ja pillimängu nad oskavad. Aga ikka mälutakse sama lobi kes teab mitmendat korda. Hitt siiski tuleb – «I’m With You» on salalikult kaasakiskuv. Ennustan head sissetulekut.

Andro Urb
---------------------

    Shout Out Louds

Optica (Merge)

Hinne 3

Ilusa pühapäeva muusika

Stockholmi indipopi kvintett on neljandal albumil vabanenud igasugustest varasematel plaatidel kaasnenud garaažirokiilmingutest ning on laskunud õhulistesse 80ndate vibe’idesse koos uusromantika ja new wave’iga, ent moodsa indipopi võtmes, kõlades nagu soe suvine meenutus täis nostalgiat ja melanhooliat. Eriti tekitab selliseid tundeid «Blue Ice», kust vaid Chris Rea vokaal puudub. Plaadi üldilmest jääb aga vajaka intriig. Laisk päikseline pühapäevahommik on nauditav, ent midagi põnevat ka ei toimu.

Liis Kippar