Nädala plaat: kõrb kasvab

Talbot Foto: promo

Talbot

Scaled (Talbot)

Hinne 5

Teine album Tallinna doom-duolt, mille liikmeteks Magnus Andre ja Jarmo Nuutre. Võib ju eeldada, et maailmas tehakse sellist muusikat päris palju. Toimub kontserte ja festivale, testitakse tehnoloogiat ja tajumoondust. Sellisele muusikale on omane ehk ka teatud kultuslikkus. Võib ju eeldada, et andunud fänne leidub ka halvimatel doom-bändidel. Kaks-kolm ikka leiab, usun ma. Võib-olla on kultuslikkus põhjustatud muuhulgas sellest, et doom on suhteliselt isoleeritud ja akommunikatiivne ja see kõik on cool. Kui ollakse aga suhteliselt akommunikatiivsed, siis võib keegi eeldada, et sellesse kõigesse on ka mingi saladus sisse kodeeritud. Saladus aga tõmbab ligi. Kas maailmas leidub rohkem häid või halbu doom-bände, ei oska ma öelda, kuid arvan, et halbu on rohkem. Just eespool mainitud põhjustele tuginedes.

Tegelikult ei peaks sellist juttu Talboti kontekstis rääkima, sest Talbot on väga hea bänd ja «Scaled» hiilgav plaat. Võib juhtuda, et ma hindan seda plaati hetkel isegi üle, sest enamik kokkupuutest leidis aset 1. mail, mil keha oli volbriööst pisut nõrk ja väljas peeti töörahvapüha. Või tähendab, üks inimene pidas, nimelt mu naaber, kes rehaga aias kõpitses just momendil, mil mul käivitus stereos «Scaledi» viimane lugu «Hallelucinogen». Ja see plahvatas täiega. Õigemini ei saagi seda nimetada plahvatuseks, sest ega mingit kärgatust või pauku siin ju ei ole. «Hallelucinogen» kisub hüpnootilise trummeldamise saatel järjekindlalt maa suunas, raskuskeskme poole. Kui midagi võib nimetada punktiks, siis just seda lugu. Ja mitte ainult punktiks plaadile, vaid punktiks üleüldse.

Täpne, monotoonne ja sellisena halastamatu. Nagu üks punkt on. Meeldivalt ja kriipivalt õhuvaba lukus gruuv. Kuskil eespool aga toimub asju, mis jätavad kuulajale rohkem variante, või targem oleks öelda – neis on rohkem õhuauke, millest lastakse pimedal hapnikul jao pärast sisse voolata. Neid lugusid võib nimetada siis punktiiriks, jooneks, semikooloniks, lõpmatusemärgiks ja muudeks vabama käiguga liigendussüsteemideks. Siin on riffe ja siin on undamisi, siin on lähedusi ja kaugusi, kahte sorti vokaalitüüpi, mis teineteist suurepäraselt täiendavad. «Scaled» on kesktempodes liikuv tume psühhedeeliaplaat, mis ei rullu otsinguliselt lahti, vaid teeb seda kõike aeg-ajalt asendeid muutes. Minu 1. mai meeleseisund ootas pühitsemist ja Talbot siis pühitses, nii et oli pühitsetud.