Eia Uus: kirjandus annab võimaluse katsetada erinevaid elusid

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Neljapäeval, 2. mail esitles Eia Uus St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa».

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles 2. mail St Olavi hotellis oma uut raamatut «Minu Prantsusmaa»

FOTO: Viktor Burkivski

Eia Uus esitles oma uut raamatut "Minu Prantsusmaa"

FOTO: Jelena Rudi

Eia Uus esitles oma uut raamatut "Minu Prantsusmaa"

FOTO: Jelena Rudi

Elu24 käis kohapeal uudistamas ja Eiat intervjueerimas.

Miks sa just Prantsusmaale läksid?
Ma läksin muuhulgas selleks, et rohkem lugeda ja kirjutada. Mul oli Eestis tore, ent ajanõudlik töö, mille kõrvalt lihtsalt ei jõudnud nii palju kirjutada kui oleks tahtnud. Samuti tundus mulle, et kõik vähegi arvestatavad kirjanikud on Pariisis elanud, seega paistis, et seal on teatav müstiline atmosfäär, mis kõiki inspireerib. Ja selgus, et ongi!

Pariisis külastasin tihti kuulsat raamatupoodi Shakespeare and Company, ning alles siis, kui Prantsusmaalt lahkuma valmistusin, kuulsin, et seal raamatupoes oleks olnud võimalik elada ja kirjutada. Tagantjärele võin öelda, et see on ainus asi, millest mul kahju on. Samas, eks siis oleks kogu ülejäänud elu hoopis teisiti läinud...

Kas töötasid kogu Prantsusmaal viibitud aja lapsehoidjana? 
Alguses tundus mulle natuke tobe, et töötan lapsehoidjana, eriti sest paljud naersid mu välja, et reklaamiagentuuri «karjääri» pooleli jätsin ja omandatud kõrgharidusega hoopis mähkmeid vahetama läksin. Tegelikult oli see parim otsus, kuna andis mulle vabaduse: iga päev, kui lapsed olid viidud lasteaeda-kooli, sain rahus kirjutada ja lugeda, jalutada ja põnevate inimestega kohtuda.

Lapsehoidjana töötasin vaid mõne kuu, selle kõrvalt hakkasin Eesti ajakirjadele kirjutama. Samuti tekkis võimalus korra ka väikestviisi kinnisvara ja sisekujundusega tegeleda ning advokaadibüroos töötada.

Ometi ei osanud sa Prantsusmaale minnes sõnagi prantsuse keelt?
Pariisis saab inglise keelega kuidagi hakkama, aga mulle oli väga oluline prantsuse keel selgeks saada. Eks raamatus kirjutan ka üksjagu sellest, kui vaevarikas see oli – väga raske oli, kui ennast väljendada ei osanud, näiteks asju ajades või alguses lastega.

Loomulikult oli väga keeruline leida tööd, mida oli võimalik teha täiusliku prantsuse keele oskuseta ning ma teenisin väga vähe, kuid selle-eest oli mul võimalus elada Prantsusmaal, mida armastan. Eks kõik on elus valikute küsimus.

Mulle on jäänud tunne, et ükskõik, kas oled Londonis või Pariisis – kui oled sisserändaja, siis sind siiski võetaksegi sellena. Kui väike aktsent on juures, oled kohalike silmis kuidagi madalam. Prantsusmaal ei tulnud sellist suhtumist ette?
Ma olin 14, kui Taisse kolisin. Tegelikult hakkasin juba 5-aastasena Soomes rootsikeelses  lasteaias käima. Ma ei osanud siis ühtegi sõna rootsi keelt ning esimene kuu oli väga igav, kui ette loetud raamatutest aru ei saanud ega kellegagi väga mängida ei saanud. Aga ju see sai mulle elus omaseks, et suutsin end panna eri keelekeskkondadesse ja väljendada end ka sõnadeta. Olen vist maast madalast harjunud olema selline vaikiv kõrvalseisja, natuke võõras. Ehk see ongi andnud sisemise põlemise inimesi jälgida ja kirjeldada.

Läksid neljateistaastaselt Taisse elama! Kas hirmus polnud?
Kui praegu öeldakse, et mis sul mõtteis oli, et nii noorelt neljaks aastaks Taisse läksid, siis tagantjärele tundub veider küll. Kuid usun, et elu poleks saanud teisiti minna. Kui näen selles vanuses noori tüdrukuid tänaval, siis imestan, et mis mu vanematel mind sinna lubades mõtteis oli! Aga ju ma olin siis ennast piisavalt tõestanud. Olin vastutustundlik ja iseseisev laps ja noor.

Miks sa just Taisse läksid?
Elasin Eestis ühes väikses kohas ja olin seal väga õnnetu. Kui avanes võimalus stipendiumiga Taisse minna, olin kohe nõus. Oleks Narvat pakutud, oleksin sinna läinud, või Tallinna, Kuressaarde... vahet polnud kuhu, tahtsin lihtsalt ära saada.

Oled maininud, et sooviksid kunagi kirjandust õpetada. Kas sul mõlgub mõtteis veel see plaan või oled sellest loobunud?
Üks heategevusega tegelev supermodell, Natalia Vodianova, kellega kohtusin Pariisis, ütles, et saad kasutada andeid, mis sulle antud on, et täita oma missiooni. Täpselt nii, et oma raamatutes saan kirjutada näiteks Hemingwayst ja Orwellist nii, et nad tunduvad põnevad isiksused, kelle kohta tahaksid rohkem teada saada nende endi teostest. Kui inimesed loevad minu raamatut ja mõistavad, et seda on mõnus ja lihtne lugeda, siis leiavad nad ka tee teiste kirjanike juurde. Ma mäletan põhikoolist, et kohustuslik kirjandus oli vahel ikka väga raske pähkel, mida läbi hammustada ning paljud pärast seda ei loegi raamatuid. Aga raamatute ja lugude maailm on väga suur ja lai!

Kas sa lugesid lapsepõlves palju?
Jaa, olin õrnake ja mind kiusati, nii et hoidsin üksjagu omaette ja lugesin. Kummaline samas, et paljud inimesed on jõudnud püünele sellest olenemata, mida nad lapsepõlves läbi elasid. Või just selle kiuste.

Mul oli erinevatel asjaoludel keeruline lapsepõlv. Tagantjärele olen muidugi aru saanud, et just see tegi mind inimeseks, kes olen praegu, andis mulle iseseisvuse ja elu õppetunnid väga noorest peast.

Ma arvan, et ma põgenesin väga kaua oma kujutlusvõimesse. Ma olin ja olen väga lennuka fantaasiaga ja nõnda mäletan lapsepõlvest asju, mida tegelikult ei juhtunud. Näiteks mäletan väga hästi seika, kuidas mu aknasse lendas helikopter sisse. Rääkisin sellest reaalselt aset leidnud seigast emaga, kui olin umbes 25 aastat vana, ning ta ütles, et seda pole kunagi juhtunud. Ometi mäletan iga klaasikildu, mis mu peale lendas.

Samuti mäletan seda, kuidas kolhoosipõllule kukkus lennuk ja me selle romus mängisime. Ka seda pole juhtunud. Alguses vaidlesin vastu, sest ma mäletan kõike liiga eredasti, et need seigad ei vastaks tõele. Salamisi loodan, et äkki ema lihtsalt ei teadnud sellest meie maja lähedale kukkunud lennukist!

Mis sind inspireerib? Kas sul on kirjanduslikke eeskujusid?
Armastan kirjanduse mitmekesisust. Võin ohjeldamatult lugeda, kuid mulle on kustumatu mulje jätnud Michael Ondaatje. Mind inspireerib ka see, et leidub kogu aeg uusi kirjanikke, kes muudavad maailma.

Väljaspool raamatuid ja eeskujusid suudan kõigest sütitust leida – igast ametist, hetkest, tänaval möödunud võõrast inimesest. Ja eks mu kujutlusvõime mängib mulle päris palju tempe ka, millest algavad uued lood. Pool ajast elan kui põnevates paralleeluniversumites.

Hispaania kirjaniku Carlos Ruiz Zafoni teoste keskne tegelane on Barcelona. Millisel määral on Pariis keskne tegelane sinu raamatus?
Ma ei ütleks, et Pariis, vaid erinevad Prantsusmaa kohad on peategelased, mina lihtsalt tantsin nende ümber. Normandia, Riviera... Erinevates kohtades kogesin nii palju sellist, mida pealinnas poleks kunagi näha ega tunda saanud.

Kas sinu raamatutele eelneb eeltöö? Indrek Hargla just hiljuti mainis, et kirjanik peaks alati pikalt valmistuma ja teemasse süüvima.
Minu kõige suurem häda ongi see, et mind huvitab maailm nii väga. Võtan mingi huvitava teema ja mõtlen, et loen kähku selle kohta Wikipediast paar rida, kuid järgmisel hetkel olen selle teemaga tegelenud juba kolm kuud – ma võin taustauurimisse lihtsalt ära kaduda.

Ka «Minu Prantsusmaa» puhul panin alguses kirja palju rohkem fakte ja lugusid. Siis tuletas toimetaja mulle meelde, et ma ei saa tegelikult raamatus detailselt über jutustada kogu Prantsusmaa viimase 2500 aasta ajalugu, kuigi see mulle endale nii põnev tundus. Olen nii tänulik Eda Allikmaale, kuna see töö, mida ta raamatuga tegi, on imeline.

Sa mainisid esitlusel, et võtsite raamatust mõned masendavad kohad välja ja nõnda jäi sellest läbi kumama positiivsem õhustik. Miks sa kurb olid?
Eks ma olin tollal depressiivsem inimene, hoopis teise ellusuhtumisega, mida adub väga selgelt mu esimesest romaanist («Kuu külm kuma», 2005, raamat võitis Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia – toim.). Mulle tundub, et mu elu algas Prantsusmaaga. Selle raamatu lõppu tekkis mitu väga negatiivset peatükki. Kokku mõjus see ülejäänud raamatuga kummaliselt võõrana, nii et mõned stseenid rändavad mu järgmisse raamatusse, ühte romaani, mille Prantsusmaal elades kirjutasin ja mis peaks ilmuma augustis.

Mulle oli «Minu Prantsusmaa» puhul oluline, et lugeja saaks positiivse emotsiooni. Raamatus räägin ka sellest, kuidas Pariisis astusid inimesed tänaval vahel mu juurde ja tänasid mind, kuna tegin nende tuju heaks. Olin siis Pariisist suures vaimustuses ja naeratasin palju. Sama on Tallinnas praegu – vaatan  tärkavat punga ja õhkan: heldus, nii ilus! Nüüd olen ise see, kes Eestis võõraid tänab päeva ilusamaks muutmise eest.

Praegu ei kibele ära?
Ei. Praegu on mul maailma kõige lahedam töö Annes & Stiilis ning oluline aeg oma pere ja sõpradega, mida igatsesin. Eestis on väga hea elada, mind paneb isegi see naeratama, kui inimesed virisevad  poliitika või ilma üle. Olen elanud kohtades, kus on palju hullem. Selles mõttes on osa mu raamatust ka Eesti ülistus.

Mida annab sulle kirjandus?
Küsiksin vastu, et mida ta ei anna. Ma saan katsetada ja läbi elada kõiki elusid – võin olla kuninganna ühel päeval, teisel aga rentslis narkomaan. Kirjandusel pole piire: saad proovida kõike, mida tavaelus ei saa. Võid olla ükskõik kes, mistahes ajastul – saad elada nii minevikus kui tulevikus. Terve maailm on sinu jaoks lahti!
 

Tagasi üles