Kriis ei pea alati tähendama kurbust

Erkki Otsman, Loone Ots ja Tiit Lauk toovad publiku ette põneva kava sõjaeelse Eesti Vabariigi lauludest ja lugudest. Foto: Sergei Smirnov

28. mail saab Viljandis Kirsimäe aidas nautida eesti kupleesid ja rahvalikke laule aastatest 1929—1933 ning nende vahele kuulata noppeid toonasest ajakirjandusest.

Mida tähendavad sõnad «onduleerima» ja «punktrollerdama»? Mida tõi merepõhjast kaasa esimene eesti naistuuker? Kuidas kirjutada neiule lõbu otsiva sihiga? Kas poisipead tuleb kindlasti lokkida? Mida otsustas kohus, kui Balti jaama raamatumüüjat süüdistati pornograafia levitamises?

Need ja veel paljud küsimused saavad vastuse õhtul, mis viib tagasi sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsesse majanduskaosesse, kus kired käisid üle pea, häving paisus uhkeks peoks ning noortel jagus ikka rõõmu, armastust ja lootust.

Kava kannab pealkirja «Kriisiaja laulud» ja selle esitavad kolm inimest.

Erkki Otsman on hariduselt bioloog ja õpetab Tallinna reaalkoolis. Muusikas on ta iseõppija ning keskendunud peamiselt salongi- ja kabareeprogrammidele. Tiit Lauk on professionaalne džässpianist ning värske muusikaajaloo doktor. Ta on esinenud koos nimekate artistidega nii Eestis kui väljaspool. Loone Ots on kultuuriloolane, Tartu ülikooli õppejõud ja jõudumööda näitekirjanik. Eesti lavadel on olnud tema näidendid «Koidula veri» ning «Dannebrog, Pitka ja keisrid». «Kriisiaja laulude» selgroog pärineb samuti temalt.

Loone Ots, kust niisuguse programmi idee tuli?

Algidee tuli siis, kui kuulasin eelmisel suvel Erkki erakordselt võluvat šansoonikontserti. Teadsin ka tema teisi kavu ja äkki mõtlesin isamaalikult, et näe, mees laulab prantsuse, saksa ja vene laule, aga mitte eesti omi, ometi on meil väga vahvat muusikat, näiteks Teise maailmasõja eelsest ajast.

Pakkusin Erkkile ideed koostada kava meie endi vanadest lööklauludest. Isu tekitamiseks lisasin, et tollest perioodist on teada nii huvitavaid seiku, et võiksin neid ajakajalistest üllitistest otsida ja talle kava jaoks ümber kirjutada. Minu rõõmsaks üllatuseks kaevas Erkki mõtte mõni kuu hiljem üles.

Kui suure hulga materjali te läbi töötasite? Palju jäi kindlasti välja.

Eesti kultuuriloo ja kirjanduse uurijana olen kursis tolle aja kirjanduse ning ajaloolise taustsüsteemiga. Tean, kuidas istuti ja astuti. Olen lugenud paljusid memuaare ja «Moodsa elu leksikoni». Aga täpselt nende aastate argielus tuli sügavamalt kaevata.

Töötasin läbi viis aastakäiku tähtsamaid päevalehti ja mitmeid ajakirju, näiteks «Huvitava Žurnaali», mis just kriisiaja lõpul ilmuma hakkas.

Otsustasime, et kuna laulud on peaaegu kõik linnaelust, siis olgu kogu kuvand linlik ning maaelust me ei räägi. Suurte linakasvatusel põhinevate põlistalude haamri alla minek poleks nagunii lustiõhtuks sobinud.

Mis jäi välja? Lihtsam on öelda, mis jäi sisse. Et sõnaline osa ei tohi olla kuulajale koormav, jäid saiast sisse ainult raasukesed ning püüdsime valida, et need raasukesed oleksid rosinad.

Keda ja mida siis laval näeb ja kuuleb?

Näeb lugejat, lauljat ja kontsertmeistrit. Kõigis lauludes on näitemängulisi elemente, mida Erkki Otsman hiilgavalt esitab. Natuke on tantsu ka.

Kuuleb näiteks Raimond Valgre esimest trükis ilmunud laulu «Blond Alexandra» ja Paul Pinna kupleed «Oi, Tallinn», mille tekst ja plaadistus on küll säilinud, kuid noot meie teada enam mitte. Viis tuli taastada plaadistuse põhjal.

Üsna palju ongi ballaade, mis haakuvad tollaste päevakajaliste teemadega, näiteks sellega, et «naistega võib serva lüüa ilma hinnata». Paljud laulud peaksid tuttavad olema, näiteks «Paula, sul on poisipea» või rahvalik laul «Mets mühiseb». Viimati nimetatu muide kõlab Artur Rinne omast päris erinevas tõlgenduses.