Millest kirjutada? Ja milleks?

Noored samastuvad raamatuid lugedes eelkõige nendega, kes on samasugused nagu nad ise.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Hiljuti Tallinna väisanud kirjanik Alessandro Baricco ütles välja mõtte, mida ma isegi olen oluliseks pidanud: selleks, et kirjutada hästi, tuleb mõelda lugejale. Mis on tema ootused, huvid, küsimused? Need teemad, millele ta vastust otsib? Seda endalt küsida on lihtne ja loomulik, vastust sellele aga üpriski raske leida.

Sügisel, kui ma Tallinna keskraamatukogus noorte autorite vestlusringist osa võtsin, sain väga omanäolise kingituse osaliseks. Nimelt oli üks emakeele õpetaja tol päeval oma klassides läbi viinud küsitluse, mis sisaldas kahte küsimust: «Kellest te tahaksite lugeda?» ja «Millest te tahaksite lugeda?» Vastused olid õpilased kirjutanud väikestele lehtedele, anonüümselt ja individuaalselt. Olin äärmiselt rõõmus ja küsisin need lehed endale.


Kujutage nüüd ette minu imestust, kui umbes 40 lehelt 45 hulgast vaatasid mulle vastu identse sisuga vastused: «Ma tahaksin lugeda kellestki, kes on nagu mina» ja «Tal võiksid olla minu probleemid ja ma tahaksin lugeda, kuidas tema neid lahendab».

See tegi mulle ilusasti mustvalgel selgeks, mille vastu mina olin eksinud. Ma olin miskipärast arvanud, et noortele tuleks kirjutada selleks, et nad õpiksid teisi inimesi mõistma ja nendega arvestama. Aga minust oli väga pretensioonikas oodata (noorelt) lugejalt teiste mõistmist, kui ta ise on enda jaoks alles üks suur, lahendamata müsteerium. Ja paraku ei ole see üldse vanusega seotud nähtus.

On mõistetav, miks viimase aja vaieldamatuks müügihitiks on eneseabi- ja memuaariraamatud. Mõlemad pakuvad vastuseid just nimelt nendele küsimustele, kuidas oma elu paremini elada ja kuidas ennast ära tunda «staaris», leida lohutust mõttest, et ka «vapratel ja ilusatel» on aeg-ajalt raske. Ometi on mõlemad žanrid mingil määral läbikukkunud.

Esimene, sest kui eneseabiraamatutest oleks tegelikult abi, piisaks ühest raamatust. Ja teine, sest esitatud on ikka valikuline sortiment kõigist juhtumitest - need juhtumised ja seigad, mis autorile endale vastuvõetavamad tunduvad. Me ei saa kusagilt teada, kuidas keegi tegelikult elas või kas eneseabiraamatu autorit tema enese tarkus on aidanud. Lahendused võivad ju tulla mugava üllatusena, kuid neil ei ole kunagi tegelikku kandejõudu, kui need ei ole kasvanud välja inimese enda seest.

Aga mulle meeldib hoopis selline kirjandus, mis paneb mu maailmatundmise proovile, viib mu välja minu elukogemusest, esitab küsimusi, sunnib otsima vastuseid. Kõige enam huvitab mind tegelikkuse uusloomine - kuidas kirjutada nii, et elu ei läheks sõnade taga kaotsi. Ma jälestan lineaarsust, ajatelje üheselt mõistetavalt kulgevat vormi, sündmuste ja tegelaste igasuguse mitmetitõlgendamise kaotamist tekstist. Miskipärast püsib just see kujutamisviis kirjasõnas nii jõulisena, ometi kui kujutav kunst läbib pidevaid arenguid.

Aga raamatureaalsuse klassikalised tegelased on ikka veel karkassid, mitte inimesed, nende mõtted ja teod on ikka veel poolikud, ilma igasuguse vastandjõuta, mis tegelikkuses pole kunagi võimalik. Sest tegelikud inimesed kahtlevad, kahtlevad kogu aeg, nende otsused on suurel määral juhuslikud; nende seisukohad sisaldavad alati teatud määral mööndusi (Joosep Laiksoo mõistame hukka, Markko Märtinile tunneme kaasa, ometi on tegevuse tulemus üks ja seesama). Ainult raamatus on lugudel algus ja lõpp. Reaalsuses kulgevad lood spiraalselt, täiendudes ja moondudes, ilma igasuguse konkreetse lõpp- ja alguspunktita.


Kuid selleks, et suuta midagi mõjusat, kaheldamatult päriselulist luua, tuleb olla väikest viisi psühholoogia- ja elugeenius, ja need asjad ei tule üleöö. Selleks kulub pikk aeg. Ja ajal jällegi on komme konformismi soosida, sest selleks, et meeldida, tuleb roomata, mitte tõusta püsti ja astuda sammuke edasi.

Aga ma kindlasti veel kirjutan noortest (nagu mina neid näen) ja nendest probleemidest, mis neil (minu arvates) on ja kahtlemata ka sellest, kuidas neid (minu moodi) lahendada. Iseasi, kas just see peaks olema noorkirjaniku funktsioon...

Või tuleks siiski eelistada lapsevanemaid. Aga nendel ju pole aega.

www.birkrohelend.com/blog

Tagasi üles