Uued plaadid

The Knife Shaking The Habitual (Rabid) Foto: Repro

Rootsi nõidus

Rootsi ekstravagantse avangardelektroonika duo The Knife ehk õde ja vend Karin ja Olof Dreijer tulid lagedale neljanda albumiga, eelmisest «Silent Shout» lahutab seitse aastat. Vahepeal harrastas Karin natuke mahedamat, aga seda nõiduslikumat muusikat oma sooloprojektis Fever Ray, Olof lõi neli hullu tantsumuusika EPd nime all Oni Ayhun.

«Shaking The Habitual» ei ole mugav kuulamine. Raginad ja «produktsioonivead», metalsed saundid, agressiivsed rütmipuhangud, katkestused, mis koosnevad ainult digitaalselt töödeldud huilgamistest ja sündivilinatest, helimoonutusplokid, tükeldatud sündikäigud ja biidid jm hälbed loovad kõheda atmosfääri, mis kestab ligi 100 minutit ja mida aeg-ajalt oleks nagu unustatud inimkäe ja -mõistusega töödelda.

Varasemate albumite electro ja süntpopp (mis esinesid samuti mutant-aretistena) tulevad esile vaid mõnes loos, nagu «Without You My Life Would Be Boring», aga siingi mingi maavälise folkmuusika kuues, Karini hääl lausa totralt heeliumkõlaline. Selgelt on mõju andnud Knife’i 2010. aasta koostöö Planningtorocki ja Mt. Simsiga «Tomorrow, In A Year», mis kujutas endast Taani performansikunstnikega tehtud Darwini-teemalise ooperi muusikat. Mugav pole, aga põnev on.

Valner Valme

The Knife

Shaking The Habitual

(Rabid)

Hinne 3
------------------
Klaver ja laul

Simone Dinnerstein on edukas kontsertpianist, kelle Bachi Goldbergi variatsioonide plaat on kerkinud Billboardi tabeli tippu. Duo domineeriv pool on lookirjutaja Tift Merritt, kes üritab tabada Joni Mitchelli sügavaid jalajälgi. Nende stuudiokohtumisel on lindistatud innukad ühisesitused Merritti enda lauludest, klassikapalade vabad ja originaalist kaugele uitavad tõlgendused ja spetsiaalselt duole loodud lood Brad Mehldault ja Patty Griffinilt. Albumil on paar unustamatult head lugu ja erk atmosfäär, kuid Merritti pidevalt hingepigistav vokaal võib väsitavaks muutuda.

Tiia Teder

Simone Dinnerstein & Tift Merritt

Night

(EMI)

Hinne 3
------------------
Sädelev indi

Huvitav fakt on see, et YYY on eelnevalt, oma 13-aastase tegevuse jooksul, kõigi eelmise kolme albumiga nomineeritud Grammy auhinnale parima alternatiivalbumi kategoorias. Kas «Mosquito» väärib sama? Rängal rännul ülesmäge on jälle abiks YYY ihuprodutsent Dave Sitek indipopibändist TV On The Radio.

Bänd räägib, et põhiliselt musitseeriti pisikeses pugerikus stuudios ja kõik oli ülimalt lo-fi. Nii solist Karen O kui ülejäänud põhiliikmed Nick Zinner ja Brian Chase elasid üle raskeid aegu ja põgenemistee oli kirjutada võimalikult ülevaid lugusid. See õnnestus. Võtame näiteks albumi avapala «Sacrilege». Kõrgele pilvedeni tõusev lugu, ülev koorilaul kaasa lükkamas, mootoriks tantsu-indi-funk. Nimilugu on aga irooniliselt lõbus paljastus sääskede hingeelust hoogsa, rikkaliku perkussiooniga.

Samas kohtab plaadil ka aeglaseid ja hõljuvaid dub-selgrooga palu ja algupärast YYY iseloomulikku pungilikku kidrarokki. Muusikalised teemad on mitmekülgsed ja loogilised, Sitekit kiidaks taevani, ja YYY juuri pole maast tiritud. Mis on hea, kuna arenguks polnud bändil vaja vundamenti purustada, vaid lihtsalt teist lähenemisviisi, mida Sitek neile jätkuvalt anda oskab. «Mosquito» ei ole sinu tavaline varasuvine rõve vereimeja, vaid ehe Yeah Yeah Yeahs ehk tobe, veidralt sädelev, kriiskav indi.

Niilo Leppik

Yeah Yeah Yeahs

Mosquito

(Interscope)

Hinne 4
-------------------
Pool Underworldi

55-aastane Karl Hyde on muusikat teinud 33 aastat, algul koos praegusegi Underworldi kaaslase Rick Smithiga bändis Freur, viimased 26 aastat briti techno-gigandina Underworld, millelt on ilmunud kaheksa albumit. Aeg oli küps esimeseks sooloalbumiks, mille õhustik ei olegi meloodilisest ja hüpnootilisest Underworldist kaugel, küll aga heliline tekstuur: tantsumootori asemel tukslevad tasased, varieeruvad, tundlikud biidid, mille kohal hõljub spirituaalne, läbitunnetatud, kogenud mehe muusika – kirjeldus võiks ehk kõlada liigagi sensitiivselt ja intellektuaalselt, ent nagu vihjatud, lugudes on ka kergus ja kõrgussepürgimine, mis annab kompositsioonidele ja saundile mõõtmed. Muusika on tehtud ja produtseeritud koos inglise multiinstrumentalisti, produtsendi ja elektroonikamuusikuga, Brian Eno kollaboraatoriga Leo Abrahamsiga. Lähimad sugulased on Talk Talk, The Blue Nile, Donald Fagen, Brian Eno, midagi siit, midagi sealt, tegelikult ikka puhtalt peateelt hetkeks kõrvale astunud Hyde’i nägu plaat.

Valner Valme

Karl Hyde

Edgeland

(Karl Hyde)

Hinne 4
------------------
Triphopi laps

Inglane Simon Green alustas Bonobona 16 aastat tagasi, tehes esmalt nokturnset, trippivat diivanihip­hoppi, mille üheks inspiratsiooniallikaks ja ka komponendiks sämplite näol oli, nagu 90ndatel triphopparitel kombeks, prantsuse uus kino ja selle saundträkid, ka laiemalt 60ndate art-house-filmide muusika. Esimene album «Animal Magic» (2001) sisaldas hüpnagoogilist eskapismi valemälestustesse aastaid enne, kui hipsterid selle termini ja muusikalaadi avastasid.

Ta on aga iga plaadiga edasi liikunud ning viies album «The North Borders» pakub elektroonilisi, eksperimentaalseid tuletisi musta muusika vooludest jazz, soul, rnb, midagi Four Tet’ ja Flying Lotuse kanti, mõlemast on Green seejuures voolujoonelisem, mitte aga tingimata lihtsustatum, sest helikaadrid on täidetud glitch-hopilike kõikumiste ja lainetamistega ning rohkete digitaalsete instrumentide koosmänguga, mis moodustab rikkalikke, ent miniatuurseid kammersümfooniaid, millest kõige hõrgumad on Erykah Badu lauluga «Heaven For The Sinner» ning «Sapphire». 

Valner Valme

Bonobo

The North Borders

(Ninja Tune)

Hinne 4
-----------------
Vana soki pesupäev

Plaadile pani nime David Bowie, täpsemalt käis see «vana sokk» Claptoni kohta. Antigua palava päikse all veedetud puhkusepäevi meenutab kaanel ilutsev foto, mille Clapton tegi oma iPhone’iga. «Old Sock» on lõdvakoeline ja kergemeelne album, millesarnast võib endale lubada pensionipõlve pidav kitarrijumalus. Bluus, kantri, reggae-klassikud ja poptrash, mängitud autopiloodil, puhtalt lihasmälu baasil – kunst, mida Clapton suurepäraselt valdab. Kaasa löövad Paul McCartney, JJ Cale ja Steve Winwood, eks saabub nendegi pesupäev.

Mart Juur

Eric Clapton

Old Sock

(Polydor)

Hinne 3
----------------
Prantsuse esprii

Tore, kui Prantsuse Vabariigi endine esileedi sulle kõrva sosistab: ma žöö žu ää, kui pimmež lää. Ei leidu ühtegi arukat põhjust, miks madam Sarkozy peaks bändi tegema, seega tuleb uskuda, mida proua ütleb: et muusika lihtsalt elab tema südames ja nõuab väljapääsu. Õhtupoolik sensuaalse folgi ja prantsuse espriiga kaob öösse, pimedusest saab tunnel, mille teises otsas kumab valgus ja ootab Evelin Ilves, üleni valges, kuldsed kiired ümber pea, laulmas kandle saatel: radiridiralla, pakane on valla.

Mart Juur

Carla Bruni

Little French Songs

(Universal)

Hinne 3
------------------
Jürjendali esimene sooloalbum

Pealkiri ei valeta – «Rõõmu allikas» on ilus, täpne, intelligentne, rõõmsais värves album, mis loob ülevust ja rahu ning on kerge ja meeldiv kuulata. Jürjendali stiili iseloomustab meloodia, mängulust ja meditatsioon, samas peitub seal energia, mis rokki ja seisundimuusikat eraldavast vaheseinast mõnikord läbi murrab. Ootamatud kohtumised müraga jäävad põgusaks, seda võluvamad nad on. Vaikus kõlab pärast tormi veel rõõmsamalt. Suurepärane album.

Mart Juur

Robert Jürjendal

Rõõmu allikas / Source Of Joy

(Unsung)

Hinne 5
------------------
Draakonite leiblikaaslane

Zebra Island on sügisel 2011 algselt multiinstrumentalisti Rasmus Lille (Kosmofon) ning laulja Helina Risti (Bad Apples) loodud kooslus. Tänaseks on liitunud veel Lauri Raus kitarril, Caspar Salo trummidel ning Martti Laas bassil. Ingliskeelne debüüt­album «Saturnine» ilmus Läti indileibli I Love You Records all, mis üllitas ka Ewert And The Two Dragonsi menualbumi «Good Man Down». Meloodiline ja mahe «Saturnine» uitab selgelt dream pop’i marjamaal. Kõik on ilus, aga raske on saada lahti tundest, nagu oleks see ilu steriilne ning kauge.

Kas miskit on puudu või miski on üle, aga mul isiklikult on keeruline häälestuda nende lainele, kuna esmasele konkreetsusele vaatamata jääb kõigi nende ilude küütleva helivalli taha peitu küsimus, millise lainega ülepea tegemist on. Debüütalbumi kohta natuke ähmase fookuse ja kulunud tekstuuriga, mis kindlasti võib tunduda ja tundubki paljudele moekas, ning mina samas ei julge küll väita, et neil õigus pole.

Margus Haav

Zebra Island

Saturnine

(I Love You)

Hinne 3